Raske on. Terve oma esimese nädala olen sisimas midagi kripeldamas tundnud. Põhjus on rahas ja elukohas. Ma kardan, et siin hakkab liiga palju raha kuluma. Ja mul on praegu elukoht, aga ma ei saa siin üürilepingut sõlmida, kuna tegelikult ei ole siin lubatud neljal inimesel elada(ma olen neljas). Üürilepingut on vaja, et ennast linnaelanikuks registreerida ja seeläbi kodanikunumber saada. Viimast on vaja pangakonto avamisel, tööle asumisel jms. Raske on
Olen nüüd viimase kolme päeva jooksul kaks korda jooksmas käinud. See on lõõgastanud vähemalt.
Transpordivahendiks on ratas. Kõik on 10 minuti kaugusel.
Linn on ilus. Tegelikult ma pole ilusamaid osasid jõudnud pildistada, täna joostes alles tegin mõned. Ärevil olles nagu ei oska märgata kõike enda ümber, pildistamisest rääkimata.
Päris Snelli ei ole, aga joosta saab pargis küll.
Paatmaja elamurajoon.
Koduuks(vasakult teine) ja tema semud.
Meeter korda meeter rõdu olemas.
Pisike tuba, vähemalt jääb pildile.
Kodutänav Korreweg.
Vene poe toidud: must leib, kaerahelbed ja tatrahelbed. Selle koha üle on mul tõesti hea meel, ma ei kujutaks hommikuid ilma pudruta ettegi. Musta leiba pole siin muidu kusagil, lähim asi on saibi moodi. Söödud saab tegelikult üsna odavalt, kui liha pealt kokku hoida ja palju Euroshopperi asju osta. Kilo pruuni riisi on 95 senti näiteks.
Õiged tudengid ise lampe külge kruvimas.
Ja mis veel? Eelmine nädal sai juba nii mõnigi kord ööelu avastatud. See oli küll rohkem niisama chillimine kui midagi muud. Üks õhtu tegime kursuselt kahe sakslase ja ühe inglasega koos süüa ning rääkisime rõdul juttu. Toredad inimesed on. Ja miks see postitus nii mõttetu on? Olen ärevil ja seetõttu ei käi ma uues kohas ringi täis rõõmu avastamisest. Ma proovin seda parandada, kuid raske on püsida keskendunud, kuna pähe tungivad mõtted sellest, kuidas Tartusse minnes oleks palju lihtsam olnud, kuidas kodus oli suur voodi ja alati süüa ning kuidas tahaks Kaisat enda kõrvale.
Aga ma saan hakkama, see on minu valik.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar