Mis toimub?

 Pealkiri on kahemõtteline. Esiteks on ta selline pole-ammu-näinud-kuidas-läheb "mis toimub?" ning teiseks on ta tõsine küsimus mulle iseendale. Viimane sellepärast, et ma olen kuidagi vastuolus iseendaga. Olenemata sellest, et ma olen üldiselt heas tujus ning naudin siinsete sõpradega koosolemist ja nendega nalja viskamist, siis see hea tuju ei kandu üle mu kohustuslikele tegevustele. Kohe üldse ei viitsi loengutes olla, raamatuid lugeda, hollandi keelt õppida ega jalkatrennis käia. Jõuan sellistes olukordades igasuguste mõttetute mõteteni nagu "miks ma seda teen?"; "ma tahan Kaisaga olla"; "ma tahan kodus olla"; "miks ma psühholoogiat õpin?"; "miks ma kohe pärast gümnaasiumit edasi õppima pidin?"; "miks on üldse vaja midagi õppida?"; "miks on üldse vaja midagi teha?"; "miks me olemas oleme?" ja lõpuks muidugi "miks üldse peab midagi olemas olema?". Ja loomulikult ma siis äratan ennast jälle üles ja võtan ennast kokku ning tuletan meelde, et esmane ärevus välismaal õppimisest on nüüdseks möödas, ilmad lähevad külmemaks ja ootus lähenevatest jõuludest ning kodumaast ei soodusta siin olemist. Lisaks olen enam kui kindel, et mõtleksin selliseid mõtteid ka siis kui oleksin midagi muud valinud kui Hollandis õppimise. Lõppude lõpuks olen ma siinse eluga väga rahul. Lihtsalt praegu tekib tihti neid hetki, kus lihtsalt ei viitsi. Olen enam kui kindel, et neid mõtteid oleks mul tekkinud ükskõik, millise valiku puhul. Ilmselt tekib neid mõtteid paljudel inimestel, eriti praegusel ajal kui pimedamaks ja külmemaks läheb. Kui sümptomid liiga tugevaks läheb võib isegi teil isegi talvedepressioon(http://en.wikipedia.org/wiki/Seasonal_affective_disorder) olla. Ise leian, et D-vitamiin aitab päris hästi, aga talvedepressiooni raviks on spetsiaalsed lambid isegi olemas...

                                   

...eks igaüks kujundab ise oma arvamuse. Mis siis mu elus reaalselt toimunud on ka? Kolm nädalat tagasi olid mul esimesed eksamid. Sain kõik läbi, kuigi kolmest kahel oleksin lootnud paremat hinnet, aga mis seal ikka. Eksamite lõpp tähendab muidugi, et on vaja ka auru välja lasta ja seda me muidugi tegimegi. Alustasime mu siinse parima sõbra Nilsiga tema juures õlut juues. Kui me parasjagu koolitööd ei tee, siis jõuame temaga alati üksteise riikidest rääkimiseni. Ta rääkis mulle palju huvitavat Saksamaast, selle valitsemisest, ühiskonnas veel eksisteerivast natslusest, oma perest, kodukohast, kunagisest koolist ja endistest töökohtadest. Sellised asjad teevad alati meele heaks, sest Eestisse jäädes poleks ma neid kogemusi saanud. Mina muidugi alla ei jäänud ning näitasin talle Tulnukat. Ma polnud seda isegi ammu näinud ja saime ikka korralikult naerda. Pärast õllesid saime linnas veel inimestega kokku ja käisime tantsimas, ajasime suvaliste inimestega lolli juttu ja ostsime seina seest süüa.

Burgerid ja krokandid

 Jalgpall on nüüd täitsa regulaarne osa minu elust. Trennid on kaks korda nädalas ning lisaks üks mäng pühapäeviti. Mängin oma klubi teise võistkonna eest ja treenin koos esimesega. Teise võistkonnaga olen kolm korda mänginud ja alati oleme võitnud. See liiga on muidugi selline Eesti kolmas-neljas liiga, kus mehed tihti enam esimeses nooruses pole ja mängu järel on kombeks õlle avada. Meie mängijad on kõik õpilased ehk veel üsna noored ning on vanematel meestel on loomulikult raskem. Jama on see, et mängud on sellel tasemel päris robustsed ja peab ette vaatama, et vigastada ei saaks. Kohtunikega pole minu mängudel veel õnne olnud. Esimesel mängul lõpetati mäng 15 minutit varem, kuna nähtavasti oli meie 5-2 eduseis piisavalt suur, et meie võidus kindel olla. Teisel mängul tegi kuuekümnendates halli peaga ja õllekõhuga kohtunik igasuguseid naljakaid otsuseid, mida kroonis see, et ta teise poolaja mängu seiskas, ütles midagi ning läks siis sörkides riietusruumide poole. Küsisin siis võistkonnakaaslaselt, kuhu kohtunik läheb ning sain konkreetse vastuse:"He needs to shit!". Kolmandal mängul erakordseid veidruseid õnneks ei juhtunud, aga kohati kartsin küll, et mõnel meie mängijal sõidetakse jalaluud katki, kui kohtunik nii vabalt mängida laseb. Siiski on kogu see madalatasemeline jalgpall oma lihtsusega päris tore. Näiteks pakutakse poolajal vastastele alati teed , iga kord peab üks mängijatest peale võistlusi võtma särgid endaga kaasa ja need järgmiseks korraks ära pesema, ning muidugi pakub jalgpall head ajaviidet ja uusi sõpru.

Puhtad särgid

  Hollandi keel areneb ka tasapisi. Mu tunnid on üsna lihtsad, aga päriselus rääkimine on keeruline. Kursus saab detsembris läbi ning pean pärast seda korralikult praktiseerimist jätkama, muidu minust rääkijat ei saa. Kui aga samas tempos jätkan, siis kevadeks räägin juba päris hästi.

 Saite nüüd mu elust üle pika aja väheke aimu. Loodan, et teil tuleb hea nädalavahetus. Mul raudselt tuleb:

Pilk ette

Ilusaim nädal Groningenis sai laupäeval läbi. Kaisa läks Taani tagasi ja jätkame oma seiklust jälle vanaviisi. Nädal temaga andis mulle puhkust, avastamist, armastamist. Kurvastuseks pole nüüd enam aega, tuleb pilk tulevikku suunata.
Pühapäeval istusin kaheni üleval ja panin endale selged eesmärgid kirja. Iseenesest võiksin jätkata ka nagu olen seni teinud: hoida enda peas mingeid lühiajalisi eesmärke ja pikemaajalisi unistusi, kuid nii on areng kaootiline. Eesmärke, mis eksisteerivad ainult enda peas, on lihtne unustada, lasta emotsioonidel mõjutada ja raskuste korral muuta. Üleskirjutatud eesmärke saab iga päev endale üle korrata ja nende täitmisel saab endale nende mahatõmbamisega füüsilist rahulolu tekitada, mis annab ka hiljem võimaluse oma 'saavutustele' tagasi vaadata. Täpselt ma oma eesmärke teiega ei jaga, aga need on seotud toitumise ja trenniga, suhtumisega, enesekontrolliga ja loomulikult õppimisega. Nauding!

Pilte ka muidugi meie nädalast Groningenis...

Telefonist postitades on pildid hästi suured.

Ik hou van jou

Eelmisest postitusest oli kohe näha, et pildid teile meeldivad. Alustame siis ühe toreda ämblikuga, kes mu rattal elama tahtis hakata:

Elu on tegelikult päris põnev olnud. Nagu eelmine kord mainisin oli meil 2. oktoobril esimene eksam. Tegelikult küll pool eksamit - teine pool tuleb oktoobri lõpus. Ma lootsin seda palju paremini teha, sest tundsin, et oskan väga kenasti, kuid eksisin siiski küllalt palju: 7 viga 32 küsimuse hulgast. Võib-olla oli asi esimeses eksamis, võib-olla formaadis(valikvastustega küsimused) või siis arvan endast lihtsalt liiga palju. Õnneks aga võetakse viis küsimust välja, millest kolm olid mul valed.
 Pärast eksamit lasime loomulikult auru välja. Ühe tüdruku juures oli meeletute kogustega õhtusöök koos hea joogi ja seltskonnaga. Eksamid iga kindla aja tagant on üsna kehv variant, sest pärast eksamit ei viitsi keegi väga pingutada. Mida lähemale eksam tuleb, seda enam jällegi pinge kasvab. Loengus öeldi meile ka, et selline testimise viis motiveerib kõige halvemini, kuid see on suure hulga õpilaste jaoks kõige praktilisem.

Vaade raamatukogu katuselt. Ilus linn

Jalgpallitrennist nii palju uudiseid, et treener ei tea, kas mind esimese võistkonna juurde võtta või ei. Tegelikult saan hakkama ilusti, aga vahepeal kaotan tobedates olukordades palli ja see tekitab treeneris kahtlusi. Mängin siis praegu korra nädalas esimese võistkonnaga ja korra teisega. Küll ma oma koha seal 'esinduses' ka kindlustan. Osad on seal päris head poisid muidu. Mõni olevat isegi Hollandi teises ja kolmandas liigas mänginud mõnda aega, aga kuna see on nagu Eesti Premium Liiga alumine ots, siis seal võib-olla mingit raha saab, kuid teine töökoht on ära elamiseks ikkagi vajalik.

Öine vihmane kodukant

 Leidsin uue elukoha ka endale. 500 meetri kaugusel mu praegusest kohast ehk saan oma üliheasse piirkonda jääda. Korter on väga mõnus ja uus tuba on suurem kui praegu. Pean ainult magamisaseme ja laua hankima. Hakkan elama ühe 27-aastase itaallasega, kes õpib siinses konservatooriumis muusikat. Lisaks on tal bakalaureus maalimises, ja ta tööd on lihtsalt suurepärased! Visake pilk peale: http://www.aloisioart.com/

Mingi tasuta kontsert

 Väljas ma väga käinud pole, sest ma olen selline koonerdaja eestlane. Beerpressure on kohati ikka väga kõva ning peab vähe sotsiaalsete suhete huvides järelandmisi tegema, aga baaris ikka õlut ostma ei kipu. Õnneks on siin ka enne pidu soojendamine moes, mis annab mulle võimaluse mõne odava joogi ära juua. Kui töö leian, siis võtan vähe vabamalt, aga mitte enne. Olen tasapisi käinud siin oma CV-sid jagamas hotellides ja restoranides, aga seni pole õnne olnud. Pea kõikides kohtades on inimesed sõbralikult andnud mulle oma firma visiitkaardi ning lasknud mul sinna CV ja motivatsioonikirja saata. Ühest kohast vastati ka, aga kahjuks eitavalt. Lootus sureb viimasena!

 Viimane kord käisime siis väljas Oktoberfesti ajal. Sain natuke sakslaste kultuurist osa:

Laupäeval pidi mingi külaline ka siia jõudma...

... ja tuli ka, rongijaamas ootamas väike üllatus:

#armas

Day 1

 I was on a bus with two hours left until my arrival in Groningen. The cheapest way from my hometown Tallinn was by flying with Ryanair to Bremen and getting on a bus from there on. I now had to call one of my soon-to-be roommates to tell him about my arrival. I found my (temporary) accommodation through another Estonian guy who already studies in Groningen and with whom I had only talked to on Facebook. He told me about friends of his who had a tiny room to spare.
“Hello, this is Dan. How are you? I will be in Groningen in two hours.“
“Hey Dan! I’m good, hopefully you’re fine as well. Just come across the bridge when you get off the bus and go straight through the center until you’re at another canal again. Then turn right and walk along the canal until you reach Turfsingel 1234.“
 That’s what I did. I got off the bus, took my suitcase and started walking. I felt like a complete stranger: people speaking a foreign language to me, bikes whooshing by, the smell of marijuana coming from a coffeshop. The city was going to feel like home at some point, I knew that, but it didn’t feel like it back then.
  I finally arrived at the other canal and turned right, keeping my eye on the house numbers. 13, 15, 17... I was sure I had to look for a four digit number. I called again, only to find out that I didn’t have to look to the houses on my right but to the canal on the left. Was I going to be living in a houseboat? I really liked the idea although nobody told me anything about something like that...
  And no one had to. It was actually the home of the Estonian guy who got me my room. I was welcomed by him on his cosy terrace along with his roommate from Germany and my soon-to-be roommate from Slovenia. They were enjoying the last evening of August together with red wine and some snacks.
“Yeah, we’re going to our place a little bit later. It’s not far from here. You want some wine?“
Wine already? I hadn’t been in the city for half an hour yet and I hadn’t even seen my room. Of course, I still accepted the offer from my soon-to-be roommate. We had a good time as a group discussing the student life in Groningen. They could also give me some insight about my subject as they all study the same thing. At one point I actually forgot that my suitcase was still next to the door and that I hadn’t seen the room I was going to live in so I asked about it. The others asked me if I wanted to go out for a couple of drinks later on and if that was the case then we had to get going. First hours in Groningen and already going out? Well, why not?
 My room was small, still is, but it already had everything in it that I needed: a bed, a table with a chair and a bookshelf. I didn’t spend much time there at first(as we just stopped by to drop my stuff off) but I did meet a new German roommate of mine and his girlfriend from Japan. They also came out with us.
  So we went to the centre where all the nightlife takes place and I had my first couple of beers in a local bar. Good stuff, I have to admit. The others continued telling me about life here. Actually, now we were discussing about the best bars and best beers here. I was told no one drinks Heineken here. My German roommate and his girlfriend didn’t stay for long though and I decided to go home with them.
 With a smirk on my face, excitement in my heart and questions in my head I fell asleep. Am I going to meet someone from a different nationality every day? Does time matter at all here? Is the atmosphere always so relaxed? Is this student life?

Eeskuju Endel

  Ja jälle üks nädal möödas. Aeg lendab, kuigi samal ajal on mul tunne, et eelmine nädalavahetus oli kuidagi ammu. Eks vahepeal on palju juhtunud ka.

 Kõigepealt mu eelmisest postitusest ja arutelust pärast seda. Juhtus see, mida ma lootsin: inimesed mõtlesid eluliste asjade üle, jõudsid mingi arvamuseni ning jagasid seda. Minule oli see küll koht, kus õppisin jälle midagi uut ja ma loodan, et teised samuti. Sellistele asjadele tuleb aeg-ajalt mõelda. Need mõtted ei pea muidugi alati Facebooki jõudma või üldse väljapoole sinu enda pead.

 Teisipäevast saadik olen lõpuks siin Groningenis linnaelanikuks registreeritud. Pean nüüd ootama oma BSN-numbrit(kodanikunumber) 2-4 nädalat. Uskumatult tüütu, Eestis oleks selline number ilmselt kohe registreerimisel antud. Hollandi pangakonto tegin ka. Kaarti veel ei saanud, seda peab nädal aega oma postkasti ootama. Seejärel peab selle kaardiga tagasi panka minema, et oma internetikasutaja parooli saada. No tõesti.

 Teisipäeval sain vist jalkatiimi ka. Kolmele teisele kutile öeldi, et nad läheksid tugevuselt teise võistkonna trenni. Minult võeti number ja kutsuti järgmiseks teisipäevaks jälle kohale. Samas neljapäevaseks taktikatrenniks ja pühapäevaseks mänguks mind veel ei kaasatud. Ilmselt pean sellega lihtsalt ootama, mitte ei ole asi selles, et treener veel otsustab, kas mind võtta või ei. Vutt on ikka uskumatult mõnus, ootan trenni pidevalt. Õppimisest viilimiseks ja puhkamiseks olen taasleidnud oma vana kire jalgpallivideode vastu. Noorena vaatasin neid tihti, et uusi trikke, lööke, sööte õppida.

  Lasin toredal eesti tüdrukul Heidil mulle 50 koopiat minu CV-st välja printida. Pean järgmine nädal neid jagama hakkama, sest tööd leides ei peaks ma tundma seda kripeldust raha pärast oma isa ees. Küll leian. Tegelikult ühe pakkumise juba sain. 20 eurot kuus. Pole just palju, tõsi. Mille eest? Kirjutamise. 

  Jah, laupäeva õhtul oli siis meil naabrite juures grilliõhtu. Seal mainisid mu toakaaslased, et ma kirjutan blogi(neile meeldivad mu pildid). Üks naine uuris mult rohkem selle kohta ning pakkus mulle võimalust kirjutada oma elust siin ühe inglisekeelse lehekülje jaoks paar korda kuus. Eks ma annan teada, kui sellest midagi saab. Õhtu oli muidu ka väga vinge. 11 erinevat rahvust lugesime kokku. Naabrid olid enda juurde kutsunud naabred ülalt, naabreid teiselt poolt maja ja isegi endisi naabreid. Mõni neist naabritest tõi loomulikult mõne oma sõbra(või naabri?) ka kaasa. Korraldajanaabrid olid üks paar, kelle vanust ma ei julge pakkuda - no 35 või seal ümber. Ja kuna me külalised olime enamasti tudengid, siis oli mul tunne nagu me oleks olnud suure pere lapsed, kes oleks perekondlikuks ürituseks koju tulnud. Korraldajad olid poole sellest ajast jalul ja lihtsalt pakkusid meile süüa ning me näljased tudengid hävitasime seda toitu. Kõik tõid loomulikult ise midagi kaasa, nii et muidusööjad me ei olnud. Ja üldse oli kogu olemine väga lõbus ja huvitav. Räägiti igasugustest asjadest nagu ikka: keeltest, koolist, tööst kuni koduloomadeni välja. Viimane teema oli eriti naljakas, sest kui juba mõnda oldi aega koeradest-kassidest räägitud, siis tõusis üks naine järsku püsti ja ütles:"Aga meil on kodus hoopis jänes, ma toon ta siia." Ning ta läks ja tõi oma korterist jänese ja siis kõik hoidsid ja paitasid teda. Nii pehme.

Palju sööki ja jooki ei mõjunud mu pühapäevale eriti hästi. Õnneks mul oli grupiga raamatukogus õppimine kokku lepitud, teistega koos on ikka lihtsam. Üksi poleks ma väga midagi tahtnud teha. Õppida tuleb muidugi kogu semestri jooksul, aga kolmapäeval on esimene eksam ja eksamite ajal peab muidugi oma parimas vormis olema. Psühholoogia on loomulikult ülihuvitav, seega on nauding seda õppida. Eriti toredad on sellised hetked:

Endel Tulving põgenes Eestist Nõukogude Liidu eest Kanadasse. Tunnustatud töö eest mälu uurimises. 

 Lõpetuseks tahan öelda, kui tore see on, et mul on Kaisa. Isegi kui ta on teises riigis, siis on hea, et ta on. Olen selle eest tänulik. Ja sulle ka aitäh, kes sa seda loed. Sa oled järjekordse minu elust rääkiva teksti lõpuni vastu pidanud. See on tore.

  

Para-para

Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja... Kevadel läks Facebookis ühe Sämi postituse all päris tuliseks diskussiooniks. Muuhulgas oli juttu sellest, kas ülikooliharidus on tee õnneni ja kas ülikoolid kujundavad meie mõtteviisi vastavalt võimulolijate tahte järgi ehk teisisõnu pesevad meie ajusid. Minu neljandas psühholoogiat sissejuhatavas loengus oli juba teemaks parapsühholoogia. Parapsühholoogia uurib teadvust ja sellega seotud paranormaalseid nähtuseid. Levinuim näide on see tunne, kui inimesele tundub, et keegi vaatab teda, inimene pöörab ümber ja keegi vaatabki teda. Seda nähtust on isegi teaduslikult uuritud. Korduvates katsetes on lastud inimestel arvata, kas keegi vaatab neid või mitte. Suvaliselt vastates peaksid katsealused vastama õigesti 50% kordadest. Mitmed katsed on aga näidanud, et inimesed vastavad õigesti 54% kordadest.

Katsest räägib alguses.

54% ehk ainult väga vähe parem kui juhuslik arvamine on loomulikult ka see põhjus, miks laiem teadlaste kogukond selle katse tulemusi heaks ei kiida. Selle ülipika jutu mõte aga oli see, et selliseid asju uuritakse ja nendest räägitakse mitte ei varjata ülikoolide poolt õpilaste eest. Isegi minu ülikoolis, mis on maailmas saja parima hulgas(Sämi postitusega seoses tähtis aspekt). Muidugi mina õpin ka Hollandis, mis on tuntud oma teistsuguse mõtteviisi poolest ja kus kanepijoint(3€) on odavam kui Torni Viin(4,9€) meie Eestimaal. Mina olen ülikooli astumisega igastahes vägagi rahul.

Sport on oluline. Kolmapäeval käisin üle pika aja jalgpalli mängimas, puhas nauding. Sealt üks sakslane kutsus mind kohe ka järgmisel päeval trennist osa võtma. Neljapäeval käisingi siis võistkond Forwardi treeningul. Viking oleks sobivam nimi, kuna mängijad on enamik 190cm pikad, pikkade juustega ja väga tugevad. Ma ei saa öelda, et mul väga hästi oleks läinud, aga samas on ka mu vastupidavus praegu kehv. Järgmine teisipäev lähen uuesti ja siis öeldakse, kas saan jääda või ei, sest neid on seal kolmekümne ringis
praegu.

Reedel käisin jõusaalis. Enne jõusaalis käima hakkamist tuleb siin teha väike test. Kaheksa tükki meid kogunes kella üheks jõusaali ja me pidime tund aega tegema oma tavalist treeningut. Treener hoidis kõigil silma peal ning otsustas, kas võib jõusaalis käima hakata või mitte. Kõik võisid.

Tegin natuke pilte veel. Linnast väljas on siin üks kompleks nimega Zernike. Seal asuvad mitmed ülikoolihooned, spordiväljakud, ujula ja muud sarnast.

Hanzehogeschool ehk kohalik rakenduskõrgkool

Ujula

Star Wars

Ülikooli pearaamatukogu, kesklinnas

Peahoone

Öine Groningen

Ootan juba oktoobrit. 2. oktoober esimene eksam. 12. tuleb esimene külaline. :)

Tasapisi

Goedemorgen allemaal. Slaap je lekker? Ik slapt. Mijn naam is Dan. Ik heb kort, blond haar. Ik ben uit Estland. Ik woon in Groningen, mijn adres is Korreweg 105A(honderdvijf A). Vandaag is mandaag en het is vijf voor half tijn.

Täitsa juba tuleb Hollandi keeles midagi. Sellele kursusele saamisega vedas mul kõvasti.. Nimelt on esimese aasta rahvusvahelistele õpilastele mõeldud 50 tasuta Hollandi keele tundi ja kohad täitusid ruttu. Õnneks panin ennast ootejärjekorda ja meil õnnestus londonlase Marceliga kohad saada. Meid on seal tunnis kuskil kahekümne ringis ja seltskond on äärmiselt kirju. Esindatud on Hiina, Soome, Poola, Kongo, Eesti, Austraalia, Jamaica, Malaisia, Saksamaa ja Inglismaa. Jamaicalane on lahe - 33-aastane, aga näeb välja 20 ja teeb kogu aeg lapsikuid nalju ning naerab täiega. Hea õhkkond on meil seal. Heel goed!

Kool on siiani väga huvitav olnud. Palju on ise lugemist. 3-4 tundi järjest lugeda on küll väsitav ja silm kipub kinni vajuma, aga samas on väga põnev. Loenguid on 10-12 tundi nädalas + 4 tundi hollandi keelt, mis ma ise juurde võtsin. Eeldatud on, et me õpiksime iseseisvalt 30-35 tundi. Kas selleks oli siis vaja siia tulla, et raamatuid lugeda? Jap. Ja loengus on meid veel umbes 400 inimest korraga. Õnneks on korra nädalas selline asi nagu mentorgrupiga kohtumine. Mentorgrupis on 12 inimest ja kaks instruktorit, kellega me põhiliselt õpime akadeemilisi oskusi. Esimene kord mängisime nt. bingot.

Peaaegu kõik terve aasta raamatud. Hindadest ei räägi. Mul õnnestus need õnneks kasutatult osta ning säästsin sellega 50% vähemalt. Valgete äärtega raamatud on kuskil 4 korda odavamad koopiad, mida saab ühest trükikojast. See on loomulikult illegaalne. Eelmine aasta polnud selle trükikoja omanikul trükikoda ja ta reklaamis koopiate müüki Facebookis. Ja üleandmine? Õpilastel lasti kindlal kellaajal linnaväljakule koguneda ja kindla välimusega autot ootama jääda. Auto tuli, välja astus juht, tegi pagasniku lahti ja hakkas kiirelt raamatuid jagama, ise närviliselt ringi vaadates, et kuskil politseid poleks. Nagu narkootikume jagaks. Eks pettust ole igas riigis. Koopiatel on ainult üks viga:

Skeemima pean minagi. Käisin kolmapäeval linnakeskuses, et ennast registreerida. Oma aadressiks ütlesin eestlase Jaani paatmaja aadressi. Tegelikult elan teises kohas. Küsiti, kas mul on rendileping ka ette näidata. Ma ütlesin, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi, et mul pole rendilepingut. Mulle anti mingi paber, millele keegi Jaani aadressil elavatest inimestest peab allkirja andma, mis lubab mul ennast sellele aadressile registreerida. Kui Jaan selle allkirja annab, siis saan jääda oma praegusesse väiksesse tuppa(vt. eelmist postitust). Tuleb ainult loota, et omanik minust teada ei saa.

Pühapäeval käisin rattaga linnas tiirutamas ja tegin teile natuke pilte ka.

Rongijaama rattaparkla

Rongijaam

Sild rongijaamast kesklinna poole.

Õiges Hollandi linnas alati olemas. 

Vismarkt

Grote Markt ja kunagine City Hall.

Harjumäge siin pole, aga mingi selline ehitis on keset Grote Markti.

Selle ehitise disain... Kaspar teeks ikka ilusa.

Euroopa suurim baar.

Ma tegelikult pigem väldin väljas käimist. Muidugi on suur osa sellel, et see on kallis, aga ma pole nagunii suur klubitaja. Laupäeval oli meil ühe saksa tüdruku, Mariella, juures hoopis mõnusam isumine. Tähistasime Marceli sünnipäeva. Täitsa oma seltskond on juba välja kujunenud. Tegelikult mind kutsuti nädalavahetuseks ühe mitte selles seltskonnas oleva sakslase poolt Bremenisse peole ka, aga ma ei hakka veel nii suuri kulutusi ette võtma. Joscha ikka proovis mind kaasa saada ja lasi mul selle peo muusikat kuulata, et saaksin veenduda peole minemises:

... ja veendusingi. Ilmselgelt ma ei läinud.

Praegu rohkem ei kirjutagi, jääb edaspidiseks ka uudiseid.

:)