See päev on käes. Jan on esimest päeva oma uues ametis - postkontori kirjade sorteerija. Ta meenutab veel heldimusega Pieter van Hoffenplottenit, kes oli tema koolitajaks. Tõeline legend Hollandi ja kogu maailma kirjaposti ringkondades. Enne koolitajaks hakkamist oli tal 99% täpsus kirjade õigesti sorteerimises. Jani kontoris on isegi Pieteri pilt seinal. Alati kui Jan vaatab seda pilti, kujutab ta iseennast seal seinal rippumas. Jan van Dijk, kirjaposti legend...
Kuid hiljem on Jan juba tööga harjunud, aga siiski sama usin ja pühendunud kui alguses. Ta on täpne ja saab ülemustelt regulaarselt kiita. Kirju sorteerides mõtiskleb ta oma palgatõusu üle, mida ülemus talle ülejärgmisest kuust alates lubas. Tema kätte satub järgmine kiri. Saatja Eestist on väga täpselt enda andmed peale kirjutanud. Jan vaatab, kas saaja andmed on sama täpsed:"Student Information & Administration, University of Groningen, Broerstraat 19, 9700 VB, Groningen, NETHERLANDS". Talle meenuvad Pieteri sõnad koolitustelt:"Teie käest hakkavad läbi käima kirjad kurbusest, kirjad armastusest, kirjad tähtsate andmetega...Teist sõltub, kas laps saab oma vanaemale igatsusest kurta, kas armastaja saab armastatule oma tundeid avaldada, kas üliõpilane saab oma andmed õigeks ajaks kooli saadetud, teie vastutate inimeste elude eest!" Jan paneb ümbriku peale Hollandi Posti kleebise ja laseb kirja saatjale tagasi saata.
Vabandust, Jan van Dijk, aga mida perset sa mõtlesid? Jah, nii oligi - 29. august sain koolilt sõnumi, et mu makseandmed pole nendeni veel jõudnud. Postkontoris ootas mind minu enda saadetud kiri, mis mulle millegipärast nüüd tagasi saadeti. 30. august oli viimane päev neid koolile toimetada, muidu oleksin jäänud kohast ilma. Viskasin siis sidrunid ära ja helistasin Mariin Murdile, kes hakkab ka Gronongenis õppima ja kes oli juba seal. Lasin tal lehe välja printida, ära täita ja kohale toimetada. Elagu post.
Viimane nädal oli elamusterohke. Oli Urke sünnipäev söögi, joogi, poiste ja GTA-ga.
Oli Brasiiliasse mineva Gregori ärasaatmispidu. Sain temaga lõpuks pikalt rääkida oma ja tema elust. Oleme erinevat moodi samad asjad elus läbi teinud ja leidnud oma tee. Jaa, nii sügav, aga tõsi.
Oli viimane tööpäev Jahtklubi Restos. Tõeliselt hea mälestus jääb sel suvel ka Jahtklubist. Palju toredaid inimesi. Isegi shampus koos kaardiga kingiti mulle. Ja purju joodeti ka.
Olid külaskäigud vanaemale ja emale. Külaskäik Kaisa emale, kes pakkus maitsvaid pannkooke.
Oli pakkimine ja koristamine. Koristades leidsin oma põhikooli kunstitunni nö. portfoolio üles. Naljakas.
Oli viimane õhtu väljas. Esimest korda Studios. Polnud vigagi.
Ja tuligi laupäev. Ärkasin eelmisest õhtust väsinult küll, aga eks ikka vähe ärevil. Samas läks kõik nii kiiresti, et polnud hullu ka. Jõudsin isa ja Kaisaga rääkida, kasuemaga söömas käia ja läksimegi lennujaama. Seal oli kõige ärevam ja palavam, kuna pidin mitu kihti riideid selga panema. Saime kohvri õigesse kaalu ja läksin turvakontrolli juurde. Ja juba kallistasingi viimast korda kalleid inimesi. Ja juba nad lehvitasid mulle. Ja juba olingi turvast läbi ja terminalis, väravast läbi, trepist alla kõndinud, jalgsi lennuki peale läinud ja lõpuks lennukis. Helistasin Kaisale, sest tahtsin öelda, et armastan teda. Ja nüüd ma tõusen lendu. Hollandisse lennukiga, elusse enda tiibadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar