Kõrguste lisand: kõrguse inimkond

Eestist tagasi tulles mõtlesin, et võtan natuke hoogu maha. Kodumaal sai palju sõpradega pidutsetud, muud moodi nalja tehtud, vähe magatud ning nüüd tundsin, kuidas oleks aeg jälle natuke kasulik olla. „Kuule me tahame neljapäeval majapeo teha, oled nõus?“ Esimene asi, mis mu brasiillasest majakaaslane Tomas mult küsis, kui mind tagasi Groningeni kodus nägi. Kuigi see on jah/ei küsimus, siis võid ikka kolm korda arvata, mis ma vastasin.

           
Neljapäev. Hommikul ma ei mäletagi täpselt, mis ma tegin, aga päeval andsin jälle esimese aasta õpilastele tunde. Pärast seda käisime Nilsiga kohalikus Jyski-moodi poes ja ostsime endale Kuningapäevaks (Hollandi vingeim tähtpäev) mõned oranžid riided ning juba olingi tagasi kodus õhtuseks majapeoks ettevalmistusi tegemas. Ja veel 10 minutit hiljem oligi kogu praht voodi alla lükatud ning mina olin valmis.

           
Majapidu. Ei olnudki nii suur pidu. Uhke event „Gangsta House Party“ oli rohkem selline suuremat sorti istumine. Mis oli ka väga tore. Algul sai ikka teistega ka aega veedetud, aga mingi hetk juhtus jälle see, et olime Heidiga kuskil eemal ja rääkisime omavahel eesti keeles elust ja kõigest muust. Me polnud mu Eestist tagasitulekust saadik veel kokku jõudnud saada ja ta tahtis muidugi kuulda, kuidas mul seal läks ja kuidas meie sõpradel läheb ja nii edasi. Loomulikult ei jätnud me ka puudutamata tema elu ja tema lemmikteemasid.

           
„Kuule, lähme paneme tantsu ka ikka!“ See tuleb ka alati. Ei, üks kord ei tulnud. Aga muidu on Heidiga kindel, et see tuleb. Mis siis, et kell oli juba kaks öösel. Ükskord oli juba neli, olime veel kodus, aga ikka läksime. Ja mis siis, et seekord olime minu kodus, mis asub kesklinnast rattaga 20 minuti kaugusel, mis on siin kõigi jaoks sama hull nagu Viimsist rattaga peole sõitmine. Ja nüüd ka läksime, karta on. Ehk pärast seda, kui olime niigi kaks tundi seltskonnast eemal olnud, läksime kööki ja teatasime, et me lähme nüüd minema ka veel. Kõigil oli suva. Meil ka.

           
ENZO. Ma tahaks võrrelda seda mingi Eesti klubiga, aga päris nagu ei oska. Lahe koht noh. Me olime päris hea saki sisse saanud kodus ja nii panimegi kahekesi hullu seal tantsukal. No muidugi, teisi inimesi oli ka, aga samas mitte eriti. Ja mitte kedagi ei teadnud, mis oli päris naljakas. Üks hetk tuli üks hollandi tüdruk, keda ma tean, aga kelle nime ma ei mäletanud ja seda ka mitte, et kust ma teda tean. Ta küsis mu Facebooki. See oli ka kõik, rohkem me ei teadnud kedagi. Siis läksime sõime Heidiga friikaid nagu me alati väljast tulles teeme ja siirdusime umbes poole viieks koju ära.

           
Reedel ma ilmselgelt äratuskella peale ei ärganud, kuid kaua ka ei maganud. Olime Nilsiga kokku leppinud, et teeme see päev statistika iganädalased ülesanded lõpuni. Meest sõnast, härga sarvist, olin loomulikult lubatud ajal raamatukogus kohal ja valmis. See oli siis millalgi päeva keskel. Ülesandeid peame arvutis tegema, sest meil on ühte programmi vaja kasutada. Olime juba alustanud, kui järsku mulle meenus midagi. Läksin oma hollandi netipanka ja seal see oli...

           
See tunne, see oli kirjeldamatu. Ma arvasin, et ma äkki enam ei tunne seda nii tugevalt pärast pikka ootamist, aga tundsin ikka. Ma ohkasin ja see ohe oli midagi ehmumise ja kergendustunde vahepealset. Rääkisin ja näitasin Nilsile ka. „Niceeeee maaan. Wow, finally! And it’s all yours, you made it happen!“ Jah, täpselt need sõnad seda kirjeldasidki. Aga see tunne...

           
Asi sai alguse suvel, kui isa ütles, et oleks ikkagi hea, kui läheksin Hollandis tööle. Läksingi. Sain selle koka juurde tööle, kelle juures töötasin suve alguses. Nüüd oli september ja hakkasin kooli kõrvalt tööle. Iga nädalavahetus, kuus tavaliselt kuskil 60 tundi. Kui oled Hollandis rahvusvaheline tudeng ja teed vähemalt 56 tundi kuus tööd, siis saad veel valitsuselt raha lisaks. Päris palju lisaks. Kõlab hästi kuni hakkad neid asju ajama. Töölt paberid venivad, siis viid osad paberid haridusministeeriumi kontorisse ära ja nad kaotavad need ära. Siis antakse pabereid vanematele täitmiseks, siis täidad neid ise ja kopeerid nende allkirja ja siis saadetakse neile Eestisse ikka veel koju mingeid pabereid. Pidevalt veel ja veel mingeid pabereid. Internet üldse üks lamp asi. Vahepeal lähevad kontoris mõned asjad jälle kaduma, siis paneb tööl ülemus mu tundide üleskirjutamisega pange, ja siis... Siis on käes aprilli lõpp. 8 kuud on möödas. Sa oled juba teadnud, et lõpuks kantakse toetus valitsuselt kogu ulatuses üle. Eelmiste saamata saadud kuude eest ka. Sa elad juba selle rahaga, isegi kui sul seda käes ei ole. Ja siis oledki päikselisel peojärgsel reedesel päeval sõbraga statistikat puurimas ja mõtled, et kontrolliks korra pangakontot ja see ongi seal olemas.

                      

See ongi see tunne. Ma olen nüüd iseseisev inimene, oma rahaga. Üles kasvades pannakse meid pidevalt mõtlema küsimusele, et kuidas tulevikus hakkama saada. „Elu on ebaõiglane“; „Mida varem otustate, kus te olla tahate, seda kaugemale jõuate“; „Peate õppima enda eest võitlema“. Millegipärast (ei tea küll miks) need mõtted ei aidanud. See oli elu hirmus, muredes ja võitluses. Avanemine tuli alles hetkel kui lasin sel kõigel minna. Lõpetasin võitluse. Lõpetasin millegi otsimise ja lasin elul ennast leida. Ja elu teeb seda jätkuvalt, pakkudes võimalusi rohkem, kui neist haarata jõuan. Vahepeal mõtlen, et no kuidas? No kuidas-kuidas-kuidas tunnen ma jälle midagi sellist, mida ma varem tundnud pole? See on kirjeldamatult võimas, ja ilus, ja tore, ja... ma ei teagi. Lihtsalt faking JESSSSSSSSSS!

           
Katuselt tuppa minnes hakkasime Tomasi ja teise majakaaslase Jennyga filmi vaatama. „Wild Tales“, argentiinlaste tehtud. See sai silmapilkselt mu lemmikfilmide hulka. Juba nii mõnus õhtu, kuid see oli alles algamas. Juba helistaski Heidi ja rääkis, kuidas nad olid ühele firmale kell kolm presenteerinud kommunikatsiooniplaani ja pärast seda õllele läinud (väga tavaline Hollandis). Mulle helistades oli kell juba kümme õhtul ja Heidil oli keel täiesti pehme, sest õllest olid saanud koos firmajuhtidega mitmed õlled ja shotid ka pealekauba. „Tuled sa linna ka või ei üldse tule?“ Muidugi tulen. Panin endale järgmiseks hommikuks alates kella poole seitsmest äratuskellad helisema iga 20-minuti tagant, sest laupäeviti alustan tööd alati kell 12, mis tähendab seda, et pean hommikul kell 9:30 olema praami peal, mis tähendab, et pean 8:30 astuma Groningenist bussi peale. Kui selle bussi peale ei jõua, siis järgmise praamiga jõuan saarele alles kell 14. Nii et viis äratuskella igaks laupäeva hommikuks. Vähemalt.

           
Läksin oma kursakaaslase Lena poisssõbra Alaa juurde, kus toimub pea iga reede Casual Friday. Veebruaris oli Lena ühele uuele vahetusõpilasterühmale tutvumisnädala grupijuht ning sellest ajast saadik on Facebookis grupp nimega ESN Groups 42 & 43 & Friends. Ma käisin nendega koos kahel peol ja olen sellest ajast see ’Friends’, ja saan igale nende üritusele kutse. Nii et Casual Friday, siit me jälle tuleme. Võtsin Heidi ka kaasa.

           
Üks kahest Ameerika pihvist, kelle sünnal olime Heidiga mõned kuud tagasi käinud, oli ka seal peol. Me kinkisime neile tookord sünnipäevaks juustukoogimaitselised Kalevi kommid, aga mingi vend oli need seal peol ära söönud. Eestist tulles läksin lennujaamas Kalevi kommipoodi ja vaatasin seal seda komme täis seina ning ei leidnud neid.
„Tere, kas teil neid juustukoogimaitselisi Kalevi komme on?“
„Oi, neid kahjuks ei tehta enam!“
PLOT TWIST. Ahh? Mismõttes? Oota, tegelikult ka? Olgu, üks asi on see, et me viime need kahele USA pihvile sünnaks ja siis mingi vend sööb need ära, ja siis neid enam ei tehta. Aga teine asi on see, et maailma kõige paremaid komme EI TEHTA enam. Võtsin siis Kirju Koera kommid, sest need on teisel kohal ja saingi need nüüd ühele neist USA pihvidest üle anda. Ta saatis mulle veel hiljem sel öösel Facebookis tänukirja, et poleks olnud tarvis. Heh, armas ju. Olgu, kõrvallugu läbi.

           
Selle õhtu peasündmus oli hoopis üks teine seltskond inimesi, kellega me Heidiga seal esimest korda tutvusime. Neid oli kolm. Kaks tüdrukut ja üks kutt. Nad juba kaugelt õhkasid mingit uhket energiat. Nad olid leeduvenelased. Kutt oli selline tahakammitud juustega ja triiksärgiga viisakas poiss. Ja tüdrukud? No lihtsalt täielikud liibuvate kleitide, sädelevate ehete ja värvitud küüntega vene mimmid. Ja nad olid ülitoredad. Kõik kolm. Proovisin küll mitte eelarvamuslik olla, aga alguses jätsid nad mulle mulje nagu nad oleksid sellised kõrgid ja üleolevad, aga ei, hoopis vastupidi. Meil Heidiga tekkis nendega hea side ja hetkel kui kogu Casual Friday rahvas hakkas korterist linna poole liikuma panime meie viis kohe paika, et püsime sel õhtul koos.

           
See oli nii faking naljakas. „Что ты говоришь, сука?“ Mis sa siis arvasid? Et me kohtume Hollandis leeduvenelastega ja ei lähe linna peale vene keeles ropendama? Muidugi lähme. Ja muidugi käisime ka tantsimas, siis võtsime juua, siis jällegi friikartuleid süüa, ja siis läksime jälle tantsima. Vahepeal natuke ropendasime jälle ja nii see möll käis kuni...? Neljani vist? Ma ei isegi tea, mis kell ma koju sain.

            

Hommik. Olen kodus voodis. Keeran külge. Keeran teist korda veel. Avan tasapisi oma kuivanud silmad. Imelik tunne on. Kell näitab 10:12. T*RA.