Lugu ja mõni veel

Kõnnime Silveriga ükskord suvel mööda tänavat ja vastu tuleb minu klassiõde Ida. Tervitan Idat ja me jääme juttu ajama. Ta aitab tänavakassidele kodu leida ning tihti on tal endal kodus seetõttu palju kasse. Instagramis samuti. Räägime sellest mõni minut ja jätame hüvasti. Ütlen Idale "Tsau" ja pööran jälle Silveri poole - ta seisab käsi otsmikul kõige väljendusrikkamas Facepalmis, mida ma oma silmaga kunagi  näinud olen. 

"Mees, kas sa suhtled selle klassiõega väljaspool kooli ka?"

"Mitte eriti, aga -"

"Mees, saad aru, selliste inimestega ei jääda mingit lambist small-talki rääkima. Kui selline inimene tuleb vastu, siis sa noogutad alla. Isegi üles ei nooguta, ainult alla."

                                                                              ***

Jälle suvi, aga seekord ikka kolm-neli aastat tagasi. Oleme trennipoistega Haabneeme rannas vutti mängimas. Üks poiss tribüüni juurest astub ligi:

"Tsau, kuule sa oled ju Dan!"

"Jaa, olen."

"Me käisime koos Judos, Aleks olen. Mäletad mind?"

Iseenesest mulle tegelikult ei meenunud ühtegi Aleksit judost, aga tol suvel kohtusime Haabneemes mitu korda ja sellest ajast edasi oleme alati üksteist nähes natuke juttu rääkinud.

  Nüüd, viimasel sügisel, käisin Vapianos söömas ja seal oli Aleks. Rääkisime jälle juttu ja teemaks tuli ülikool. Mainisin, et üks mu variant on minna psühholoogiat õppima Groningeni ülikooli Hollandis. Aleksil oli seal juba üks sugulane õppimas ja temaga võisin soovi korral vabalt ühendust võtta. Nii tegingi ning Sandra vastas lahkelt mu küsimustele kuni selleni, et kui oli aeg 1. juunil Hollandisse katsetele minna, lubas ta mul enda juures ööbidagi. 

  Nüüd augustis, kui olin ära otsustanud, et lähen Hollandisse, tuli hakata elukohta otsima. Sandra mainis, et Groningenis elab ka üks eestlane Jaan, kellelt saab vajadusel öömaja, kui ma kooli alguseks elukohta leidnud pole. Loomulikult kirjutasin Jaanile. Öömaja oli ta nõus ka andma, aga veel parem uudis oli see, et ta teadis Groningenis inimesi, kellel on tuba üle. Ja selle toa lubasid nad mulle.

 On siis nn. small-talkist kasu? Ma ei tea. Minu jaoks ei ole see oluline. Mind lihtsalt huvitab, millega teised tegelevad. Muidugi on tore, kui sellest lõpuks praktilist kasu saab, kuid see pole minu eesmärk.

Kuigi eelmine postitus oli päris dramaatiline, siis võin teid nüüd rahustada: makseandmed on ülikooli saadetud, lennukipiletid ostetud ning elukoht leitud.

:)

Väljakutseid siiski veel jagub:

Kingitus Taanist