Kõrguste lisand: deleted scenes

„Ta (Tarmo Laane) käis Eestis ja lendas täna Riiast tagasi. Ta pidi jõudma lõunal, kell 12, aga Riia lennujaamale tehti pommiähvardus. Ta jõudis mingi tund aega tagasi Groningeni. Ta kohver on kadunud, aga tal oli väikeses pagasis pudel viina ja ta tahab ka nüüd oma Kuningapäeva tähistada. Mariin on juba kambas, kes veel liitub?“

Seisan Burger Kingi ees ja ootan Lädra (Tarmo hüüdnimi, muudetud). Ta pidi olema Burger Kingi vastas kellegi juures. Kui Heidi kirjeldas mulle esialgu Lädra kõnet pidin rusikat hammustama. No kas tõesti minna jälle peole või ikkagi mitte? Järgmine päev pidin ju kell 11 tunnis olema. Tegelikult see mind veenaski minema. Challenge accepted, mõistad?

Järsku kuulsingi Tarmot hüüdmas tänaval ukse ees. Kaks korrust kõrgemal olid kaks suurt akent lahti ja sealt tuli parajat techno-muusikat. Samal ajal kui Lädra ootas, et ma üle tänava kõnniks, läksid sealtsamast uksest sisse viis või kuus inimest ja ma ei näinud, et nad oleks teda teretanud. Järeldasin, et tegemist on seega mingi suurema peoga.
„Siin elavad kolm DJ-d koos. Sa seda Ocean’sit tead onju, see klubi Grote Marktil kohe? Üks neist selle korteri elanikest on seal resident DJ.“
Jõudsime korterisse sisse. Kõigepealt oli otse ees selline pooleldi tühi, natuke räpase väljanägemisega tuba, kus mingid pliksid omavahel juttu rääkisid. Keerasime vasakule ja jõudsime suurde tuppa. Või õigeimini – tantsuplatsile. Seal oli vähemalt 50 inimest, kelle taga laius suur aken, kust nägi alla tänavale ja Burger Kingile. Suure suuretoa nurgas oli DJ-pult ja kaks suurt kõlarit. Tõesti suured, ikka klubikõlarid. Ja techno muusika. Teiste inimeste keskel oli tantsimas üks suure naeratusega Mariin. Mariin on alati väga tore, aga kui ta peole läheb ja natuke midagi joob ning tantsima saab, siis ta lihtsalt särab. Naeratus nagu päriselt kõrvuni, silmad kinni ja õhkumas rahulolust. Läksin tervitasin teda ka ja siis hakkas pihta. Lädra võttis Rimi kilekotist poole liitrise Saaremaa rabarberiviina ja tegi meile koolaga kokteilid. Elagu elu.

Nautisime seal siis seda tantsu ja kuna me olime kõik selle Kuningapäeva jooksul teinud erinevaid asju, siis jagasime oma lugusid. Tarmo pommiähvarduse lugu oli muidugi põhiline, eriti kui sul läheb suur pagas kaduma, aga Rimi kilekotiga Saaremaa viin jäi alles. Ja sellepärast ka, et Tarmo on üks suur, jõuline ja hea jutuga kutt, kellel nalja jookseb. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, sest need naljad tulevad ikka hetkeemotsiooni pealt. A’la ühe korra ta rääkis mingi kutiga seal peolt juttu ja siis läksin ja tutvustasin ka end sellele Tarmo sõbrale ja siis Tarmo ütles mulle eesti keeles:
„Tra mul pole õrna aimu ka, kes see vend on.“

Mingi hetk jäi siiski meil juttu vähemaks ja laskusime rohkem muusikasse. See oli ikka selline ehtne deep tech house. Oota. Oi. Kuidas mul sellega nii kaua aega läks? Vaatasin inimeste poole. Pooled olid juba pikemat aega täpselt samamoodi õõtsunud. Nurkades olid kastid veepudelitega. Meenus, kuidas üks tüdruk oli meid enne kutsunud oma sünnipäevale, mille teemaks on gängsterid ja sellest meile rääkides pani ta meile käed õlale ja silitas meid vähe rohkem kui oleks tavapärane. Seejärel tuli teisest toast tuli parasjagu üks kutt samasuguse veepudelitega kastiga ja jagas veepudeleid inimestele laiali. Asi selge. Olin oma elu esimesel kommipeol.

Polnudki midagi hullu. Inimesed lihtsalt nautisid muusikat, muud nagu polegi. Naljakas on küll kui nad ainult ühte moodi õõtsuvad, aga nägudest on näha, et nad on päris rahul. Ja samal ajal see muusika hakkas meid eestlasi ka haarama. See korduv rütm, sügav bass ja ühtlane meloodia viivad  juba iseenesest sind tasapisi mingitsorti eneseunustuse poole. Kommipanijatel on see muidugi mingi kümme korda tugevamalt, kuid siiski, tundsin kuidagi mingit mõistmist nende suunas. Ja muidugi, see pole siin kaugeltki nii suur asi kui see Eestis oleks. Esiteks see, et ma tean oma kursuselt mitmeid inimesi, kes aastas paar korda väikese tablaka kuskil festivalil teevad. Teiseks, checki seda. See on artikkel meie ülikoolilehelt, mis räägib natuke Ecstacyst. Kui sa kõike ei viitsi läbi lugeda, siis loe vähemalt viimast osa ’Get your drugs tested’. Jah, võid siin Groningenis iga neljapäev oma tablakaga jalutada ühte kindlasse kontorisse ja nad vaatavad, kui puhas su kraam on ning nädal hiljem saad tulemused. Eestlase jaoks sürreaalsus, siin reaalsus. Kui minust jäi nüüd mingi narkopromoja mulje, siis seda ma kindlasti ei üritanud. Lihtsalt, elan ju ikkagi Hollandis ja kirjutan sellest blogi ning see on osa Hollandi narkopoliitikast. Muidugi, Ecstacy üledoosi järel suust vahtu ajavad inimesed on ka reaalsus, lihtsalt siin toimitakse nendega teistmoodi kui Eestis või üldse mujal maailmas. Ja noh, aastal 2012 oli Euroopa keskmine narkosurmade arv 17.1 narkosurma iga miljoni inimese kohta. Hollandis oli see 10.2 surma miljoni inimese kohta. Eestis? 190.8.

Ecstacy sidestory läbi. Pidu käis siis edasi. Vahepeal käisime sealt tantsutoast väljaspool ka ja rääkisime mõne inimesega juttu. Kõik ei olnud kommis nagu, chill selles mõttes. Aga pagan, kui me seal õues Tarmoga olime ja inimestega juttu rääkisime, siis ma olin üks hetk nii rahul, et ikka otsustasin välja tulla veel. Asi oli selles, et ma polnud Lädraga veel kunagi väljas käinud ja noh, nii ei saa nagu. Ta on intensiivne. Jutt jookseb ja huumor on selline veits üle võlli, aga kõik on kuidagi hea energiaga. Kuidas ta väiksena õppis eraõpetaja Ljudmillaga vene keelt, aga midagi selgeks ei saanud. Kuidas ta USAs õppides oma tumedanahaliste sõpradega gangsteriks sai. Kuidas FIFA prügikasti viskamine ta akadeemilise karjääri päästis. JNE. Pärast jutustamist läksime panime veel Mariiniga veits tantsu ja siis läksime kolmekesi linna, sest meie rabarberimärjuke oli otsas.

Teel peotänavale kõndisime Vindicati majast mööda. „Näe, õlide maja.“, märkis Tarmo. Vindicat on siis Hollandi vanim õpilasühendus. Ma pole kogu sellest teemast veel 100% aru saanud, kuna neil mingid omad saladused jne., aga põhimõtteliselt on seal põlvkonnast põlvkonda olnud aastast 1815 rikkamad valged mehed (mõned üksikud naised ka) koos pidutsemas ja tutvusi loomas. Natuke eliit illuminati teema nagu. Neil on muidugi palju komiteesid, spordiklubisid, ettevõtmisi ka, aga kuidagi on kõik need samal ajal ka räige alkoholi tarbimisega. Ning pea kõigil kuttidel on geeliga juuksed taha lükatud. Seega:
 „Lihtsalt täielikud õlid. Mul on mingi iga teine grupitöö nende õlide pärast p*rse läinud. Praegu ka on ühes praktikumis 5 venda: kolm Albertusest (samuti üks õpilasühendus) ja kaks Vindicatist. Ja kõik on õlid. Mõtlevad, et on ülikõvad vennad oma vanemate rahadega. Saad aru, üks neist Vindicati vendadest rääkis mitu nädalat oma vingest Ferrarist. A tead, mis see tema Ferrari tähendab? Ükskord nägin teda oma punase jalgrattaga koju sõitmas, sellele oligi Ferrari kleeps peale pandud. Õli.“

Jõudsime siis peotänavale ja Tarmo ütles, et tal on linnas kaks tutvustega kohta, kus ta poole hinnaga jooke saab. Üks oli kinni, nii et läksime teise kohta. Warhol on nimi. See on siin suht legendaarne klubi. Kõigepealt viskas Tarmo turvamehega käppa, rääkis sõbrajuttu ning siis viipas meile, et me edasi tuleks.

„See turvamees nagu. Kunagi tulin siia, kui ma teda veel ei tundnud ja ta katsus mind ukse peal läbi. Mul oli paar grammi peale taskus ja klubisse ei tohi sellega tulla ju vaata. Ta leidis selle üles ja mõtlesin korra, et nüüd on jama. „Võid endale jätta selle,“ ütlesin ma. „Minu nimi on Tarmo.“ Sellest ajast peale ta enam ei katsu ka mind ukse peal nagu.“  

Sees suundusime otse baari juurde, kus kõik näkid baarist Lädra teadsid ja tema neid. Üks meeldis talle teistest veel natukene rohkem kui teisedki, nii et ta läks tema käest tellima ja me järgnesime Mariiniga. Ta rääkis selle neiuga ja samal poetas oma inglise keelse jutu vahele eesti keeles: „See on mu sõbra naine.“ Seejärel ütles ühe lausega neiule tellimuse ja siis pöördus jälle meie poole: „Aga see sõber on värdjas.“ Neiu pani letile kolm õlut ja me hakkasime neist Mariiniga juba kahte võtma, aga Lädra palus kannatada. Neiu pani letile veel kolm tühja klaasi, mille sisse ta pani pitsid, kuhu valas Jägermeistri ja seejärel valas klaasi sisse Red Bulli. Pits jäägriga ujus siis Red Bullis. Jager Bomb noh, ma ei tea miks ma üldse seda nii hullult kirjeldan siin. Mis seal ikka, paneme hullu siis.

Nii see õhtu jätkus jäägripommide, mõningase tantsu ja Lädra lugudega. Mingi aeg väsis Mariin ära, sest ta oli ikkagi terve päeva seda Kuningapäeva tähistanud. Viisime ta Tarmoga koju ära ja siis tulime ise linna tagasi ja jätkasime kahekesi. Ma olin pool ajast krampides. Joogipoolise edenedes muutus õhtu hägusemaks kuni mingi hetk olingi juba jala kodu poole liikumas. Ratta jätsin ju reedel tööle minnes bussipeatusesse kodu juures. Jala on aga linnast mingi 40 minutit koju ja ma mäletan, kuidas mul viskas vahepeal see aeglaselt kõndimine täiega üle. Nii et ma siis purasin mingi 500-meetriseid lõike täisspurdiga, et kiiremini läheks. Siis oli jälle kops täiesti koos ja ma jäin seisma ning hingamise taastudes taarusin vaikselt edasi.

Hommikul äratas kell 10:00 mind äratuskell. Panin ta uuesti 10:30ks helisema. 10:30 ajasin ennast püsti ja oijah – ma küll kaine veel ei olnud. Käisin paari minutiga duši all, pesin hambad ja asusin uksest välja. Minu ratas oli ikka veel loomulikult seal bussipeatuses. See ei asunud tee peal ka. Hmm. Õigus, majakaaslase vana ratas on ju kuuris. Majakaaslane on pisike tüdruk. Nii et tal on pisikene ratas ka. Ja ta ei kasutanud seda enam, sest see oli katki. Sõitis küll iseenesest, aga väga vaevaliselt. Väntasin siis sellega hooga kooli poole lootuses veel 11:00 kohal olla. Tee peal meenus, et ma olin ju unustanud ennast gruppi registreerida. Tund, kuhu pidin minema toimus kolmes erinevas grupis. Saatsin siis ühele sõbrannale sõnumi, et ta küsiks millisesse gruppi ma võiks minna. Vastuseks tuli, et läheksin lihtsalt esimese grupi tundi ja ütleksin õpetajale, et unustasin ennast kirja panna. Nojah. Peagi sain aru, et ma ei jõua õigel ajal kohale, aga panin ikka hoogu juurde. Higistasin täiega ja tundsin kuidas nägu punetab.

Kohal. 11:10. Ratas lukku ja sörgiga klassi. Hingan välja ja otsustan näost punasena, higisena, kümme minutit pärast tunni algust, eelmisest õhtust veel natuke napsusena ja alkoholi järgi lõhnavana uksest sisse astuda.
„Tere, mul oli rattakumm tühi.“
Kõik muigasid, sest jah, Dan, see pole kõige lambisem vabandus üldse. Üks mu sõpradest lihtsalt naeris kõva häälega.
„Ee, olgu? Aga mu meelest oled sa vale grupi juures,“ ütles õpetaja.
„Ei ma küsisin kursuse kordinaatorilt järele. Ta ütles, et tuleksin siia.“
„Ah-ah. Olgu, siis küll. Võta istet,“ ütles ta sõbralikult.
Tund läks täitsa mõnusalt. Küsisin ühe küsimuse ka õpetaja presentatsiooni ajal, et näidata kui aktiivne ma olen. Enne vahetundi ütles õpetaja meile, et meil on vaja paarides järgmiseks nädalaks essee kirjutada. Ta oli enne tundi need paarid valmis teinud ja näitas nüüd neid oma Powerpointis. Mind polnud loomulikult üheski paaris, sest ma polnud ju registreerinud ennast ühtegi gruppi. Vahetunni ajal läksin siis küsima, et mis ma tegema peaksin. Õpetaja vaatas slideshow poole ja ütles:
„Mm, no vali ise üks paaridest, kellega sa tahaksid koos tööd teha.“
Haha, mees, ma tulin just 10-mindise hilinemisega tundi. Aga ei jaa, sobib! Valisin oma lemmikud välja ja läksin vetsu, et vett juua. Vaatasin peeglisse. Eelmisel päeval joonistatud Hollandi lipud olid õrnalt veel põskedel. Oijah, Dan. Läksin uksest välja ja nägin kahte sõbrannat.
„Täiesti lõpp, kuidas sa haisesid seal meie taga tunnis.“
„Pagan, see on küll nõme. Andke andeks!“
„Ei-ei, tegidki just meil hommiku lõbusaks!“

:D

Lõbusaks.

To be continued...

(Tegelt mitte, lugu sai nüüd päriselt läbi. Aga elu läheb ju edasi.)