Kõrguste lisand: deleted scenes

„Ta (Tarmo Laane) käis Eestis ja lendas täna Riiast tagasi. Ta pidi jõudma lõunal, kell 12, aga Riia lennujaamale tehti pommiähvardus. Ta jõudis mingi tund aega tagasi Groningeni. Ta kohver on kadunud, aga tal oli väikeses pagasis pudel viina ja ta tahab ka nüüd oma Kuningapäeva tähistada. Mariin on juba kambas, kes veel liitub?“

Seisan Burger Kingi ees ja ootan Lädra (Tarmo hüüdnimi, muudetud). Ta pidi olema Burger Kingi vastas kellegi juures. Kui Heidi kirjeldas mulle esialgu Lädra kõnet pidin rusikat hammustama. No kas tõesti minna jälle peole või ikkagi mitte? Järgmine päev pidin ju kell 11 tunnis olema. Tegelikult see mind veenaski minema. Challenge accepted, mõistad?

Järsku kuulsingi Tarmot hüüdmas tänaval ukse ees. Kaks korrust kõrgemal olid kaks suurt akent lahti ja sealt tuli parajat techno-muusikat. Samal ajal kui Lädra ootas, et ma üle tänava kõnniks, läksid sealtsamast uksest sisse viis või kuus inimest ja ma ei näinud, et nad oleks teda teretanud. Järeldasin, et tegemist on seega mingi suurema peoga.
„Siin elavad kolm DJ-d koos. Sa seda Ocean’sit tead onju, see klubi Grote Marktil kohe? Üks neist selle korteri elanikest on seal resident DJ.“
Jõudsime korterisse sisse. Kõigepealt oli otse ees selline pooleldi tühi, natuke räpase väljanägemisega tuba, kus mingid pliksid omavahel juttu rääkisid. Keerasime vasakule ja jõudsime suurde tuppa. Või õigeimini – tantsuplatsile. Seal oli vähemalt 50 inimest, kelle taga laius suur aken, kust nägi alla tänavale ja Burger Kingile. Suure suuretoa nurgas oli DJ-pult ja kaks suurt kõlarit. Tõesti suured, ikka klubikõlarid. Ja techno muusika. Teiste inimeste keskel oli tantsimas üks suure naeratusega Mariin. Mariin on alati väga tore, aga kui ta peole läheb ja natuke midagi joob ning tantsima saab, siis ta lihtsalt särab. Naeratus nagu päriselt kõrvuni, silmad kinni ja õhkumas rahulolust. Läksin tervitasin teda ka ja siis hakkas pihta. Lädra võttis Rimi kilekotist poole liitrise Saaremaa rabarberiviina ja tegi meile koolaga kokteilid. Elagu elu.

Nautisime seal siis seda tantsu ja kuna me olime kõik selle Kuningapäeva jooksul teinud erinevaid asju, siis jagasime oma lugusid. Tarmo pommiähvarduse lugu oli muidugi põhiline, eriti kui sul läheb suur pagas kaduma, aga Rimi kilekotiga Saaremaa viin jäi alles. Ja sellepärast ka, et Tarmo on üks suur, jõuline ja hea jutuga kutt, kellel nalja jookseb. Ma ei oska seda isegi kirjeldada, sest need naljad tulevad ikka hetkeemotsiooni pealt. A’la ühe korra ta rääkis mingi kutiga seal peolt juttu ja siis läksin ja tutvustasin ka end sellele Tarmo sõbrale ja siis Tarmo ütles mulle eesti keeles:
„Tra mul pole õrna aimu ka, kes see vend on.“

Mingi hetk jäi siiski meil juttu vähemaks ja laskusime rohkem muusikasse. See oli ikka selline ehtne deep tech house. Oota. Oi. Kuidas mul sellega nii kaua aega läks? Vaatasin inimeste poole. Pooled olid juba pikemat aega täpselt samamoodi õõtsunud. Nurkades olid kastid veepudelitega. Meenus, kuidas üks tüdruk oli meid enne kutsunud oma sünnipäevale, mille teemaks on gängsterid ja sellest meile rääkides pani ta meile käed õlale ja silitas meid vähe rohkem kui oleks tavapärane. Seejärel tuli teisest toast tuli parasjagu üks kutt samasuguse veepudelitega kastiga ja jagas veepudeleid inimestele laiali. Asi selge. Olin oma elu esimesel kommipeol.

Polnudki midagi hullu. Inimesed lihtsalt nautisid muusikat, muud nagu polegi. Naljakas on küll kui nad ainult ühte moodi õõtsuvad, aga nägudest on näha, et nad on päris rahul. Ja samal ajal see muusika hakkas meid eestlasi ka haarama. See korduv rütm, sügav bass ja ühtlane meloodia viivad  juba iseenesest sind tasapisi mingitsorti eneseunustuse poole. Kommipanijatel on see muidugi mingi kümme korda tugevamalt, kuid siiski, tundsin kuidagi mingit mõistmist nende suunas. Ja muidugi, see pole siin kaugeltki nii suur asi kui see Eestis oleks. Esiteks see, et ma tean oma kursuselt mitmeid inimesi, kes aastas paar korda väikese tablaka kuskil festivalil teevad. Teiseks, checki seda. See on artikkel meie ülikoolilehelt, mis räägib natuke Ecstacyst. Kui sa kõike ei viitsi läbi lugeda, siis loe vähemalt viimast osa ’Get your drugs tested’. Jah, võid siin Groningenis iga neljapäev oma tablakaga jalutada ühte kindlasse kontorisse ja nad vaatavad, kui puhas su kraam on ning nädal hiljem saad tulemused. Eestlase jaoks sürreaalsus, siin reaalsus. Kui minust jäi nüüd mingi narkopromoja mulje, siis seda ma kindlasti ei üritanud. Lihtsalt, elan ju ikkagi Hollandis ja kirjutan sellest blogi ning see on osa Hollandi narkopoliitikast. Muidugi, Ecstacy üledoosi järel suust vahtu ajavad inimesed on ka reaalsus, lihtsalt siin toimitakse nendega teistmoodi kui Eestis või üldse mujal maailmas. Ja noh, aastal 2012 oli Euroopa keskmine narkosurmade arv 17.1 narkosurma iga miljoni inimese kohta. Hollandis oli see 10.2 surma miljoni inimese kohta. Eestis? 190.8.

Ecstacy sidestory läbi. Pidu käis siis edasi. Vahepeal käisime sealt tantsutoast väljaspool ka ja rääkisime mõne inimesega juttu. Kõik ei olnud kommis nagu, chill selles mõttes. Aga pagan, kui me seal õues Tarmoga olime ja inimestega juttu rääkisime, siis ma olin üks hetk nii rahul, et ikka otsustasin välja tulla veel. Asi oli selles, et ma polnud Lädraga veel kunagi väljas käinud ja noh, nii ei saa nagu. Ta on intensiivne. Jutt jookseb ja huumor on selline veits üle võlli, aga kõik on kuidagi hea energiaga. Kuidas ta väiksena õppis eraõpetaja Ljudmillaga vene keelt, aga midagi selgeks ei saanud. Kuidas ta USAs õppides oma tumedanahaliste sõpradega gangsteriks sai. Kuidas FIFA prügikasti viskamine ta akadeemilise karjääri päästis. JNE. Pärast jutustamist läksime panime veel Mariiniga veits tantsu ja siis läksime kolmekesi linna, sest meie rabarberimärjuke oli otsas.

Teel peotänavale kõndisime Vindicati majast mööda. „Näe, õlide maja.“, märkis Tarmo. Vindicat on siis Hollandi vanim õpilasühendus. Ma pole kogu sellest teemast veel 100% aru saanud, kuna neil mingid omad saladused jne., aga põhimõtteliselt on seal põlvkonnast põlvkonda olnud aastast 1815 rikkamad valged mehed (mõned üksikud naised ka) koos pidutsemas ja tutvusi loomas. Natuke eliit illuminati teema nagu. Neil on muidugi palju komiteesid, spordiklubisid, ettevõtmisi ka, aga kuidagi on kõik need samal ajal ka räige alkoholi tarbimisega. Ning pea kõigil kuttidel on geeliga juuksed taha lükatud. Seega:
 „Lihtsalt täielikud õlid. Mul on mingi iga teine grupitöö nende õlide pärast p*rse läinud. Praegu ka on ühes praktikumis 5 venda: kolm Albertusest (samuti üks õpilasühendus) ja kaks Vindicatist. Ja kõik on õlid. Mõtlevad, et on ülikõvad vennad oma vanemate rahadega. Saad aru, üks neist Vindicati vendadest rääkis mitu nädalat oma vingest Ferrarist. A tead, mis see tema Ferrari tähendab? Ükskord nägin teda oma punase jalgrattaga koju sõitmas, sellele oligi Ferrari kleeps peale pandud. Õli.“

Jõudsime siis peotänavale ja Tarmo ütles, et tal on linnas kaks tutvustega kohta, kus ta poole hinnaga jooke saab. Üks oli kinni, nii et läksime teise kohta. Warhol on nimi. See on siin suht legendaarne klubi. Kõigepealt viskas Tarmo turvamehega käppa, rääkis sõbrajuttu ning siis viipas meile, et me edasi tuleks.

„See turvamees nagu. Kunagi tulin siia, kui ma teda veel ei tundnud ja ta katsus mind ukse peal läbi. Mul oli paar grammi peale taskus ja klubisse ei tohi sellega tulla ju vaata. Ta leidis selle üles ja mõtlesin korra, et nüüd on jama. „Võid endale jätta selle,“ ütlesin ma. „Minu nimi on Tarmo.“ Sellest ajast peale ta enam ei katsu ka mind ukse peal nagu.“  

Sees suundusime otse baari juurde, kus kõik näkid baarist Lädra teadsid ja tema neid. Üks meeldis talle teistest veel natukene rohkem kui teisedki, nii et ta läks tema käest tellima ja me järgnesime Mariiniga. Ta rääkis selle neiuga ja samal poetas oma inglise keelse jutu vahele eesti keeles: „See on mu sõbra naine.“ Seejärel ütles ühe lausega neiule tellimuse ja siis pöördus jälle meie poole: „Aga see sõber on värdjas.“ Neiu pani letile kolm õlut ja me hakkasime neist Mariiniga juba kahte võtma, aga Lädra palus kannatada. Neiu pani letile veel kolm tühja klaasi, mille sisse ta pani pitsid, kuhu valas Jägermeistri ja seejärel valas klaasi sisse Red Bulli. Pits jäägriga ujus siis Red Bullis. Jager Bomb noh, ma ei tea miks ma üldse seda nii hullult kirjeldan siin. Mis seal ikka, paneme hullu siis.

Nii see õhtu jätkus jäägripommide, mõningase tantsu ja Lädra lugudega. Mingi aeg väsis Mariin ära, sest ta oli ikkagi terve päeva seda Kuningapäeva tähistanud. Viisime ta Tarmoga koju ära ja siis tulime ise linna tagasi ja jätkasime kahekesi. Ma olin pool ajast krampides. Joogipoolise edenedes muutus õhtu hägusemaks kuni mingi hetk olingi juba jala kodu poole liikumas. Ratta jätsin ju reedel tööle minnes bussipeatusesse kodu juures. Jala on aga linnast mingi 40 minutit koju ja ma mäletan, kuidas mul viskas vahepeal see aeglaselt kõndimine täiega üle. Nii et ma siis purasin mingi 500-meetriseid lõike täisspurdiga, et kiiremini läheks. Siis oli jälle kops täiesti koos ja ma jäin seisma ning hingamise taastudes taarusin vaikselt edasi.

Hommikul äratas kell 10:00 mind äratuskell. Panin ta uuesti 10:30ks helisema. 10:30 ajasin ennast püsti ja oijah – ma küll kaine veel ei olnud. Käisin paari minutiga duši all, pesin hambad ja asusin uksest välja. Minu ratas oli ikka veel loomulikult seal bussipeatuses. See ei asunud tee peal ka. Hmm. Õigus, majakaaslase vana ratas on ju kuuris. Majakaaslane on pisike tüdruk. Nii et tal on pisikene ratas ka. Ja ta ei kasutanud seda enam, sest see oli katki. Sõitis küll iseenesest, aga väga vaevaliselt. Väntasin siis sellega hooga kooli poole lootuses veel 11:00 kohal olla. Tee peal meenus, et ma olin ju unustanud ennast gruppi registreerida. Tund, kuhu pidin minema toimus kolmes erinevas grupis. Saatsin siis ühele sõbrannale sõnumi, et ta küsiks millisesse gruppi ma võiks minna. Vastuseks tuli, et läheksin lihtsalt esimese grupi tundi ja ütleksin õpetajale, et unustasin ennast kirja panna. Nojah. Peagi sain aru, et ma ei jõua õigel ajal kohale, aga panin ikka hoogu juurde. Higistasin täiega ja tundsin kuidas nägu punetab.

Kohal. 11:10. Ratas lukku ja sörgiga klassi. Hingan välja ja otsustan näost punasena, higisena, kümme minutit pärast tunni algust, eelmisest õhtust veel natuke napsusena ja alkoholi järgi lõhnavana uksest sisse astuda.
„Tere, mul oli rattakumm tühi.“
Kõik muigasid, sest jah, Dan, see pole kõige lambisem vabandus üldse. Üks mu sõpradest lihtsalt naeris kõva häälega.
„Ee, olgu? Aga mu meelest oled sa vale grupi juures,“ ütles õpetaja.
„Ei ma küsisin kursuse kordinaatorilt järele. Ta ütles, et tuleksin siia.“
„Ah-ah. Olgu, siis küll. Võta istet,“ ütles ta sõbralikult.
Tund läks täitsa mõnusalt. Küsisin ühe küsimuse ka õpetaja presentatsiooni ajal, et näidata kui aktiivne ma olen. Enne vahetundi ütles õpetaja meile, et meil on vaja paarides järgmiseks nädalaks essee kirjutada. Ta oli enne tundi need paarid valmis teinud ja näitas nüüd neid oma Powerpointis. Mind polnud loomulikult üheski paaris, sest ma polnud ju registreerinud ennast ühtegi gruppi. Vahetunni ajal läksin siis küsima, et mis ma tegema peaksin. Õpetaja vaatas slideshow poole ja ütles:
„Mm, no vali ise üks paaridest, kellega sa tahaksid koos tööd teha.“
Haha, mees, ma tulin just 10-mindise hilinemisega tundi. Aga ei jaa, sobib! Valisin oma lemmikud välja ja läksin vetsu, et vett juua. Vaatasin peeglisse. Eelmisel päeval joonistatud Hollandi lipud olid õrnalt veel põskedel. Oijah, Dan. Läksin uksest välja ja nägin kahte sõbrannat.
„Täiesti lõpp, kuidas sa haisesid seal meie taga tunnis.“
„Pagan, see on küll nõme. Andke andeks!“
„Ei-ei, tegidki just meil hommiku lõbusaks!“

:D

Lõbusaks.

To be continued...

(Tegelt mitte, lugu sai nüüd päriselt läbi. Aga elu läheb ju edasi.)

Kõrguste lisand: Groningeni tagasitulek

...Järsku keeras mingi lokkidega tüdruk jalgrattaga hooga otse sõidutee pealt meie grupi selja taha ning küsis minult: „Hei! Kas sa kaotasid oma rahakoti ära?“

„Jah!“
„Ja su nimi on Dan või Dän või midagi eks?  Ja sa tuled Est-, kuidas seda öeldaksegi, noh sealt, mille nimi on Estland (hollandi keeles ’Eesti’)?
„JAA!“
„Me leidsime su rahakoti ja otsisime sind kaks tundi seal väljakul, aga ei leidnud kusagilt. Proovisime su nime ka hüüda, aga ei midagi, nii et me viisime su rahakoti kahe politseiniku kätte. Üks pisike, lühike naine ja väga pikk mees. Nad ütlesid...“
Ta jätkas rääkimist, aga samal ajal juhtus nii palju asju, et ma ei kuulanud enam, mis ta rääkis. Kõigepealt viskusin mina talle pisarad silmis kaela ja lihtsalt kallistasin teda. Selle peale ütles Heidi, et ta hakkab ka vist nutma kohe. Millalgi kõige selle ajal ütles Nils meie kangelasele, et kui üldse keegi seda kõike vääris, siis see on „See kutt siin“ ja näitas minu peale. Ja kui neiu oli kirjeldanud pisikest politseinaist ja pikka meest, siis läks pirn Stennu pea kohal põlema ja ta ütles: „Ma tean neid! Ma tean neid!“ Võtsime kangelaselt tema nime ja jooksime kambaga tagasi väljakule.

            

Jõudsime väljakule, ja vaatasime pmst kohe vaatasime vasakule. Seal nad olid, 100 meetri kaugusel. Lühike, mingi 1.60 pikk, selline natuke ümaram pisike naine ja mingi kahemeetrine peenike mees. Pagan, mis banterit nad teistelt politseinikelt peavad saama. Seal nad siis patrullisid ja me jooksime nende juurde ning purskasime kõik koos kogu info välja: tüdrukud, kadunud rahakott, Dan Tõnus, Eesti!
„Jah, see on meil olemas!“ ütles pisike naine. Lendasin talle ka kallistades peale ja ta hüppas kohe eemale ning ütles kindlameelselt, et nii kohe üldse ei tohi teha. Ja siis naeratas. Ja siis võttis ta raadiosaatja kaudu kellegagi ühendust ja andis meile teada, et rahakott on jaoskonnas. Läksime nendega jaoskonda (see oli seal samas väljakul). Pidime jääma ootama veel mingeid teisi politseinike, sest rahakott oli juba pandud kuhugi kappi ja selle kapi võti oli mingi põhivenna käes. Nii me siis ootasime seal jaoskonna ees. Väga midagi ei rääkinud. Pinge keris. Üks hetk nad tulid. Kolm suurt, pikka põkki oma politseivormides. Kui nad sinna jaoskonna poole kõndisid, siis tundus küll nagu kõik läheks filmilikult aegluupi. Lõpuks jõudsid nad ukseni ning kõik need kolm ning meie lemmikud pisike politeinik ja pikk politseinik kadusid koos kuhugi jaoskonda sisse. Jälle ootasime natuke kuni tuli üks neist põkkidest ukse peale – ühes käes rahakott ja teises käes kaardid. Rahakoti võtsin lihtsalt juba enda kätte ja siis hakkasin kaarte vaatama. Kõik olid olemas ja osad piltidest olid isegi kaartide vahel alles. Tänasime ja politseimees läks sisse tagasi. Karjusin jälle JESSSSSSS nagu paar päeva varem katusel. Siis vaatasin uuesti neid asju ja avastasin, et see pole üldse minu rahakott. Mees, misasja nagu? Ja mu hollandi pangakaart oli ka puudu, aga kõik teised kaardid ikkagi minu omad. Lasin jaoskonna kella ja andsin neile rahakoti tagasi. Väga kahtlane teema. Lõpuks sain oma panga 24h numbrilt kellegagi ühendust ka ja sain oma kaardi kinni panna. Kuningapäev jätkus hr. Mäguselt raha laenates.

            

Läksime siis rahulikult kambaga kuskilt poest läbi, võtsime natuke märjukest lisaks ning istusime parki maha. Männisel oli kotis iPad ja kõlar, nii et saime mussi kuulata, õlut libistada ja nautida. Ma ei teagi, mis kell see oli. Kuskil kahe paiku öösel vist? Kaua me seal niimoodi ei olnud enam, sest meil polnud otseselt kuhugi edasi minna, nii et otsustasime koju ära minna ning järgmine päev erksa(ma)d olla. Nils oli ennast märjukesest vägagi käima tõmmanud ja ütles, et läheb ostab kuskilt süüa. Ütlesin, et ta üksi ei läheks niimoodi, äkki kaob ära või midagi. Ta ütleski, et ootab ja siis me ootasime tasapisi, et rahvas hakkaks püsti ajama ennast. Kuidagi haarasin kellegi jutulõngast ning sattusin Ulla kõrvale temaga feminismist rääkima. Feminism on muidugi üks neist teemadest, millest lihtsalt väikese vestlusega mööda ei minda, nii et järgmised 15 minutit ikka täielikult haardusin sellest. Seejärel suutsime lõpuks kogu kamba püsti saada. Aga polnud enam kogu kampa, sest Nils oli kadunud.

            

Helistasin talle:.
„Nils, kus sa oled?“
„Restoranis... tellisin endale tortellinid. 15 eurot, täiesti haige, nii kallis?!“ Ta keel oli natuke pehme.
„Nii, olgu. Kus see asub?“
„Ma ei tea. Mees, mul on su abi vaja.“
„Jaa, aga kuhu ma tulema pean?“
„Ma ei tea, ma ei tea.“
„Olgu, aga sa ei saanud väga kaugele minna 15 minutiga. Kas sa sealt väljaku juurde tagasi oskad tulla?“
„Jah“
„Olgu, saame siis seal kokku.“
„Ei, aga ma pean oma tortellinid ära ootama. Tulge siia.“
„Doh, kus me tulema peame?“
Ja ta hakkas seletama. Jälle mingi struggle. Ta ei teadnud aadressi. Hakkasime vaikselt sinna poole liikuma. Vahepeal katkes kõne, sest ta sai oma tortellinid kätte. Vist. Helistasin jälle talle tagasi, et küsida kuhu minema peab:
„Kuule, küsi teenindajalt selle koha aadressi, me saame kaardilt vaadata kuhu tulla siis.“
„Ei-Ei, pole hullu.“
„Nils, palun küsi teenindajalt selle koha aadressi.“
„Ei, ei, ma söön praegu.“
„Nils, ma kuulen su ümber inimesi. Anna neile oma telefon ja ma räägin nendega.“ Muutusin konkreetsemaks, sest mõtlesin, et napsuse inimesega pole nagunii midagi arutada ja kui annan talle selgeid juhiseid, siis ta äkki ta vähemalt järgib neid. Ei järginud.
„Ei-ei, tulge sellest väljakult sellest tänavast ja siis sellest tänavast ja siis ma ootan sellel tänaval.“ Olgu, see oli natuke selgem juba, aga siiski kahtlane. Jõudsime lõpuks läbi rahva tänavale, kus ta oma kirjelduste järgi olema pidi ning kõndisime hooga mööda seda ja vaatasime igalepoole ringi. Lõpuks, vasakut kätt, istub tänaval rätsepaistes mu sõber Nils oma oranži salliga ja sööb take-away karbist tortellinisid. Mis elul viga. Seal vastas oli kohe mingi putka, kust sai valmis pitsalõike osta ja me ülejäänud võtsime ka süüa. Gruppi olid alles jäänud Heidi, Stennu, Marcel, mina ja Nils. Sõime pitsat ja kõndisime küllalt pika tee Stennu juurde. Heidi ja Stennu kõige ees kahekesi juttu rääkimas. Nende järel mina ja Marcel juttu rääkimas. Kõige taga Nils natuke aeglasemalt. 

„Dan, tee aiauks lahti palun, siin pole üldse õhku.“
„Mhm, olgu.“
Aga ma ei teinud. See oli varahommikul Stennu juures. Ma olin nii unine ja uimane, et ma lihtsalt magasin edasi.
„Dan kuule, päriselt ka, tee palun uks lahti“, jätkas Stennu. Ta elab üsna pisikeses toas. Tal on üheinimese voodi ja selle kõrvale oli maha pandud üks üheinimese madrats. Madratsil olid Nils ja Marcel. Voodis olid Stennu, Heidi ja mina. Ma olin voodisolijatest uksele kõige lähem, ja sellepärast ta mind pressiski nüüd. Lõpuks sain selgineda ja siis avasin ukse. Jäin uuesti magama, aga siis hakkas räigelt külm. Värisesin voodi serval ja üritasin magada. Tõesti voodi serval, rohkem selle viie sentimeetrise puust serva peal, kui madratsi peal. Aitab, ma ajan püsti ennast. Päike oli ka väljas juba, kell oli 7 hommikul. Läksin kööki, tegin endale rohelist teed, võtsin klaasi vett ja pudeli õlut ning istusin maha. Tipp-topp, või mis? 

+1

Olin rahulikult netis ja kirjutasin kellelegi valmis loo oma rahakotist. Siis kopeerisin sama jutu veel paarile inimesele.
„HOLY SHIT DUDE. Ja sina oma stochasticityga.“
See oli Zilk. Olime vaielnud kuu varem igast teemadel ja muuhulgas tuli teemaks ka see, et kas maailm areneb juhuslikku rada pidi (randomness) või on asjad ette määratud (Jumal, saatus jne.). Stochasticity on ühe podcasti ühe osa nimi. Jagasin seda Zilguga, sest seal räägitakse sellest juhuslikkuse poolest, mida ma ka ise toetan. Selle sisu ma kokku ei hakka võtma, sest saate seda ka ise siit kuulata (päris kuulabki keegi teist seda ju :D). Põhiidee on aga see, et kui sa oled rohulible teiste miljardite rohuliblede hulgas kuskil väljal ning golfimängija löödud pall kukub just sinu peale, siis sulle endale tundub see muidugi midagi erakordset ja imelist (võibolla isegi Jumalikku), kuigi tegelikult pidi pall ju ühe murulible peale kukkuma nagunii. Ja mina tundsin ennast erilisena muidugi, et just mulle (see üks murulible) niimoodi rahakott tagastati. Aga kui paljud inimesed kaotavad oma ühel õhtul oma rahakotte, siis osade nende jaoks on ikka neid häid inimesi, kes viitsivad neile selle rahakoti tagastada. Tegelikult jätsin ju isegi ühe sinna baari ning seal oli ju juba üks rahakott veel kedagi ootamas. Muidugi, rahvamasside hulgast väljakult pärast kahte tundi mööda samat tänavat lahkumine tundub väga ebatõenäoline, kuid siiski mitte võimatu. Lihtsalt äärmiselt õnnelik juhus. Minu arvates.

            

Jama oli nüüd hommikul aga selles, et mul polnud selle kangelastüdruku nime alles. Sony Notes, võta kokku ennast. Kui ma vajutan ’tagasi’ nuppu, siis ta võiks ise selle peale tulla, et ükskõik mis mul parasjagu märkmetesse kirjutatud on saaks salvestatud ka. Aga ei, savi, kustutame ära hoopis.

            

Igastahes, tasapisi hakkasid inimesed ärkama. Esimene oli tegelikult Stennu sakslasest majakaaslane, kes pidi ennast surnuks ehmatama kui mind köögis kell 9 hommikul vee, tee ja õllega istumas nägi. Aga siis rahunes ja oli väga tore. Õige varsti ajasid minu seikluskaaslased ka ennast püsti ja hea tava kohaselt nautisime varast peojärgset hommikut juttu rääkides ja eelmise õhtu sündmusi meenutades.

            

Kuningapäev oli lihtsalt imeline. Kõik , mis seal toimub on nii ebareaalne. Igal pool on inimesed oranžis, kuigi vähem kui eelmine aasta, ja joovad õlut ning tantsivad. Traditsiooniks on ka tänavaturud ehk inimesed müüvad igal pool oma majade ees igasugu asju. Kavalamad pead pakuvad ka kesklinnarajoonides ühe euro eest oma peldikut kasutada, sest õllejoojatel on tihti vaja ära käia ning igalpool on meeletud järjekorrad. Ilm oli ka lihtsalt super, käisin särgi väel ringi ja sain isegi päikse käest põleda. Sellest päevast iseenesest nagu palju rääkida ei olegi, sest see oli lihtsalt selline superchill ja nautimine. Väga ’gezellig’ nagu hollandlased ise ütlevad. Keegi pole suutnud seda ühtegi teise keelde ümber tõlkida, aga paljud kohalikest on nõustunud, et inglise keeles tuleb ’good vibes’ õigele tähendusele kõige lähemale. Suurema osa päevast oligi siis gezellig kanali ääres istudes ja mööduvaid paate vaadates. Sest paate oli palju ja pea iga paadi peal oli pidu. Sürr, ma ütlen! Vaadake ise.

Ja kuskil viie aeg otsustasime Heidi ja Ullaga, et liigume tagasi Groningeni. See ei käindki nii kähku, sest oli vaja enne veel Oskari juurest Ulla kohver saada ja see tuli paras ring, aga samas oli ka see tore aeg. Nils ja Marcel sõitsid meist eraldi Groningeni tagasi. Me saime lõpuks mingi kaheksa aeg alles rongi peale. Tore päev!

Groningeni kella poole üheteistkümne paiku tagasi jõudes otsustasime kõndida läbi peaväljaku, et näha, kas seal ka veel midagi toimub. Igalpool oli maas tühjasid õlletopse ja mõne väikse lava ees oli veel näha hädiseid purjus pidulisi. Tead, need inimesed, kes ei saa päris aru veel, et pidu on läbi. Aga peaväljaku juures oli rahvast päris korralikult isegi. Mängiti Queeni lugusid. Vaatasime natuke ja siis otsustasime, et lähme chillime veel natuke Heidi juures ja siis ma lähen koju ära. Järgmine päev oli vaja koolis ka ka olla kell 11 ikkagi. Kuulasimegi siis natuke muusikat ja rääkisime juttu. Heidi läks otsejoones voodisse lebosse, me istusime Ullaga akna kõrval ja arutasime misiganes parasjagu pähe tuli. Mingi hetk ütles Heidi:„Kuulge, Tarmo Laane (nimi muudetud) helistas.“„Ja?“„Kurat, ma ütlen seda 10-minuti jooksul teile mingi kolmandat korda.“:D„Sorri, mis ta ütles siis?“„Ta käis Eestis ja lendas täna Riiast tagasi. Ta pidi jõudma lõunal, kell 12, aga Riia lennujaamale tehti pommiähvardus. Ta jõudis mingi tund aega tagasi. Ta kohver on kadunud, aga tal oli väikeses pagasis pudel viina ja ta tahab ka nüüd oma Kuningapäeva tähistada. Mariin on juba kambas, kes veel liitub?“

Kõrguste lisand: kaks naltsi

...Hommik. Olen kodus voodis. Keeran külge. Keeran teist korda veel. Avan tasapisi oma kuivanud silmad. Imelik tunne on. Kell näitab 10:12. T*RA.

„Oiii, Danny, sa oled siis ikka voodis? Ei ole hullu, ma annan poistele teada.“ Ee, olgu? See oli peakokk, kui andsin talle sissemagamisest teada. See on juba neljas kord tegelikult, kui ma laupäeva hommikul tööle sisse magan. Samas ma olin nagunii veel natuke purjus, nii et ma poleks nagunii muretsenud vist. Põõnasin isegi veel natuke, pakkisin asjad töö ja Kuningapäeva jaoks seljakotti ning sõitsin rattaga bussipeatusesse. Jätsin ratta sinna. Nii bussisõit kui praamisõit olid küllalt mõnusad, sest olin ikka eelmisest õhtust ikka lõbusas tujus ning praami peal internetis olles sain juba varajaste ärkajatega Facebooki teel kildu visata.

Saare peal praamilt maha tulles viib meie hotelli buss alati praamilt tulevad töötajad ja külalised hotelli. Bussi juhivad erinevad inimesed ja seekord oli roolis see naine, kes mulle palka makab. Ülemus noh. Kõikidest päevadest oli seekord tema roolis. Ta on tihti nii tõsine, kuigi teistelt kuulen vahel, et temaga on tore nalja visata. Minul polnud seda kunagi juhtunud. „Heiii Danny, kuidas uni oli?“ Suurim irve näol, mida ma näinud olen. Heas mõttes. Eeeeeeeee (veel pikemalt kui enne)? Uni oli päris hea? Nojah, selline elu siis.

Ja see polnud veel kõik. Olin pärast jõule ühele noorele kutile köögist toonud Eestist pudeli Viru Valget ja seekord küsis üks vanematest kokkadest, et kas saaksin talle ka tuua. Nii astusingi kahetunnise hilinemise järel käed selja taga kööki ja tõesti vabandasin, et olin jälle niimoodi hiljaks jäänud. Kokad vaid naersid ja nagu ikka, ütlesid mulle lihtsalt millise ülesandega võiksin oma tööpäeva alustada ning pöördusid juba enda tegemisi jätkama.
„Rainier?“, ütlesin ning tõmbasin selja tagant pudeli Viru Valget välja.
„Jah, Danny? Oiiii... Ma armastan sind, mees!“

             

Tööpäev oli väga mõnus. Õhtusöök on tavaliselt kõige kiirem aeg, aga viimasel ajal on meid nii palju tööl olnud, et mina ei pea olema ei soojal ega külmal poolel, vaid abistan üleüldiselt millega vaja. Ehk kui teised rabistavad tellimusi letti visata, saan mina rahulikult juur- ja puuvilju lõigata ja vahepeal vajadusel mõne suurema tellimusega aidata.

            

 Kui päev on läbi, siis juuakse siin alati personaliruumis mõni õlu või kaks ja minnakse laiali või hoopis baari edasi. Meie lähme Jellega alati koju (saarel on personalile eraldi majad) ja hakkame muusikat kuulama. Jelle töötab ka köögis ja on seal saarel põhimõtteliselt mu parim sõber. Ei, ta nimi ei ole Jelle Goes. Üks teine vend köögist on küll Giovanni van Bronckhorsti sugulane. Igastahes jah, kuulasime muusikat ja vaatasime lolle videosid ning õige pea ma läksingi juba magama, sest pühapäeva hommikuti serveerin tavaliselt mina hotellis hommikusööki. Klassikaline saiad, munad, omlett, puuviljad, juust-sink.

             

Hommikusöögi järel läks päev õnneks üsna kiiresti, sest ootusärevus oli laes. Võinoh, tavaliselt siis läheb just aeglaselt, aga no näed mul läks kiiresti. See oli 26. aprill. 27. aprill on Kuningapäev, kuid pidutsemine hakkab alati 26. õhtul. Ning Nils, Marcel ja mina olime seekord otsustanud sõita Amsterdami, kus meid ootasid Oskar, Sten, Heidi, Ulla ja Marten. Tõmbasin siis oranži särgi selga ja astusin 16:30 praami peale, et mandrile sõita. Groningenis sõitsin kodubussipeatuse asemel otse rongijaama välja, kus minuga liitusidki Nils ja Marcel ning läksime kohe Amsterdami rongile.

Rongis, mitte vett joomas.

Amsterdamis hakkas kohe räme struggle (heitlus). Meil oli soov Nilsiga oma seljakotid ära panna enne kui me linna pidutsema lähme, aga Stennu kodu oli 40 minuti kaugusel ja ülejäänud rahvas oli juba valmis pidutsema. Otsustasime siis, et mina ja Stennu käime kahekesi tema juures ära ning ülejäänud seltskond võtab Nilsi ja Marceli endaga ning hiljem saame kõik kokku. Nii tundub küllalt võit-võit olukord, sest rahvas sai pihta hakata ja me saime Stennuga omavahel pikalt mittenägemise jutud tasa teha.

             

Umbes kõvasti rohkem kui 40 minutit hiljem saimegi ülejäänud seltskonnaga ühe väljaku juures kokku ning jätkasime stabiilselt õlu, viina ja veini tarvitamist. Tavaliselt ei ole see tänaval lubatud, aga 26. aprilli õhtust kuni järgmise päeva õhtuni teevad seda kõik ja nii loomulikult ka meie. Ja kõik tähendab seda, et Amsterdamis on tänavatel igalpool sama palju inimesi kui Tallinna kesklinnas enne laulupeo rongkäigu algust.

Sealsamas väljakul oli mingi lääge bänd mängimas ja läksime seda kuulama. Alguses läks pool seltskonda lava ette hullu panema ja teine pool jäi rahvast eemale lava kõrvale seda sitta bändi kiruma. Olin see teine pool. Mingi hetk tekkis kogu sellel teisel poolel soov minema minna, nii et üritasin lava ees olijatele hõigata, kuid sellest polnud tolku. Järgmine hetk olin seal samas lava ees samamoodi oma aju loksutamas, sest see lääge muusika oligi täpselt selle jaoks mõeldud. Laulu lõppedes suutsin õnneks öelda, et teised tahavad edasi minna ning Stennu pakkus siis, et teeme ühe laulu veel. Kui see läbi sai, hakkasime rahvast välja liikuma. Katsusin oma vasakut esitaskut. Seal polnud enam mu rahakotti.

„Kuulge, mu rahakott on kadunud.“ Null emotsiooni, täielik fookus. Vaatasin maha. Seal oli must rahakott just nagu mul. Võtsin selle üles, aga siis oli see hoopis tumepruun. Kükitasin ning Heidi, Nils ja Stennu liitusid minuga. Vaatasime niimoodi seal lava ees möllavate inimeste jalgevahel ringi ja üritasime märgata mu rahakotti. Mingid tüdrukud küsisid,  et mida kuradit me teeme ja vastust kuuldes võtsid taskust oma telefonid, panid taskulambi käima ja aitasid meil otsida. Ei midagi. Olgu. Välibaarilett. Stennu pakkus, et lähme küsime sealt.
„Tere, mu rahakott on kadunud. Kas keegi on midagi siia toonud?“
„Jaa, meil on üks! Mis on su nimi, sünnikuupäev ja milline rahakott välja näeb?“
Ütlesin oma nime, sünnikuupäeva ja kirjeldasin oma rahakotti. Teenindaja läks mingi kasti juurde. Ta käed olid kastis ja ma ei näinud, mis tal käes on, aga liigutustest oli aru saada, kuidas ta vaatab rahakotti, avab selle ja siis loeb erinevate dokumentide pealt nime ja sünnikuupäeva. Üks hetk vaatas ta üles ja raputas pead. Ah? Päriselt ka või? 10-minuti jooksul olin ma „leidnud“ kaks rahakotti ja kumbki polnud minu oma? Andsime talle vähemalt selle tumeprooni rahakoti, mille olin lava eest leidnud. Teised ütlesid, et ilmselt näppas keegi kontserdi ajal taskutest rahakotte, võttis raha välja ning viskas rahakotid minema.

Otsingud jätkusid. Läksime kõrvalolevasse sisebaari ja küsisime sealt. Ei midagi. Jätsin oma nime ja numbri juhuks kui nad midagi leiavad. Olgu, läksime välja. Politsei. Kuningaõhtu ja –päeva ajal on rahvamasside turvamiseks igal pool politseinikud. Nägime politseinikuid, mille kõrval oli kiirabibuss, kuhu parasjagu toimetati kedagi kanderaamil. Patsiendi sõber nuttis mõned meetrid eemal. Mis toimub? Kus ma olen? Ebareaalne. Massid pidutsemas, kõige selle keskel viiakse kedagi kanderaamiga minema ja mina mõtlen seal kõrval, kas on imelik minna pärast oma rahakoti kohta küsima, sest see tundus kanderaamiga minema viimise kõrval nii tühine. Läksin ikka. Ühe politseiniku juurde ja teised kaaslased teiste politseinike juurde. Minu politseinaine küsis mult üle, mis täpselt juhtus, rääkis loo lühidalt raadiosaatjasse ning sai vastuseks, et kahjuks pole midagi leitud. Soovitati hiljem uuesti küsida.

            

No t*ra. Tegelikult olin juba õige ruttu valmis mõelnud, et sellest kõigest pole peale äärmiselt ebameeldiva asjaajamise hullu midagi. Umbes nagu Hollandi paberimajandus. Sõbrad rääkisid mulle sama. Saan pangakaardid kinni panna ja pidustuste ajaks teistelt raha laenata. Aga siiski, milleks sul oli vaja mult rahakott ära võtta? Käisime veel korra välise baarileti ääres küsimas ning vaatasime lava ees ringi. Ei midagi.

             

Mis seal ikka, nõustusime kahetunniste otsingute järel, et liigume edasi.
„Davai Dan, tõmbame peome jälle käima ära!“
 See oli Heidi. Olin temaga mõttetasandil nõus küll, kuid emotsiooni ei kaasnenud. Ma olin nii hetkes, nii keskendunud. See oli samasugune keskendumine nagu enne tähtsaid mänge jalgpallis. Ehk ma ei olnud kurb, kuid rõõmus ka mitte. Ütlesin lihtsalt, et vajan umbes pool tundi aega ja siis on peo-Dan tagasi. Kõndisime siis vaikselt mingit tänavat mööda sealt väljakult minema, mina teistest meetri-kaks tagapool. Järsku keeras mingi lokkidega tüdruk jalgrattaga hooga otse sõidutee pealt meie grupi selja taha kõnniteele ning küsis minult: „Hei! Kas sa kaotasid oma rahakoti ära?