Kõrguste lisand: kaks naltsi

...Hommik. Olen kodus voodis. Keeran külge. Keeran teist korda veel. Avan tasapisi oma kuivanud silmad. Imelik tunne on. Kell näitab 10:12. T*RA.

„Oiii, Danny, sa oled siis ikka voodis? Ei ole hullu, ma annan poistele teada.“ Ee, olgu? See oli peakokk, kui andsin talle sissemagamisest teada. See on juba neljas kord tegelikult, kui ma laupäeva hommikul tööle sisse magan. Samas ma olin nagunii veel natuke purjus, nii et ma poleks nagunii muretsenud vist. Põõnasin isegi veel natuke, pakkisin asjad töö ja Kuningapäeva jaoks seljakotti ning sõitsin rattaga bussipeatusesse. Jätsin ratta sinna. Nii bussisõit kui praamisõit olid küllalt mõnusad, sest olin ikka eelmisest õhtust ikka lõbusas tujus ning praami peal internetis olles sain juba varajaste ärkajatega Facebooki teel kildu visata.

Saare peal praamilt maha tulles viib meie hotelli buss alati praamilt tulevad töötajad ja külalised hotelli. Bussi juhivad erinevad inimesed ja seekord oli roolis see naine, kes mulle palka makab. Ülemus noh. Kõikidest päevadest oli seekord tema roolis. Ta on tihti nii tõsine, kuigi teistelt kuulen vahel, et temaga on tore nalja visata. Minul polnud seda kunagi juhtunud. „Heiii Danny, kuidas uni oli?“ Suurim irve näol, mida ma näinud olen. Heas mõttes. Eeeeeeeee (veel pikemalt kui enne)? Uni oli päris hea? Nojah, selline elu siis.

Ja see polnud veel kõik. Olin pärast jõule ühele noorele kutile köögist toonud Eestist pudeli Viru Valget ja seekord küsis üks vanematest kokkadest, et kas saaksin talle ka tuua. Nii astusingi kahetunnise hilinemise järel käed selja taga kööki ja tõesti vabandasin, et olin jälle niimoodi hiljaks jäänud. Kokad vaid naersid ja nagu ikka, ütlesid mulle lihtsalt millise ülesandega võiksin oma tööpäeva alustada ning pöördusid juba enda tegemisi jätkama.
„Rainier?“, ütlesin ning tõmbasin selja tagant pudeli Viru Valget välja.
„Jah, Danny? Oiiii... Ma armastan sind, mees!“

             

Tööpäev oli väga mõnus. Õhtusöök on tavaliselt kõige kiirem aeg, aga viimasel ajal on meid nii palju tööl olnud, et mina ei pea olema ei soojal ega külmal poolel, vaid abistan üleüldiselt millega vaja. Ehk kui teised rabistavad tellimusi letti visata, saan mina rahulikult juur- ja puuvilju lõigata ja vahepeal vajadusel mõne suurema tellimusega aidata.

            

 Kui päev on läbi, siis juuakse siin alati personaliruumis mõni õlu või kaks ja minnakse laiali või hoopis baari edasi. Meie lähme Jellega alati koju (saarel on personalile eraldi majad) ja hakkame muusikat kuulama. Jelle töötab ka köögis ja on seal saarel põhimõtteliselt mu parim sõber. Ei, ta nimi ei ole Jelle Goes. Üks teine vend köögist on küll Giovanni van Bronckhorsti sugulane. Igastahes jah, kuulasime muusikat ja vaatasime lolle videosid ning õige pea ma läksingi juba magama, sest pühapäeva hommikuti serveerin tavaliselt mina hotellis hommikusööki. Klassikaline saiad, munad, omlett, puuviljad, juust-sink.

             

Hommikusöögi järel läks päev õnneks üsna kiiresti, sest ootusärevus oli laes. Võinoh, tavaliselt siis läheb just aeglaselt, aga no näed mul läks kiiresti. See oli 26. aprill. 27. aprill on Kuningapäev, kuid pidutsemine hakkab alati 26. õhtul. Ning Nils, Marcel ja mina olime seekord otsustanud sõita Amsterdami, kus meid ootasid Oskar, Sten, Heidi, Ulla ja Marten. Tõmbasin siis oranži särgi selga ja astusin 16:30 praami peale, et mandrile sõita. Groningenis sõitsin kodubussipeatuse asemel otse rongijaama välja, kus minuga liitusidki Nils ja Marcel ning läksime kohe Amsterdami rongile.

Rongis, mitte vett joomas.

Amsterdamis hakkas kohe räme struggle (heitlus). Meil oli soov Nilsiga oma seljakotid ära panna enne kui me linna pidutsema lähme, aga Stennu kodu oli 40 minuti kaugusel ja ülejäänud rahvas oli juba valmis pidutsema. Otsustasime siis, et mina ja Stennu käime kahekesi tema juures ära ning ülejäänud seltskond võtab Nilsi ja Marceli endaga ning hiljem saame kõik kokku. Nii tundub küllalt võit-võit olukord, sest rahvas sai pihta hakata ja me saime Stennuga omavahel pikalt mittenägemise jutud tasa teha.

             

Umbes kõvasti rohkem kui 40 minutit hiljem saimegi ülejäänud seltskonnaga ühe väljaku juures kokku ning jätkasime stabiilselt õlu, viina ja veini tarvitamist. Tavaliselt ei ole see tänaval lubatud, aga 26. aprilli õhtust kuni järgmise päeva õhtuni teevad seda kõik ja nii loomulikult ka meie. Ja kõik tähendab seda, et Amsterdamis on tänavatel igalpool sama palju inimesi kui Tallinna kesklinnas enne laulupeo rongkäigu algust.

Sealsamas väljakul oli mingi lääge bänd mängimas ja läksime seda kuulama. Alguses läks pool seltskonda lava ette hullu panema ja teine pool jäi rahvast eemale lava kõrvale seda sitta bändi kiruma. Olin see teine pool. Mingi hetk tekkis kogu sellel teisel poolel soov minema minna, nii et üritasin lava ees olijatele hõigata, kuid sellest polnud tolku. Järgmine hetk olin seal samas lava ees samamoodi oma aju loksutamas, sest see lääge muusika oligi täpselt selle jaoks mõeldud. Laulu lõppedes suutsin õnneks öelda, et teised tahavad edasi minna ning Stennu pakkus siis, et teeme ühe laulu veel. Kui see läbi sai, hakkasime rahvast välja liikuma. Katsusin oma vasakut esitaskut. Seal polnud enam mu rahakotti.

„Kuulge, mu rahakott on kadunud.“ Null emotsiooni, täielik fookus. Vaatasin maha. Seal oli must rahakott just nagu mul. Võtsin selle üles, aga siis oli see hoopis tumepruun. Kükitasin ning Heidi, Nils ja Stennu liitusid minuga. Vaatasime niimoodi seal lava ees möllavate inimeste jalgevahel ringi ja üritasime märgata mu rahakotti. Mingid tüdrukud küsisid,  et mida kuradit me teeme ja vastust kuuldes võtsid taskust oma telefonid, panid taskulambi käima ja aitasid meil otsida. Ei midagi. Olgu. Välibaarilett. Stennu pakkus, et lähme küsime sealt.
„Tere, mu rahakott on kadunud. Kas keegi on midagi siia toonud?“
„Jaa, meil on üks! Mis on su nimi, sünnikuupäev ja milline rahakott välja näeb?“
Ütlesin oma nime, sünnikuupäeva ja kirjeldasin oma rahakotti. Teenindaja läks mingi kasti juurde. Ta käed olid kastis ja ma ei näinud, mis tal käes on, aga liigutustest oli aru saada, kuidas ta vaatab rahakotti, avab selle ja siis loeb erinevate dokumentide pealt nime ja sünnikuupäeva. Üks hetk vaatas ta üles ja raputas pead. Ah? Päriselt ka või? 10-minuti jooksul olin ma „leidnud“ kaks rahakotti ja kumbki polnud minu oma? Andsime talle vähemalt selle tumeprooni rahakoti, mille olin lava eest leidnud. Teised ütlesid, et ilmselt näppas keegi kontserdi ajal taskutest rahakotte, võttis raha välja ning viskas rahakotid minema.

Otsingud jätkusid. Läksime kõrvalolevasse sisebaari ja küsisime sealt. Ei midagi. Jätsin oma nime ja numbri juhuks kui nad midagi leiavad. Olgu, läksime välja. Politsei. Kuningaõhtu ja –päeva ajal on rahvamasside turvamiseks igal pool politseinikud. Nägime politseinikuid, mille kõrval oli kiirabibuss, kuhu parasjagu toimetati kedagi kanderaamil. Patsiendi sõber nuttis mõned meetrid eemal. Mis toimub? Kus ma olen? Ebareaalne. Massid pidutsemas, kõige selle keskel viiakse kedagi kanderaamiga minema ja mina mõtlen seal kõrval, kas on imelik minna pärast oma rahakoti kohta küsima, sest see tundus kanderaamiga minema viimise kõrval nii tühine. Läksin ikka. Ühe politseiniku juurde ja teised kaaslased teiste politseinike juurde. Minu politseinaine küsis mult üle, mis täpselt juhtus, rääkis loo lühidalt raadiosaatjasse ning sai vastuseks, et kahjuks pole midagi leitud. Soovitati hiljem uuesti küsida.

            

No t*ra. Tegelikult olin juba õige ruttu valmis mõelnud, et sellest kõigest pole peale äärmiselt ebameeldiva asjaajamise hullu midagi. Umbes nagu Hollandi paberimajandus. Sõbrad rääkisid mulle sama. Saan pangakaardid kinni panna ja pidustuste ajaks teistelt raha laenata. Aga siiski, milleks sul oli vaja mult rahakott ära võtta? Käisime veel korra välise baarileti ääres küsimas ning vaatasime lava ees ringi. Ei midagi.

             

Mis seal ikka, nõustusime kahetunniste otsingute järel, et liigume edasi.
„Davai Dan, tõmbame peome jälle käima ära!“
 See oli Heidi. Olin temaga mõttetasandil nõus küll, kuid emotsiooni ei kaasnenud. Ma olin nii hetkes, nii keskendunud. See oli samasugune keskendumine nagu enne tähtsaid mänge jalgpallis. Ehk ma ei olnud kurb, kuid rõõmus ka mitte. Ütlesin lihtsalt, et vajan umbes pool tundi aega ja siis on peo-Dan tagasi. Kõndisime siis vaikselt mingit tänavat mööda sealt väljakult minema, mina teistest meetri-kaks tagapool. Järsku keeras mingi lokkidega tüdruk jalgrattaga hooga otse sõidutee pealt meie grupi selja taha kõnniteele ning küsis minult: „Hei! Kas sa kaotasid oma rahakoti ära?