Kõrguste lisand: Groningeni tagasitulek

...Järsku keeras mingi lokkidega tüdruk jalgrattaga hooga otse sõidutee pealt meie grupi selja taha ning küsis minult: „Hei! Kas sa kaotasid oma rahakoti ära?“

„Jah!“
„Ja su nimi on Dan või Dän või midagi eks?  Ja sa tuled Est-, kuidas seda öeldaksegi, noh sealt, mille nimi on Estland (hollandi keeles ’Eesti’)?
„JAA!“
„Me leidsime su rahakoti ja otsisime sind kaks tundi seal väljakul, aga ei leidnud kusagilt. Proovisime su nime ka hüüda, aga ei midagi, nii et me viisime su rahakoti kahe politseiniku kätte. Üks pisike, lühike naine ja väga pikk mees. Nad ütlesid...“
Ta jätkas rääkimist, aga samal ajal juhtus nii palju asju, et ma ei kuulanud enam, mis ta rääkis. Kõigepealt viskusin mina talle pisarad silmis kaela ja lihtsalt kallistasin teda. Selle peale ütles Heidi, et ta hakkab ka vist nutma kohe. Millalgi kõige selle ajal ütles Nils meie kangelasele, et kui üldse keegi seda kõike vääris, siis see on „See kutt siin“ ja näitas minu peale. Ja kui neiu oli kirjeldanud pisikest politseinaist ja pikka meest, siis läks pirn Stennu pea kohal põlema ja ta ütles: „Ma tean neid! Ma tean neid!“ Võtsime kangelaselt tema nime ja jooksime kambaga tagasi väljakule.

            

Jõudsime väljakule, ja vaatasime pmst kohe vaatasime vasakule. Seal nad olid, 100 meetri kaugusel. Lühike, mingi 1.60 pikk, selline natuke ümaram pisike naine ja mingi kahemeetrine peenike mees. Pagan, mis banterit nad teistelt politseinikelt peavad saama. Seal nad siis patrullisid ja me jooksime nende juurde ning purskasime kõik koos kogu info välja: tüdrukud, kadunud rahakott, Dan Tõnus, Eesti!
„Jah, see on meil olemas!“ ütles pisike naine. Lendasin talle ka kallistades peale ja ta hüppas kohe eemale ning ütles kindlameelselt, et nii kohe üldse ei tohi teha. Ja siis naeratas. Ja siis võttis ta raadiosaatja kaudu kellegagi ühendust ja andis meile teada, et rahakott on jaoskonnas. Läksime nendega jaoskonda (see oli seal samas väljakul). Pidime jääma ootama veel mingeid teisi politseinike, sest rahakott oli juba pandud kuhugi kappi ja selle kapi võti oli mingi põhivenna käes. Nii me siis ootasime seal jaoskonna ees. Väga midagi ei rääkinud. Pinge keris. Üks hetk nad tulid. Kolm suurt, pikka põkki oma politseivormides. Kui nad sinna jaoskonna poole kõndisid, siis tundus küll nagu kõik läheks filmilikult aegluupi. Lõpuks jõudsid nad ukseni ning kõik need kolm ning meie lemmikud pisike politeinik ja pikk politseinik kadusid koos kuhugi jaoskonda sisse. Jälle ootasime natuke kuni tuli üks neist põkkidest ukse peale – ühes käes rahakott ja teises käes kaardid. Rahakoti võtsin lihtsalt juba enda kätte ja siis hakkasin kaarte vaatama. Kõik olid olemas ja osad piltidest olid isegi kaartide vahel alles. Tänasime ja politseimees läks sisse tagasi. Karjusin jälle JESSSSSSS nagu paar päeva varem katusel. Siis vaatasin uuesti neid asju ja avastasin, et see pole üldse minu rahakott. Mees, misasja nagu? Ja mu hollandi pangakaart oli ka puudu, aga kõik teised kaardid ikkagi minu omad. Lasin jaoskonna kella ja andsin neile rahakoti tagasi. Väga kahtlane teema. Lõpuks sain oma panga 24h numbrilt kellegagi ühendust ka ja sain oma kaardi kinni panna. Kuningapäev jätkus hr. Mäguselt raha laenates.

            

Läksime siis rahulikult kambaga kuskilt poest läbi, võtsime natuke märjukest lisaks ning istusime parki maha. Männisel oli kotis iPad ja kõlar, nii et saime mussi kuulata, õlut libistada ja nautida. Ma ei teagi, mis kell see oli. Kuskil kahe paiku öösel vist? Kaua me seal niimoodi ei olnud enam, sest meil polnud otseselt kuhugi edasi minna, nii et otsustasime koju ära minna ning järgmine päev erksa(ma)d olla. Nils oli ennast märjukesest vägagi käima tõmmanud ja ütles, et läheb ostab kuskilt süüa. Ütlesin, et ta üksi ei läheks niimoodi, äkki kaob ära või midagi. Ta ütleski, et ootab ja siis me ootasime tasapisi, et rahvas hakkaks püsti ajama ennast. Kuidagi haarasin kellegi jutulõngast ning sattusin Ulla kõrvale temaga feminismist rääkima. Feminism on muidugi üks neist teemadest, millest lihtsalt väikese vestlusega mööda ei minda, nii et järgmised 15 minutit ikka täielikult haardusin sellest. Seejärel suutsime lõpuks kogu kamba püsti saada. Aga polnud enam kogu kampa, sest Nils oli kadunud.

            

Helistasin talle:.
„Nils, kus sa oled?“
„Restoranis... tellisin endale tortellinid. 15 eurot, täiesti haige, nii kallis?!“ Ta keel oli natuke pehme.
„Nii, olgu. Kus see asub?“
„Ma ei tea. Mees, mul on su abi vaja.“
„Jaa, aga kuhu ma tulema pean?“
„Ma ei tea, ma ei tea.“
„Olgu, aga sa ei saanud väga kaugele minna 15 minutiga. Kas sa sealt väljaku juurde tagasi oskad tulla?“
„Jah“
„Olgu, saame siis seal kokku.“
„Ei, aga ma pean oma tortellinid ära ootama. Tulge siia.“
„Doh, kus me tulema peame?“
Ja ta hakkas seletama. Jälle mingi struggle. Ta ei teadnud aadressi. Hakkasime vaikselt sinna poole liikuma. Vahepeal katkes kõne, sest ta sai oma tortellinid kätte. Vist. Helistasin jälle talle tagasi, et küsida kuhu minema peab:
„Kuule, küsi teenindajalt selle koha aadressi, me saame kaardilt vaadata kuhu tulla siis.“
„Ei-Ei, pole hullu.“
„Nils, palun küsi teenindajalt selle koha aadressi.“
„Ei, ei, ma söön praegu.“
„Nils, ma kuulen su ümber inimesi. Anna neile oma telefon ja ma räägin nendega.“ Muutusin konkreetsemaks, sest mõtlesin, et napsuse inimesega pole nagunii midagi arutada ja kui annan talle selgeid juhiseid, siis ta äkki ta vähemalt järgib neid. Ei järginud.
„Ei-ei, tulge sellest väljakult sellest tänavast ja siis sellest tänavast ja siis ma ootan sellel tänaval.“ Olgu, see oli natuke selgem juba, aga siiski kahtlane. Jõudsime lõpuks läbi rahva tänavale, kus ta oma kirjelduste järgi olema pidi ning kõndisime hooga mööda seda ja vaatasime igalepoole ringi. Lõpuks, vasakut kätt, istub tänaval rätsepaistes mu sõber Nils oma oranži salliga ja sööb take-away karbist tortellinisid. Mis elul viga. Seal vastas oli kohe mingi putka, kust sai valmis pitsalõike osta ja me ülejäänud võtsime ka süüa. Gruppi olid alles jäänud Heidi, Stennu, Marcel, mina ja Nils. Sõime pitsat ja kõndisime küllalt pika tee Stennu juurde. Heidi ja Stennu kõige ees kahekesi juttu rääkimas. Nende järel mina ja Marcel juttu rääkimas. Kõige taga Nils natuke aeglasemalt. 

„Dan, tee aiauks lahti palun, siin pole üldse õhku.“
„Mhm, olgu.“
Aga ma ei teinud. See oli varahommikul Stennu juures. Ma olin nii unine ja uimane, et ma lihtsalt magasin edasi.
„Dan kuule, päriselt ka, tee palun uks lahti“, jätkas Stennu. Ta elab üsna pisikeses toas. Tal on üheinimese voodi ja selle kõrvale oli maha pandud üks üheinimese madrats. Madratsil olid Nils ja Marcel. Voodis olid Stennu, Heidi ja mina. Ma olin voodisolijatest uksele kõige lähem, ja sellepärast ta mind pressiski nüüd. Lõpuks sain selgineda ja siis avasin ukse. Jäin uuesti magama, aga siis hakkas räigelt külm. Värisesin voodi serval ja üritasin magada. Tõesti voodi serval, rohkem selle viie sentimeetrise puust serva peal, kui madratsi peal. Aitab, ma ajan püsti ennast. Päike oli ka väljas juba, kell oli 7 hommikul. Läksin kööki, tegin endale rohelist teed, võtsin klaasi vett ja pudeli õlut ning istusin maha. Tipp-topp, või mis? 

+1

Olin rahulikult netis ja kirjutasin kellelegi valmis loo oma rahakotist. Siis kopeerisin sama jutu veel paarile inimesele.
„HOLY SHIT DUDE. Ja sina oma stochasticityga.“
See oli Zilk. Olime vaielnud kuu varem igast teemadel ja muuhulgas tuli teemaks ka see, et kas maailm areneb juhuslikku rada pidi (randomness) või on asjad ette määratud (Jumal, saatus jne.). Stochasticity on ühe podcasti ühe osa nimi. Jagasin seda Zilguga, sest seal räägitakse sellest juhuslikkuse poolest, mida ma ka ise toetan. Selle sisu ma kokku ei hakka võtma, sest saate seda ka ise siit kuulata (päris kuulabki keegi teist seda ju :D). Põhiidee on aga see, et kui sa oled rohulible teiste miljardite rohuliblede hulgas kuskil väljal ning golfimängija löödud pall kukub just sinu peale, siis sulle endale tundub see muidugi midagi erakordset ja imelist (võibolla isegi Jumalikku), kuigi tegelikult pidi pall ju ühe murulible peale kukkuma nagunii. Ja mina tundsin ennast erilisena muidugi, et just mulle (see üks murulible) niimoodi rahakott tagastati. Aga kui paljud inimesed kaotavad oma ühel õhtul oma rahakotte, siis osade nende jaoks on ikka neid häid inimesi, kes viitsivad neile selle rahakoti tagastada. Tegelikult jätsin ju isegi ühe sinna baari ning seal oli ju juba üks rahakott veel kedagi ootamas. Muidugi, rahvamasside hulgast väljakult pärast kahte tundi mööda samat tänavat lahkumine tundub väga ebatõenäoline, kuid siiski mitte võimatu. Lihtsalt äärmiselt õnnelik juhus. Minu arvates.

            

Jama oli nüüd hommikul aga selles, et mul polnud selle kangelastüdruku nime alles. Sony Notes, võta kokku ennast. Kui ma vajutan ’tagasi’ nuppu, siis ta võiks ise selle peale tulla, et ükskõik mis mul parasjagu märkmetesse kirjutatud on saaks salvestatud ka. Aga ei, savi, kustutame ära hoopis.

            

Igastahes, tasapisi hakkasid inimesed ärkama. Esimene oli tegelikult Stennu sakslasest majakaaslane, kes pidi ennast surnuks ehmatama kui mind köögis kell 9 hommikul vee, tee ja õllega istumas nägi. Aga siis rahunes ja oli väga tore. Õige varsti ajasid minu seikluskaaslased ka ennast püsti ja hea tava kohaselt nautisime varast peojärgset hommikut juttu rääkides ja eelmise õhtu sündmusi meenutades.

            

Kuningapäev oli lihtsalt imeline. Kõik , mis seal toimub on nii ebareaalne. Igal pool on inimesed oranžis, kuigi vähem kui eelmine aasta, ja joovad õlut ning tantsivad. Traditsiooniks on ka tänavaturud ehk inimesed müüvad igal pool oma majade ees igasugu asju. Kavalamad pead pakuvad ka kesklinnarajoonides ühe euro eest oma peldikut kasutada, sest õllejoojatel on tihti vaja ära käia ning igalpool on meeletud järjekorrad. Ilm oli ka lihtsalt super, käisin särgi väel ringi ja sain isegi päikse käest põleda. Sellest päevast iseenesest nagu palju rääkida ei olegi, sest see oli lihtsalt selline superchill ja nautimine. Väga ’gezellig’ nagu hollandlased ise ütlevad. Keegi pole suutnud seda ühtegi teise keelde ümber tõlkida, aga paljud kohalikest on nõustunud, et inglise keeles tuleb ’good vibes’ õigele tähendusele kõige lähemale. Suurema osa päevast oligi siis gezellig kanali ääres istudes ja mööduvaid paate vaadates. Sest paate oli palju ja pea iga paadi peal oli pidu. Sürr, ma ütlen! Vaadake ise.

Ja kuskil viie aeg otsustasime Heidi ja Ullaga, et liigume tagasi Groningeni. See ei käindki nii kähku, sest oli vaja enne veel Oskari juurest Ulla kohver saada ja see tuli paras ring, aga samas oli ka see tore aeg. Nils ja Marcel sõitsid meist eraldi Groningeni tagasi. Me saime lõpuks mingi kaheksa aeg alles rongi peale. Tore päev!

Groningeni kella poole üheteistkümne paiku tagasi jõudes otsustasime kõndida läbi peaväljaku, et näha, kas seal ka veel midagi toimub. Igalpool oli maas tühjasid õlletopse ja mõne väikse lava ees oli veel näha hädiseid purjus pidulisi. Tead, need inimesed, kes ei saa päris aru veel, et pidu on läbi. Aga peaväljaku juures oli rahvast päris korralikult isegi. Mängiti Queeni lugusid. Vaatasime natuke ja siis otsustasime, et lähme chillime veel natuke Heidi juures ja siis ma lähen koju ära. Järgmine päev oli vaja koolis ka ka olla kell 11 ikkagi. Kuulasimegi siis natuke muusikat ja rääkisime juttu. Heidi läks otsejoones voodisse lebosse, me istusime Ullaga akna kõrval ja arutasime misiganes parasjagu pähe tuli. Mingi hetk ütles Heidi:„Kuulge, Tarmo Laane (nimi muudetud) helistas.“„Ja?“„Kurat, ma ütlen seda 10-minuti jooksul teile mingi kolmandat korda.“:D„Sorri, mis ta ütles siis?“„Ta käis Eestis ja lendas täna Riiast tagasi. Ta pidi jõudma lõunal, kell 12, aga Riia lennujaamale tehti pommiähvardus. Ta jõudis mingi tund aega tagasi. Ta kohver on kadunud, aga tal oli väikeses pagasis pudel viina ja ta tahab ka nüüd oma Kuningapäeva tähistada. Mariin on juba kambas, kes veel liitub?“