Kõigepealt mu eelmisest postitusest ja arutelust pärast seda. Juhtus see, mida ma lootsin: inimesed mõtlesid eluliste asjade üle, jõudsid mingi arvamuseni ning jagasid seda. Minule oli see küll koht, kus õppisin jälle midagi uut ja ma loodan, et teised samuti. Sellistele asjadele tuleb aeg-ajalt mõelda. Need mõtted ei pea muidugi alati Facebooki jõudma või üldse väljapoole sinu enda pead.
Teisipäevast saadik olen lõpuks siin Groningenis linnaelanikuks registreeritud. Pean nüüd ootama oma BSN-numbrit(kodanikunumber) 2-4 nädalat. Uskumatult tüütu, Eestis oleks selline number ilmselt kohe registreerimisel antud. Hollandi pangakonto tegin ka. Kaarti veel ei saanud, seda peab nädal aega oma postkasti ootama. Seejärel peab selle kaardiga tagasi panka minema, et oma internetikasutaja parooli saada. No tõesti.
Teisipäeval sain vist jalkatiimi ka. Kolmele teisele kutile öeldi, et nad läheksid tugevuselt teise võistkonna trenni. Minult võeti number ja kutsuti järgmiseks teisipäevaks jälle kohale. Samas neljapäevaseks taktikatrenniks ja pühapäevaseks mänguks mind veel ei kaasatud. Ilmselt pean sellega lihtsalt ootama, mitte ei ole asi selles, et treener veel otsustab, kas mind võtta või ei. Vutt on ikka uskumatult mõnus, ootan trenni pidevalt. Õppimisest viilimiseks ja puhkamiseks olen taasleidnud oma vana kire jalgpallivideode vastu. Noorena vaatasin neid tihti, et uusi trikke, lööke, sööte õppida.
Lasin toredal eesti tüdrukul Heidil mulle 50 koopiat minu CV-st välja printida. Pean järgmine nädal neid jagama hakkama, sest tööd leides ei peaks ma tundma seda kripeldust raha pärast oma isa ees. Küll leian. Tegelikult ühe pakkumise juba sain. 20 eurot kuus. Pole just palju, tõsi. Mille eest? Kirjutamise.
Jah, laupäeva õhtul oli siis meil naabrite juures grilliõhtu. Seal mainisid mu toakaaslased, et ma kirjutan blogi(neile meeldivad mu pildid). Üks naine uuris mult rohkem selle kohta ning pakkus mulle võimalust kirjutada oma elust siin ühe inglisekeelse lehekülje jaoks paar korda kuus. Eks ma annan teada, kui sellest midagi saab. Õhtu oli muidu ka väga vinge. 11 erinevat rahvust lugesime kokku. Naabrid olid enda juurde kutsunud naabred ülalt, naabreid teiselt poolt maja ja isegi endisi naabreid. Mõni neist naabritest tõi loomulikult mõne oma sõbra(või naabri?) ka kaasa. Korraldajanaabrid olid üks paar, kelle vanust ma ei julge pakkuda - no 35 või seal ümber. Ja kuna me külalised olime enamasti tudengid, siis oli mul tunne nagu me oleks olnud suure pere lapsed, kes oleks perekondlikuks ürituseks koju tulnud. Korraldajad olid poole sellest ajast jalul ja lihtsalt pakkusid meile süüa ning me näljased tudengid hävitasime seda toitu. Kõik tõid loomulikult ise midagi kaasa, nii et muidusööjad me ei olnud. Ja üldse oli kogu olemine väga lõbus ja huvitav. Räägiti igasugustest asjadest nagu ikka: keeltest, koolist, tööst kuni koduloomadeni välja. Viimane teema oli eriti naljakas, sest kui juba mõnda oldi aega koeradest-kassidest räägitud, siis tõusis üks naine järsku püsti ja ütles:"Aga meil on kodus hoopis jänes, ma toon ta siia." Ning ta läks ja tõi oma korterist jänese ja siis kõik hoidsid ja paitasid teda. Nii pehme.
Palju sööki ja jooki ei mõjunud mu pühapäevale eriti hästi. Õnneks mul oli grupiga raamatukogus õppimine kokku lepitud, teistega koos on ikka lihtsam. Üksi poleks ma väga midagi tahtnud teha. Õppida tuleb muidugi kogu semestri jooksul, aga kolmapäeval on esimene eksam ja eksamite ajal peab muidugi oma parimas vormis olema. Psühholoogia on loomulikult ülihuvitav, seega on nauding seda õppida. Eriti toredad on sellised hetked:
Endel Tulving põgenes Eestist Nõukogude Liidu eest Kanadasse. Tunnustatud töö eest mälu uurimises.
Lõpetuseks tahan öelda, kui tore see on, et mul on Kaisa. Isegi kui ta on teises riigis, siis on hea, et ta on. Olen selle eest tänulik. Ja sulle ka aitäh, kes sa seda loed. Sa oled järjekordse minu elust rääkiva teksti lõpuni vastu pidanud. See on tore.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar