Mis toimub?

 Pealkiri on kahemõtteline. Esiteks on ta selline pole-ammu-näinud-kuidas-läheb "mis toimub?" ning teiseks on ta tõsine küsimus mulle iseendale. Viimane sellepärast, et ma olen kuidagi vastuolus iseendaga. Olenemata sellest, et ma olen üldiselt heas tujus ning naudin siinsete sõpradega koosolemist ja nendega nalja viskamist, siis see hea tuju ei kandu üle mu kohustuslikele tegevustele. Kohe üldse ei viitsi loengutes olla, raamatuid lugeda, hollandi keelt õppida ega jalkatrennis käia. Jõuan sellistes olukordades igasuguste mõttetute mõteteni nagu "miks ma seda teen?"; "ma tahan Kaisaga olla"; "ma tahan kodus olla"; "miks ma psühholoogiat õpin?"; "miks ma kohe pärast gümnaasiumit edasi õppima pidin?"; "miks on üldse vaja midagi õppida?"; "miks on üldse vaja midagi teha?"; "miks me olemas oleme?" ja lõpuks muidugi "miks üldse peab midagi olemas olema?". Ja loomulikult ma siis äratan ennast jälle üles ja võtan ennast kokku ning tuletan meelde, et esmane ärevus välismaal õppimisest on nüüdseks möödas, ilmad lähevad külmemaks ja ootus lähenevatest jõuludest ning kodumaast ei soodusta siin olemist. Lisaks olen enam kui kindel, et mõtleksin selliseid mõtteid ka siis kui oleksin midagi muud valinud kui Hollandis õppimise. Lõppude lõpuks olen ma siinse eluga väga rahul. Lihtsalt praegu tekib tihti neid hetki, kus lihtsalt ei viitsi. Olen enam kui kindel, et neid mõtteid oleks mul tekkinud ükskõik, millise valiku puhul. Ilmselt tekib neid mõtteid paljudel inimestel, eriti praegusel ajal kui pimedamaks ja külmemaks läheb. Kui sümptomid liiga tugevaks läheb võib isegi teil isegi talvedepressioon(http://en.wikipedia.org/wiki/Seasonal_affective_disorder) olla. Ise leian, et D-vitamiin aitab päris hästi, aga talvedepressiooni raviks on spetsiaalsed lambid isegi olemas...

                                   

...eks igaüks kujundab ise oma arvamuse. Mis siis mu elus reaalselt toimunud on ka? Kolm nädalat tagasi olid mul esimesed eksamid. Sain kõik läbi, kuigi kolmest kahel oleksin lootnud paremat hinnet, aga mis seal ikka. Eksamite lõpp tähendab muidugi, et on vaja ka auru välja lasta ja seda me muidugi tegimegi. Alustasime mu siinse parima sõbra Nilsiga tema juures õlut juues. Kui me parasjagu koolitööd ei tee, siis jõuame temaga alati üksteise riikidest rääkimiseni. Ta rääkis mulle palju huvitavat Saksamaast, selle valitsemisest, ühiskonnas veel eksisteerivast natslusest, oma perest, kodukohast, kunagisest koolist ja endistest töökohtadest. Sellised asjad teevad alati meele heaks, sest Eestisse jäädes poleks ma neid kogemusi saanud. Mina muidugi alla ei jäänud ning näitasin talle Tulnukat. Ma polnud seda isegi ammu näinud ja saime ikka korralikult naerda. Pärast õllesid saime linnas veel inimestega kokku ja käisime tantsimas, ajasime suvaliste inimestega lolli juttu ja ostsime seina seest süüa.

Burgerid ja krokandid

 Jalgpall on nüüd täitsa regulaarne osa minu elust. Trennid on kaks korda nädalas ning lisaks üks mäng pühapäeviti. Mängin oma klubi teise võistkonna eest ja treenin koos esimesega. Teise võistkonnaga olen kolm korda mänginud ja alati oleme võitnud. See liiga on muidugi selline Eesti kolmas-neljas liiga, kus mehed tihti enam esimeses nooruses pole ja mängu järel on kombeks õlle avada. Meie mängijad on kõik õpilased ehk veel üsna noored ning on vanematel meestel on loomulikult raskem. Jama on see, et mängud on sellel tasemel päris robustsed ja peab ette vaatama, et vigastada ei saaks. Kohtunikega pole minu mängudel veel õnne olnud. Esimesel mängul lõpetati mäng 15 minutit varem, kuna nähtavasti oli meie 5-2 eduseis piisavalt suur, et meie võidus kindel olla. Teisel mängul tegi kuuekümnendates halli peaga ja õllekõhuga kohtunik igasuguseid naljakaid otsuseid, mida kroonis see, et ta teise poolaja mängu seiskas, ütles midagi ning läks siis sörkides riietusruumide poole. Küsisin siis võistkonnakaaslaselt, kuhu kohtunik läheb ning sain konkreetse vastuse:"He needs to shit!". Kolmandal mängul erakordseid veidruseid õnneks ei juhtunud, aga kohati kartsin küll, et mõnel meie mängijal sõidetakse jalaluud katki, kui kohtunik nii vabalt mängida laseb. Siiski on kogu see madalatasemeline jalgpall oma lihtsusega päris tore. Näiteks pakutakse poolajal vastastele alati teed , iga kord peab üks mängijatest peale võistlusi võtma särgid endaga kaasa ja need järgmiseks korraks ära pesema, ning muidugi pakub jalgpall head ajaviidet ja uusi sõpru.

Puhtad särgid

  Hollandi keel areneb ka tasapisi. Mu tunnid on üsna lihtsad, aga päriselus rääkimine on keeruline. Kursus saab detsembris läbi ning pean pärast seda korralikult praktiseerimist jätkama, muidu minust rääkijat ei saa. Kui aga samas tempos jätkan, siis kevadeks räägin juba päris hästi.

 Saite nüüd mu elust üle pika aja väheke aimu. Loodan, et teil tuleb hea nädalavahetus. Mul raudselt tuleb: