Ära maga elu maha vol. 1: Full HD algus

Empathy – is not sympathy.

Empathy – is not about you.

Empathy – is forgetting yourself.

It’s stepping inside someone else’s shoes.

Feeling what they feel,

feeling their music.

Empathy – is feeling the music of someone else’s soul.

We need more empathy.

More trust.

More understanding.

We need more love.

To forget ourselves,

for each other.

Our souls intertwined...

Together.

United.

We feel

We trust

We understand

We love

We –

Heinz alustas muusika produtseerimisega kuskil neli aastat tagasi. Pea kogu selle aja jagas ta oma loomingut teiste inimeste hulgas ka minuga, et tagasisidet saada. Alguses olin vist pigem kriitiline. Valusalt ma ei ütle, aga ütlesin oma arvamuse edasi ikka, kui tundsin, et Heinzi saadetud lugu mind eriti käima ei tõmba. Mäletan mingit hetke, kui mulle üks lugu meeldis ja ta ütles midagi stiilis „Nonii, lõpuks sulle natuke meeldib ka midagi.“ See oli gümnaasiumi ajal veel. Tegelikult oli ta vist ise ikkagi see kõige suurem kriitik enda osas. Mitmete inimestega pakkusime välja, et Heinz peaks oma muusikat üritama mängima hakata ja üleüldse DJ-ks olemist harjutama, aga sel ajal ta seda ei soovinud. Ta ei olnud rahul.

            

„Kuule aga mis siis kui sa hakkaks koos minuga laval tõmblema.“ 

Heinzi mõte selle aasta veebruaris.

„Mm, mis mõttes siis nagu?“

„No ma mängin mussi, sa hüppad niisama ringi ja karjud 'käed üles' vms. Koos oleks ju laval palju kõvem.“ 

Olime jälle vahetanud mõtteid Heinzi lugude üle ja siis ta pakkus sellise asja välja. Järgmine hetk mida mäletan sellest varakevadisest ajast oli järjekordne hommikune sõit tööle saare peale. Bussis kuulasin esitusloendis järjest nelja või viite Heinzi lugu ja ühte neist aina rohkem kui teisi. Panin selle viimase korduse peale ja lihtsalt läksin sellega kaasa. Ja kuskilt hakkas vaikselt tulema. Empathy. Suvaliselt hakkasin loo ajal empaatia teemal sõnu välja mõtlema. Ikka ja jälle see sama lugu repeadil. Praamil hakkasin juba midagi kirja panema, olin nii hoos. Kui saarel oma tuppa jõudsin, olid sõnad valmis kirjutatud. Mul oli tööleminekuni vähe aega, aga tahtsin enne need linti lugeda ja Heinzile saata. See kõlas kohutavalt. Enda hääl selles telefonisalvestises, lisaks mikrisse hingamine... Ko-hu-tav. Läksin tööle.

            Töötan pea alati laupäeval lõunast 22 või 23ni ning seejärel chillin sõber Jellega. Tavaliselt ühe-kahe paiku lähen magama, et kella seitsmest järgmisel hommikul päeval kolmeni jälle tööd teha. Ehk ma olen pärast seda küllalt läbi (SURNUD), aga ma harva lähen pärast tööd kohe magama ka, sest tööst vaba olemise üle on lihtsalt nii hea meel. Too viimane kord olin veel lisaks ülielevil oma sõnadest. Saarelt pühapäeva õhtul tagasi Groningeni jõudes olin juba otsustanud, et teen Heinzile video sellest, kuidas need sõnad seal loos võiks olla. Ehk panin kodus mussi mängima, laskusin kaamera ette põlvili ja esitasin selle loo. See video... kui kunagi kuulsad oleme, siis avalikustame selle.

            Ta irnus selle video peale ennast pooleks ja kirjutas mulle, kui naljakas see on ja küsis kas ta võib selle Melissale saata. Lubasin. 5 minutit hiljem tuli ka Melissalt sõnum selle kohta, kui naljakas see on, kuid lisas siiski, et ta loodab sellest täitsa päris lugu. Järgmine päev tänas Heinz mind, sest mu naljakas video andis talle motivatsiooni juurde muusikaga tegelemiseks. Ning see andis seda mulle omakorda juurde. Mul oli mingi 10ne Heinzi looga playlist, mida ma järjepidevalt kuulasin nädalaid järjest. Ma läksin kogu sellest teemast nii hoogu, et mõtlesin pidevalt lugudele välja mingeid teemasid, sõnu, showtrikke ja muusikavideosid ammutades inspiratsiooni sellistelt suurtelt DJ-delt nagu Avicii ja Martin Garrix või hoopis meie kodumaiselt meelelahutajalt nimega Tommy Cash. Ideed panin Wordi documenti kirja, et saaksin millalgi Heinzile edasi anda. Nime osas mõtlesime ka igast erinevaid asju, kuigi seda päris õiget tunnet ei tulnud pikka aega kuni:
"Ou mees, välja mõtlesin. Paneme nimeks Full HD."
"Eos!... Oota, kas see HD oligi mõeldud nagu Heinz ja Dan v?"
"Looog, mees."
"Eos."

Mul läks telefon kevadel katki ja polnud millegagi pilti teha, nii et siin on Füll HD juba suvel skeemimas

            Koolilõpust ka. Ma olen juba ju natuke oma kevadest kirjutanud oma eelmises neljaosalises triloogias „Kõrguste lisand“, kuid Full HD-d ma sel ajal polnud blogis veel maininud. Nüüd teate, kuidas see alguse sai. Mai ja juunikuu olid aga tihedad. Terve eelmise akadeemilise aasta töötasime kahe kursakaaslasega koos ühe professoriga ühe projekti kallal. Meile oli see mõeldud praktikana, tema sai noori õpilasi kasutada uurimuse läbiviimiseks. Lihtsalt et... ta ei olnud väga hea organiseerija. Kui teised grupid alustasid juba talvel oma eksperimentide läbiviimisega teiste professorite juures, siis me alles lugesime tausta. Ja arutasime. Ja ootasime. Pidevalt tekkisid mingid väiksed probleemid, mille tõttu projekt edasi lükkus. Mai lõpus pidid kõik grupid tegema presentatsiooni oma aasta aega kestnud projektist ja meie alustasime reaalse andmete kogumisega mai keskel. Tegelikult tegime kõik ühe päevaga ära, mis tähendas, et me eriti sügavat arusaama oma teemast lõpuks ikka ei saanud. Ettekande ajal me ka päris hästi aru ei saanud, millest me räägime, aga tegime näo, et saame ning kõik oli tore. Räägi kõva häälega, aja selg sirgu ja kõnni publiku ees edasi-tagasi ning nii ta läheb. 5. juuniks pidime raporti ka sisse andma, kuid seda küll ei jõudnud. Meie professor ütles, et meie tähtaeg lükkub edasi 30. juunini esimese versiooni jaoks, millele ta annab tagasiside paari nädala jooksul ning seejärel on meil esimese augustini viimase versiooni sisse andmiseks. Nojah.

            Lisaks olid juunikuus eksamid. Muu polnud väga midagi hullu, aga statistika eksam oli tulemas. Õigemini selle teine osa. Esimene osa oli aprilli lõpus. Kokku oli kahe osa peale 30 küsimust, mille peale võis teha kokku 9 viga. Esimeses pooles tegin juba 6 viga. Mis tähendas, et võisin teises osas teha täpselt kolm viga. Küllalt ebameeldiv, kui tead enne eksamit ette, et sul on võimalik vähem vigu teha. See kõik kuidagi mõjutas mu olemist juba siis kui maikuu lõpus tulid külla Lizette ja Kertu. Tavaliselt olen sõprade siia tulles elust väga sillas, aga siis tundsin, et ei saa ennast ikka päris vabaks lasta.

            Sellegipoolest oli kõige selle kõige juures mingi nauding ka. Väljakutse, loomulikult. Piiride tunnetamine. Statistika eksam oli juuni keskel ühel teisipäevasel päeval ning tavaliselt olen ju iga nädalavahetus laupäeval ja pühapäeval tööl. Seekord sain tööpäevi natuke varasemaks tõsta ning töötasin kolmapäevast reedeni, et saaksin laupäevast esmaspäeva õhtuni statistikat õppida. Kui hakkasingi pärast reedest tööpäeva järgmise laupäeva hommikul kella poole kaheksase laevaga sõitma, mõtlesin, et pagan, miks ma rohkem ei maganud? Seejärel tuli paadiga mandrile jõudes välja, et buss ei sõida sadamast laupäeva hommikuti  otse Groningeni. Vandusin kõva häälega eesti keeles (Türa!). Pidin sõitma bussiga kuhugi suvalisse külasse ja sealt võtma rongi Groningeni poole. 50 minuti asemel 2 tundi sõitmist. Kuskil Hollandi põldude vahel hommikul vara mingi neljatunnise unega õõtsuda teadmisega, et sul on 3 päeva aega õppida sama palju kui teistel nädalaga... sürr. Jõudsin Groningeni ja läksin rongijaamast otse raamatukokku, kus mind ootas Nils ning hakkasime lahendama. Olime seal mingi 12 tundi. Õhtul raamatukogust välja astudes avastasin, et mu ratast pole raamatukogu ees. Õigus – alati kui saarele tööle lähen, siis jätan ratta kodu juurde bussipeatusesse, aga seekord naasesin Groningeni läbi rongijaama, seega ratas oli ikka seal kodubussikas. Egas midagi, kõndisin raamatukogust peaväljakul asuva bussipeatuse poole. See oli kinni, sest peaväljakul toimus mingi üritus (vandusin jälle). Pidin kaugemale bussipeatusesse kõndima. Seal tuli ka välja, et pean veel 20 minutit bussi ootama, mis on sama kaua kui rattaga raamatukogust koju sõita (vandusin). Tegelikult ma ei olnud üldse endast väljas, aga kui mitu asja niimoodi ühe päeva jooksul kokku satub, siis tekib küll küsimus, et no mida?! Järjekordset sammu tehes tundsin midagi talla all ning tõstsin jala üles. Kokkuvolditud kahekümne eurone. Võtsin selle üles ning kae nalja – sees oli teine kokkuvolditud kahekümne eurone. Vaatasin ringi ja igalpool seisid või liikusid inimesed, kuid keegi ei tundunud  raha otsivat. Järgmine hetk avas buss minu ees uksed ja oskamata muud teha - astusin peale. Nojah, 40€ siis.

            Kaks päeva hiljem hakkasin kirjutama statistika eksamit. Teise aasta jooksul vaibus eksaminärv eksam eksami haaval ning kevadeks ma eriti väga ei tundnudki seda. Nüüd tundsin jälle. Tegelikult ei olnudki sellest midagi, tuli lihtsalt küsimustele ära vastata. Tund hiljem astusin välja ja pidu võis alata. See oli viimane eksam ja nüüd oli mul kolm õhtut enne kui pidin jälle saarele tööle sõitma. Ehk järgmised neli õhtut käisin ma peol. Esimene õhtu läks ~200 inimest parki. Järgmine päev oli meil Jaaniga külaskäik Sandrale, kes õpib Maastrichtis. Pilte muidugi pole, sest polnud pildistavat telefoni, aga vähemalt oled sa lugenud juba rohkem kui tuhat sõna, mis on põhimõtteliselt nagu üks pilt. Kolmandal päeval tulime Jaaniga Maastrichtist tagasi ning õhtul oli viimase aasta psühholoogiaõpilaste suur lõpupidu, kuhu läksid ka kõik ülejäänud psühholoogiatudengid. Neljanda päeva hommikul ärkasin väga raske peaga üles ja läksin arvutisse, kus ootas mind Nilsi sõnum:

„YEAH BITCH! We both have 21 correct ones. The edge has been lived.“

Ma võtsin kätega peast kinni ja laskusin põrandale põlvili ja lihtsalt karjusin õnnest. Nii kõva. Kõik see viimase pooleteise kuu jauramine õppimise ja selle projektiga sai välja lastud. Ja nii on the edge kui veel võimalik. Nagu meile meeldib.