Ära maga elu maha vol 3: elu läheb edasi

Tagasisõiduks mul tegelikult transporti polnud, aga viimasel päeval õnnestus mul selline koht skoorida. Ainuke tingimus oli, et pean taga keskel istuma... Eee, eos!

****************************************************************

Kui Positivuselt tagasi Tallinnasse jõudsin esmaspäeva õhtul, siis kolmapäeval hakkasime juba Ericu ja isaga Soome poole sõitma, sest...

...FAKING AC/DC

See oli lihtsalt haige. Ma pole isegi mingi suurem fänn neil ja tundsin heal juhul mingi 4-5 lugu ära. Aga see oli täiesti meeletu. Nende kõige noorem liige on 60, aga nad olid isegi veel energilisemad kui LexSoulDanceMachine. Ja seda kuskil 80 000 inimese ees? Uskumatu. Kuigi vahepeal tekkis nende halle juukseid ja kortsus nahka vaadates küll küsimus, et kas nad ikka kontserdi lõpuni ikka vastu peavad (/elavad). Eriti veel siis, kui laulja pani fiilingu edasi andmiseks käe südamele ja rokkis kogu hingest.

Devils leaving the concert

Johanna & Paula!

Päev pärast kontserti läksid Eric ja Isa esimese laevaga tagasi Eestisse, mina jäin Helsingisse, et saada kokku oma soome sõbrantsidega, kes õpivad minuga koos Groningenis. Eestlastena ei oska me võibolla Soomet tihti väga erilisena näha, aga see ütlemata tore päev nendega näitas mulle küll, kui lahe koht näiteks Helsingi on. Ja soomlased ise ka.

Kui järgmine kord Helsingis kohvikut otsite, siis palun külastage Cafe Regattat. Äärmiselt armas koht. Näiteks pole neil kaardimakseterminali ja kui me ütlesime, et meil pole sularaha, siis nad andsid selle peale oma visiitkaardi, kirjutasid sellele meie arve kogusumma ja ütlesid, et võime maksta kui järgmine kord tuleme. Usaldus.

Tagasi Eestis siirdus Füll HD koos VHKlastega traditsiooniks saanud Muhu treeninglaagrisse Kadi suvekodus.

Sauna, grilli ja palju nalja.

Ja trenni täiega. Meil olid isegi ketas, oda ja kuul, nii et tegime ka väikse kergejõustikuvõistluse.

Ja video- ning photoshoodid Füll HD peo teaseri jaoks, mis tuli suurepärase telefoni kvaliteediga, nii et peo tarbeks jäi see kasutamata, kuid siin laseme ikkagi välja:

TEASER

Lugu: Füll HD feat. Koit Toome - What You Koit

Ja 26. juuli õhtul jõudsime tagasi Tallinnasse. Kreete juures oli kohe väike grillimine, sest 00:00 hakkas 27. juuli ja sellega minu 21. eluaasta. Tore õhtu oli. Oldi tehtud kooki ning Villi pidas isegi kõne (superarmsa teise). Olen äärmiselt tänulik oma sõprade üle. Eks alati natuke veider ka, kui mingi hetk on justkui sinu päralt ja soovitakse õnne ja küsitakse mis tunne on. Siiski tore. Mõtlesime, et tuleb väga rahulik chillimine, aga siis saatis mingi kellaaeg Eric sõnumi ja küsis, mis ma teen. Tuli ka sõbraga läbi ja tiris meid mingi poole kolme paiku linnagi kaasa.

Füll HD oli õnnelik, et sai oma muusikast rääkida ning veel parem – sai ka küllalt positiivset tagasisidet. Meie esimene, nüüdseks välja lastud lugu What You Got, oli Ericu jaoks küll „veits liiga Steve Aoki“, aga üks teine lugu (laseme varsti välja, pange end valmis!) sai täitsa kiita.

Pärast sünnipäevaõhtut ärkasin Kreete juures, valmis päevale vastu astuma. Polnud midagi plaanis ja teadsin, et kedagi endal enne õhtut kodus ei ole, nii et jäin hommikul sinna, sest seal oli seltsi.

Paar tundi pärast ärkamist helistas isa ning andis edasi kurva uudise: vanaema on meie hulgast lahkunud. Ma mõtlesin pikalt, kas mainin seda siin või mitte, aga otsustasin seda siiski teha. Kõigepealt sellepärast, et see mõjutas mind ikkagi tugevalt. Esimene ahastus ei kestnud küll kaua, kuid mõttesse jäi see kindlasti. Pikalt. Siiamaani tuleb aeg-ajalt. Teiseks sellepärast, et surm on elu loomulik osa ja ma ju kirjutan blogi oma elust. Kuid surmast rääkimine on ikka veel natuke tabu ja see toob endaga kaasa sellise veidrustunde selle teema peale mõeldes... kohati laskmata rahus leinata, sest ma mõtlesin tihti oma enda mõttete ja tunnete peale. Ühest küljest tekkisid küll need esmased kurvad emotsioonid, kuid vahepeal nagu vaatasin end kõrvalt ja mõtlesin, et kas mu mõtted ja tunded on normaalsed? Kas ma mõtlen vanaema peale piisavalt? Kuidas isale toeks olla? Kas see on okei, kui ma praegu kuulen mingit nalja ja naeran selle peale? Kas on okei praegu tunda rõõmu maitsva toidu üle? Kas see on okei oodata rõõmsaid sündmusi, mis on alles tulemas? Kas see on okei kirjutada nendest mõtetest oma blogis?

Otsustasin, et lasen mõtetel minna nii nagu nad lähevad ja teen kogu selle olukorraga rahu just nii nagu ise õigeks pean. Ei aeg päevades/tundides/minutites/sekundites vanaemale mõeldes, ei meelde tulnud mälestuste arv ega mõni muu arvuline asi ei saanud määrata, kui oluliseks ma teda pean. Leidsin, et elu läheb nagunii edasi ja pean lihtsalt ise ühel hetkel seda ka enda sees tundma.

Üks põhilisi mõtteid oli muidugi, et miks paganama pärast just sellel päeval? Aga inimestel on ikka huvitavad toimetulekuviisid ning paar tundi pärast teada saamist oli mul juba mingis mõttes hea meel (kui nii üldse saab öelda), et see juhtus kõikidest päevadest just sellel päeval. Vanaema tervis oli juba pikemat aega kehvapoolne ning kuidagi... Kuidagi tahtis mingi osa minust uskuda, et vanaema pingutas just täpselt nii kaua, et lahkuda minu sünnipäeval. Ja nüüd on see päev minu jaoks hoopis erilisem: enam mitte lihtsalt mu sünnipäev, vaid ka päev minu hooliva, siira ja armsa vanaema mälestamiseks. Meie päev.

***

            Ja elu tõesti läheb edasi. Oli aeg asi ametlikuks teha. 

"Mees, kuule siin kuskil unes või kuskil hakkasin mõtlema nime peale. Nagu Full HD, kas see liiga ossikas pole?"
"No me olemegi ju nagu irooniaga ossid põhimõtteliselt. Ehk Raiod."

Kes ei tea, siis Raio = Hipster + Oss.

"Raioooooood. Mõtlesin, et kui lähme full pro house superstaarideks, siis mõtlesin nagu näiteks mingi HaDe peale."
"Kusjuures, ma mõtlesin ka korra HaDe peale, aga Full HD mulle meeldib selles mõttes, et see on visuaalselt juba nagu kaubamärk vaata. Ja teine asi on see, et inglise keeles HaDe ei ole sama, mis eesti keeles. Kui seda välja öelda nagu."
"Seda küll jah.Või teeme asja eestimaisemaks, paneme Füll HD."

"Ohsaaa, see suht hea idee ju. Füll, hahahaha. Ü ju mingi põhitäht ju ja võtab seda ossi maha veits."

:D :D :D

Rääkisime meie vana koolivenna Gregor Jürnaga, kes nõustus Füll HD pildistamise ja filmimisega. Professional shit, mees.

Võisime avalikustada oma Facebooki lehe: https://www.facebook.com/fullheinzdan

Vahepeal tulid mulle külla sakslased, kellega tutvusin Groningenis, ning Triinele – kes õpib Maastrichtis – külla tema hollandlasest sõbranna. Üks päev ühendasime jõud ja läksime kõik koos natuke Tallinnat avastama.

Külastasime Kadriorgu, Lauluväljakut, Teletorni ja käisime Mustas Puudlis söömas. Ning päev hiljem saime kõik oma välismaalased ka Sandra juurde, kus oli tavapärane soojendamine ja Studiosse minek.

Ja veel päev hiljem toimus Võsu rannafest, millest on küll traditsioon saamas. Palju häid inimesi ja lolle nalju.

Võsul olin ka vaid ühe õhtu ning sealt hääletasin ennast otse Jõhvi kõrvale Mäetagusele, kus elab minu venna armas pere...

...koos ~30 kana-kukega, nelja lamba, ühe koera, ühe kassi ja kahe kassipojaga. Hetked seal olid lihtsalt liiga ilusad. Lühikese ajaga on mu venna – ja tema pere – elu muutunud nii palju ning ainult positiivses mõttes. Talupereidüll, võiks öelda.

Ööbisin nende juures ühe öö ning sain järgmine päev vennaga Rakveresse, kus tegin ka väikese peatuse sugulaste juures. Sealt hääletasin tagasi pealinna. Tallinnas käisime isaga vaatamas vahvat näidendit nimega „Mereplekid“, kus mängis ka minu tuttav Brent.

Jälle päev edasi ning Reba jõudis ka esimest korda Erinevate Tubade Klubisse. Küsisime, kas saame natuke pulti näppima ning muusikat laskma tulla. Saime. Saime ka rõvedalt puid alla, sest kogu meie muss oli mingi low quality jura, mis sahises kõlarites. ETK juhataja soovitas meil googeldada „DJ 101“ ja enda laulud kõrgesse kvaliteeti sebida. Bänter. Aga õhtuks olid enamik laule olemas. Pärast seda väikest veerandtunnist proovisessiooni klubis läksime Frankiga kokku saama, kes nõustus olema meie peo DJ. FRNK oli esimesest hetkest alates megaasjalik ning Füll HD-l oli rõõm temaga tutvuda.

Sai ka maha peetud iga-aastane rannasünna Haabneemes. Traditsioonilised kartulisalat, koogid, rannajalgpall, ujumine, SEE MÄNG, lõke ja head atmosfäär olid jällegi omal kohal.

Ja seejärel... trummipõrin... algas Baltimaade suurim ossipidu ehk Weekend Festival Baltic, mis toimus Pärnus.  Minu jaoks tähistas see ka 10-päevase festivaliralli algust. Esimene õhtu oli suht lamp, sest Sigma ei saanud „logiliste probleemide“ tõttu esineda ning Tiesto lihtsalt ei olnud hea. Kontserditele järgnenud öö oli aga küllalt okei. Saime  ööbida Christiani juures rannaäärses korteris, mille eest jällegi tuhat tänu talle. Pärast Tiestot läksime sinna ning seejärel Pärnu peale seiklema.

Mia the Boss

Tuleshow esimese päeva aftekal Apteegis.

VHK poiskad ja keegi tundmatu, kes näeb välja täpselt selline nagu sa ühte Weekendi külastajat ette kujutad. Ainult, et tema oli sõbralik ja ei kakelnud (ma loodan). Muidu seal ikka juhtus midagi pidevalt. Teise päeva hommikul levis Facebookis uudis, et otsitakse taga kedagi, kes tõuks kellegi teise vastu äärekivi ning sama päeva õhtul hakkasid mingid vennad Comarketi ukse taga järjekorras meie kõrval üksteisele lihtsalt täiega vajutama. Lisaks varastati Armin van Buureni ajal Triinel kotist telefon ja rahakott ära, mis oli kõige värdjam asi maailmas. Ei aga, muidu oli jumala tore üritus nagu.

Füll HD tervitab Weekend festivalilt

Tom naudib vaadet ja Christian naudib trenni

Ja siin ongi Agnes ja Triine juba ka õnnelikud olemas

Martin Murd 21! Kolmanda päeva hommikul sõitsin paar kilomeetrit Pärnust välja Paikusele, et soovida õnne Minile/Skelele ja veeta aega Remonditöökojaga. Remonditöökoda on FB grupp Mini sõpradega, kus on ~20 inimest ja see oli nagu paralleelreaalsus, sest mul on ~20 inimesega sõprade grupp nimega Löögirühm. Üks päev on vaja see Beerbongi vastasseis ära teha muide. 

Pidu peldikute vahel

Legendid

Saare elu üle mõtlemas

Kokkuvõtteks: Tiesto oli kehva; Darude (Sandstorm) oli ülikõva; Robin Schulz oli megahea; Arminil polnud ka viga, aga ta ekraanil oli Eesti lipp tagurpidi; David Guetta nägi välja nagu ta annaks kohe otsad puldi taga ja Martin Garrix oli lihtsalt super. Kes tantsumuusikat ei kuula, siis Martin (tegelikult Martijn) on 19 aastane ja juba maailma neljas DJ.

Afterparty klubis Sunset meie oma kodumaise Syn Cole’ga.

            Viimasel öösel jõudsin mingi poole viie paiku hommikul Christiani juurde: Vaatasin oma asjad üle ja rääkisin veits juttu ning sain vist mingi tunni magada. Eelmistel öödel magasin ka nii umbes 3-4 tundi. Ei taha ju magada, kui kogu aeg midagi põnevat toimub. Ja natuke enne kaheksat hommikul helistas mulle onu Siim teatega, et nad võtavad kohe minu ja Tomi peale. Jap, jätkasime Tomiga kohe Weekend festivalilt teekonda autodega Ungarisse NÄDALASELE festivalile nimega Sziget ja just sellise kambaga!

Kus oleks veel parem tripi alustamiseks üks pilt teha, kui mitte Weekendi sildi ees.