Ära maga elu maha vol 5: Füll HD

Kõik see tagasisõidule kuluv aeg keris veitsa pinget ka, sest tegelikult polnud me Rebaga peoks veel kaugeltki valmis.

****************************************************************

Nii jõudsimegi Tallinnasse 18. augusti õhtul mingi kaheksa aeg. See oli ka Nõmmel alles, kus tõstsime veel asju ümber ja jaotasime inimesed niimoodi ära, et igaüks saaks autoga koju. Mõned minutid pärast üheksat õhtul astusin oma koduuksest sisse. Leppisime Rebaga kokku, et saame veel vanalinnas Patrickus kokku ja räägime lood üle ning ütleme ka Christianile ’Tsau’, sest ta pidi järgmine hommik kell 5 lennuki peale minema.

Olin koju jõudes suht kutu, kuid kui nägin oma poisse Patrickus ja sain kannu rohelist teed, siis võis juba muusikast rääkida.

Christian lahkus varem, aga mina, Saare ja Heinz püsisime Patrickus sulgemiseni ehk kella kaheni. Viimase loo muudatuste salvestamine võttis aga veitsa kauem aega, nii et suletud Patricku ees olime veel 10 minutit.

„Davai, ma lähen koju, kirjutan üles, mis meil homme hankida vaja on ja siis kuulan lood ka läbi.“
Hui ka. Jõudsin mingi pool kolm koju ja tegin ära mingid pisiasjad nagu meilide vaatamine ja väikesed muudatused evendi lehel. Seejärel tahtsingi mussi kuulama hakata ja esinemiseks ideid kirja panema hakata, kuid ma ei suutnud. Olgu, panen äratuskella kolme tunni pärast helisema ja siis jätkan.

            Kolm tundi hiljem vaevu äratust kuuldes sain aru, et ma ei saa mitte kottigi aru ja panin äratuse mingi neli tundi edasi. Nelja tunni pärast suutsin juba midagi aru saada, aga väsimus oli ikka tappev. See oleks pidanud olema see öö pärast festivali, kus saab rahulikult jälle voodis magada ning mitte ärgata enne järgmise päeva õhtut. Aga ei, oli vaja tegutseda. Võtsin siis oma telefoni ja hakkasin mussi kuulama. Esimeste lugude ajal olin küllalt ärkvel ja tuli ideid, mida laval öelda jne. Poolte lugude ajal olin lõpuks ikka poolunes.

            Kui ma lõpuks päriselt ärkasin, siis võtsin kiirelt süüa, pesin ja tegin listi asjadest mis on vaja muretseda. Asjad nagu lipp, markerid, kleeplindid, SUVA sokid ja igast muud nänni peo jaoks. Lendasin Kristiine keskusesse neid muretsema. Aa, õigus. Eelmine õhtul tuli meil küsimus, et kas meil faking piletimüüja on või? ETK lubas turvamehed ja baaritöötajad, aga piletimüüjas polnud me kindlad.
„Hallo, Dan helistab tänase peo osas. Kas teie poolt on piletimüüja ka?“
„Seda pole me kokku leppinud.“

Kõigi attendijate ja jagajate vahel loosisime välja 5 paari täiesti SUVA sokke.

Türa. Käisin nägupidi 3G-s mööda Kristiinet ringi, üritasin inimesi otsida ja valisin samal ajal võimalikult ilusaid SUVA sokke välja ning otsisin muud tarvilikku kraami. Sealjuures läks kõigega suht palju aega ka, sest noh, ma olin ikka sitaks väsinud. Õnneks tasapisi kõik sujus ja sain oma tarviliku kraami. Piletmüüjate võimalusi tekkis ka, aga pidin mõnda inimest natuke ootel hoidma, sest oli võimalusi tasuta inimesi pileteid müüma saada. Skeemid, süsteemid. Lõpuks tuli ikkagi palgaline võtta.

            Kella kuuest lubati meid ruumidesse sisse lasta. Saime mingi nelja ajal onu Siimu käest lipuvarda (õngeridva) ning viie ajal kohtusime Anduga, kes sõidutas meid Eventechi. Eventech tegeleb igasugu peotehnika rendiga ja me rentisime neilt CO2-püssi. Professional shit. Toredad inimesed on neil seal, palju huumorit.

            Püss ja ~100 kilone balloon autosse asetatud, liikusimegi ETK poole. Seejärel saime kuidagi selle kolaka ballooni sinna neljandale korrusele (Andu muscles tho) ning algasid viimased ettevalmistused. DJ FRNK tuli ka kohale ja tegeles puldi valmis sättimisega. Panime heli ja mikrid paika ning mõtlesime veel isegi, et mängime kogu seti läbi. Aga ei, mingid pisiasjad võtsid pidevalt aega ära. Midagi saime mängida, seejärel pult jamas vahepeal, siis pidime mööblit tassima, ballooni sättima ja kinnitama, lippu tegema, lipikuid lõikama, SUVA sokkide võitjad välja loosima. Igasugu random jura oli vaja teha. Ja ei jõudnudki läbi mängida, sest kell saigi õige pea kümme ja läksime pileteid müüma. Meie palgaline Erik – ka supermuhe kutt – pidi alles kell 23 tulema. Inimesi tervitada oli tore, rahvas oli heas tujus ja rääkis juttu või kuulas FRNKi mussi.

            Algne plaan oli Füll HD-l kell 23:30 peale minna, kuid muusikaalaste professionaalide Ericu ja onu Siimu soovitustel lükkasime seda edasi ja käisime FRNKile ütlemas, et ta jätkaks mängimist. Ise libistasime vaikselt Jäkut ja rääkisime inimestega juttu. Klassikalised „Mis tunne on?“ ja „Pange hästi, kutid“.

Backstage crew

Olgu, 00:00 oli aeg peale minna. Eric ütles veel viimased julgustavad sõnad: „Ära muretse, esimene keikka läheb alati putsi. J“ Nojah.

„ERINEVATE TUBADE KLUBIIIIII!“

            Algusega olin ma rahul. Tulime energiaga lavale, karjusin, hüppasime ringi ja ma vehkisin lipuga ka. Rahvas elas ka kaasa ja pull oli. Avicii Levelsi ajal ütlesin, et kõik paneks ainult ühe käe üles, sest Avicii fiilib esinemistel mussi üht kätt üleval hoides. Ja kui miski on eos asi, siis see on CO2 püss. Aga üsna pea ma raugesin. Ses suhtes, hullu vast polnud, sest Heinz ja muusika olid ikka olemas, aga kuna mu peamine roll oleks rahvale show-d teha, siis sellest jäi puudu. Joove kadus ära ja kuigi oleksin ettevalmistustega võibolla hakkama saanud, siis ettevalmistusteta ning kainena tõmbas ikka veits juhtme kokku ära. Ettevalmistused selles mõttes, et kuulata lood enne mitu korda läbi ja mõelda, mida nende ajal võiks laval teha. Nagu ma olin kõiki lugusid kuulnud varem oma elu jooksul, aga ma ei teadnud neid kõiki, sest olin neid kuulanud samal hommikul poolunes. Bänter. Aga mängisime, lasime CO2-te, plaksutasime ja hüppasime. Vahepeal tuli meie enda lugu What You Got, mis aitas jälle rääkida. Vahepeal mõtlesin minna jälle niisama, et pagan küll see kestab kaua. Vahepeal sujus Tom meile selja taha ja oli see vend, kes ise ei esine, aga tuleb lava peale jooma. Bänter. Minugipoolest. Lõpus oli jälle rohkem põnevust, kui tuli väike Rick-Roll’d remix ning kõige lõppu legendaarne Darude – Sandstorm. Viimase ajal hüppasin juba rahva keskele ja tantsisin koos nendega. Kõige-kõige lõpuks laulsime Heinzile koos palju õnne sünnipäevaks ning seejärel oligi FRNK tagasi puldis...

Rahvas oli muidugi ise absoluutselt imeline. Elas kaasa ja viskas käsi üles, korraldasid ise ringe ja mahaistumisi. Saare skooris („Hea Saare!“) ning oldi üleüldiselt toetavad... Eh, kas saakski olla paremat publikut kahele täiesti nullist vennale, kes otsustasid järsku esinema hakata? Ning kes kõik kohal olid. Lähedased sõbrad, uued inimesed, suvalised inimesed. Nägin isegi lapsepõlvetuttavaid ja vanu klassikaaslaseid. Tõesti suured tänud!

Füll HD

Põhivend

            „Hea töö, kutid!“; „Jaaaa, eos!“; „Woop-woop, hea pidu kutid!“. Pagan, sõbrad, aitäh-aitäh! Kurat ära tegime, faking pull. „Ei esimese korra kohta päris hea, ei läindki putsi.“ Putsi jah ei läinud, aga arenguruumi on loomulikult kõvasti. Tahame ikka rahva käima tõmmata, eufooriasse viia, elamust tekitada. Nägime suvel nii palju suurepäraseid esinejaid, kellest paljudel on tegelikult idee poolest küllalt lihtsad nipid show tegemiseks. Mina tundsin lihtsalt, et tahan järgmine kord natuke rohkem valmistuda, ideed lugude jaoks kirja panna ja läbi harjutada. Bänteri mõttes oli tore 10 päeva festivalidel olla ja siis jõuda päev enne pidu ning sama päeva hommikul poolunes lugusid kuulata, aga kui laivis supershow-d ei ole, siis ei viitsi keegi neid vabandusi kuulata. Õnneks oli rahvas siiski juba praegu rahul, nii et meie samuti.

            Ja kõik tahtsid pärast esinemist rääkida. Nagu oleks päriselt kuulsus olnud. Ise läksin küll piletimüüki, sest meie palgaline oli võetud ainult paariks tunniks. Istusin siis seal kuni veel rahvast veel tuli ning seejärel hõljusin igalpool ringi inimestega juttu rääkida, kus vaid sain. Enamik olid ju meie tuttavad, nii et rääkida oli palju. Osad pidid vahepeal ootama ja tundsin end pahasti, kuid üritasin ikka kõikide soovijate vahel ennast ära jaotada. Muidugi, vägev tunne oli ka kui kõik tahtsid rääkida.

            Oeh, ülevoolav ja elamusterohke, kuid megatore. Lõpuks tundsin ka, kuidas pinge langes. Ma ei paanitse enam ammu ja olen õppinud igasugustes olukordades rahulikuks jääma, kuid nendel hetkedel pärast esinemist sain aru, kuidas see peo korraldamine oli mind eelnevad nädalad natuke pinges hoidnud. Nüüd oli südames rahu. Ära tegime, rä.

Aftermovie by G-Jürn (Gregor Jürna)

Music. Bänter. Love.

Aitäh teile! Hoidke end Füll HD tegemistega kuris ning... järgmise korrani.