Eeskuju Endel

  Ja jälle üks nädal möödas. Aeg lendab, kuigi samal ajal on mul tunne, et eelmine nädalavahetus oli kuidagi ammu. Eks vahepeal on palju juhtunud ka.

 Kõigepealt mu eelmisest postitusest ja arutelust pärast seda. Juhtus see, mida ma lootsin: inimesed mõtlesid eluliste asjade üle, jõudsid mingi arvamuseni ning jagasid seda. Minule oli see küll koht, kus õppisin jälle midagi uut ja ma loodan, et teised samuti. Sellistele asjadele tuleb aeg-ajalt mõelda. Need mõtted ei pea muidugi alati Facebooki jõudma või üldse väljapoole sinu enda pead.

 Teisipäevast saadik olen lõpuks siin Groningenis linnaelanikuks registreeritud. Pean nüüd ootama oma BSN-numbrit(kodanikunumber) 2-4 nädalat. Uskumatult tüütu, Eestis oleks selline number ilmselt kohe registreerimisel antud. Hollandi pangakonto tegin ka. Kaarti veel ei saanud, seda peab nädal aega oma postkasti ootama. Seejärel peab selle kaardiga tagasi panka minema, et oma internetikasutaja parooli saada. No tõesti.

 Teisipäeval sain vist jalkatiimi ka. Kolmele teisele kutile öeldi, et nad läheksid tugevuselt teise võistkonna trenni. Minult võeti number ja kutsuti järgmiseks teisipäevaks jälle kohale. Samas neljapäevaseks taktikatrenniks ja pühapäevaseks mänguks mind veel ei kaasatud. Ilmselt pean sellega lihtsalt ootama, mitte ei ole asi selles, et treener veel otsustab, kas mind võtta või ei. Vutt on ikka uskumatult mõnus, ootan trenni pidevalt. Õppimisest viilimiseks ja puhkamiseks olen taasleidnud oma vana kire jalgpallivideode vastu. Noorena vaatasin neid tihti, et uusi trikke, lööke, sööte õppida.

  Lasin toredal eesti tüdrukul Heidil mulle 50 koopiat minu CV-st välja printida. Pean järgmine nädal neid jagama hakkama, sest tööd leides ei peaks ma tundma seda kripeldust raha pärast oma isa ees. Küll leian. Tegelikult ühe pakkumise juba sain. 20 eurot kuus. Pole just palju, tõsi. Mille eest? Kirjutamise. 

  Jah, laupäeva õhtul oli siis meil naabrite juures grilliõhtu. Seal mainisid mu toakaaslased, et ma kirjutan blogi(neile meeldivad mu pildid). Üks naine uuris mult rohkem selle kohta ning pakkus mulle võimalust kirjutada oma elust siin ühe inglisekeelse lehekülje jaoks paar korda kuus. Eks ma annan teada, kui sellest midagi saab. Õhtu oli muidu ka väga vinge. 11 erinevat rahvust lugesime kokku. Naabrid olid enda juurde kutsunud naabred ülalt, naabreid teiselt poolt maja ja isegi endisi naabreid. Mõni neist naabritest tõi loomulikult mõne oma sõbra(või naabri?) ka kaasa. Korraldajanaabrid olid üks paar, kelle vanust ma ei julge pakkuda - no 35 või seal ümber. Ja kuna me külalised olime enamasti tudengid, siis oli mul tunne nagu me oleks olnud suure pere lapsed, kes oleks perekondlikuks ürituseks koju tulnud. Korraldajad olid poole sellest ajast jalul ja lihtsalt pakkusid meile süüa ning me näljased tudengid hävitasime seda toitu. Kõik tõid loomulikult ise midagi kaasa, nii et muidusööjad me ei olnud. Ja üldse oli kogu olemine väga lõbus ja huvitav. Räägiti igasugustest asjadest nagu ikka: keeltest, koolist, tööst kuni koduloomadeni välja. Viimane teema oli eriti naljakas, sest kui juba mõnda oldi aega koeradest-kassidest räägitud, siis tõusis üks naine järsku püsti ja ütles:"Aga meil on kodus hoopis jänes, ma toon ta siia." Ning ta läks ja tõi oma korterist jänese ja siis kõik hoidsid ja paitasid teda. Nii pehme.

Palju sööki ja jooki ei mõjunud mu pühapäevale eriti hästi. Õnneks mul oli grupiga raamatukogus õppimine kokku lepitud, teistega koos on ikka lihtsam. Üksi poleks ma väga midagi tahtnud teha. Õppida tuleb muidugi kogu semestri jooksul, aga kolmapäeval on esimene eksam ja eksamite ajal peab muidugi oma parimas vormis olema. Psühholoogia on loomulikult ülihuvitav, seega on nauding seda õppida. Eriti toredad on sellised hetked:

Endel Tulving põgenes Eestist Nõukogude Liidu eest Kanadasse. Tunnustatud töö eest mälu uurimises. 

 Lõpetuseks tahan öelda, kui tore see on, et mul on Kaisa. Isegi kui ta on teises riigis, siis on hea, et ta on. Olen selle eest tänulik. Ja sulle ka aitäh, kes sa seda loed. Sa oled järjekordse minu elust rääkiva teksti lõpuni vastu pidanud. See on tore.

  

Para-para

Kes vana asja meenutab, sel silm peast välja... Kevadel läks Facebookis ühe Sämi postituse all päris tuliseks diskussiooniks. Muuhulgas oli juttu sellest, kas ülikooliharidus on tee õnneni ja kas ülikoolid kujundavad meie mõtteviisi vastavalt võimulolijate tahte järgi ehk teisisõnu pesevad meie ajusid. Minu neljandas psühholoogiat sissejuhatavas loengus oli juba teemaks parapsühholoogia. Parapsühholoogia uurib teadvust ja sellega seotud paranormaalseid nähtuseid. Levinuim näide on see tunne, kui inimesele tundub, et keegi vaatab teda, inimene pöörab ümber ja keegi vaatabki teda. Seda nähtust on isegi teaduslikult uuritud. Korduvates katsetes on lastud inimestel arvata, kas keegi vaatab neid või mitte. Suvaliselt vastates peaksid katsealused vastama õigesti 50% kordadest. Mitmed katsed on aga näidanud, et inimesed vastavad õigesti 54% kordadest.

Katsest räägib alguses.

54% ehk ainult väga vähe parem kui juhuslik arvamine on loomulikult ka see põhjus, miks laiem teadlaste kogukond selle katse tulemusi heaks ei kiida. Selle ülipika jutu mõte aga oli see, et selliseid asju uuritakse ja nendest räägitakse mitte ei varjata ülikoolide poolt õpilaste eest. Isegi minu ülikoolis, mis on maailmas saja parima hulgas(Sämi postitusega seoses tähtis aspekt). Muidugi mina õpin ka Hollandis, mis on tuntud oma teistsuguse mõtteviisi poolest ja kus kanepijoint(3€) on odavam kui Torni Viin(4,9€) meie Eestimaal. Mina olen ülikooli astumisega igastahes vägagi rahul.

Sport on oluline. Kolmapäeval käisin üle pika aja jalgpalli mängimas, puhas nauding. Sealt üks sakslane kutsus mind kohe ka järgmisel päeval trennist osa võtma. Neljapäeval käisingi siis võistkond Forwardi treeningul. Viking oleks sobivam nimi, kuna mängijad on enamik 190cm pikad, pikkade juustega ja väga tugevad. Ma ei saa öelda, et mul väga hästi oleks läinud, aga samas on ka mu vastupidavus praegu kehv. Järgmine teisipäev lähen uuesti ja siis öeldakse, kas saan jääda või ei, sest neid on seal kolmekümne ringis
praegu.

Reedel käisin jõusaalis. Enne jõusaalis käima hakkamist tuleb siin teha väike test. Kaheksa tükki meid kogunes kella üheks jõusaali ja me pidime tund aega tegema oma tavalist treeningut. Treener hoidis kõigil silma peal ning otsustas, kas võib jõusaalis käima hakata või mitte. Kõik võisid.

Tegin natuke pilte veel. Linnast väljas on siin üks kompleks nimega Zernike. Seal asuvad mitmed ülikoolihooned, spordiväljakud, ujula ja muud sarnast.

Hanzehogeschool ehk kohalik rakenduskõrgkool

Ujula

Star Wars

Ülikooli pearaamatukogu, kesklinnas

Peahoone

Öine Groningen

Ootan juba oktoobrit. 2. oktoober esimene eksam. 12. tuleb esimene külaline. :)

Tasapisi

Goedemorgen allemaal. Slaap je lekker? Ik slapt. Mijn naam is Dan. Ik heb kort, blond haar. Ik ben uit Estland. Ik woon in Groningen, mijn adres is Korreweg 105A(honderdvijf A). Vandaag is mandaag en het is vijf voor half tijn.

Täitsa juba tuleb Hollandi keeles midagi. Sellele kursusele saamisega vedas mul kõvasti.. Nimelt on esimese aasta rahvusvahelistele õpilastele mõeldud 50 tasuta Hollandi keele tundi ja kohad täitusid ruttu. Õnneks panin ennast ootejärjekorda ja meil õnnestus londonlase Marceliga kohad saada. Meid on seal tunnis kuskil kahekümne ringis ja seltskond on äärmiselt kirju. Esindatud on Hiina, Soome, Poola, Kongo, Eesti, Austraalia, Jamaica, Malaisia, Saksamaa ja Inglismaa. Jamaicalane on lahe - 33-aastane, aga näeb välja 20 ja teeb kogu aeg lapsikuid nalju ning naerab täiega. Hea õhkkond on meil seal. Heel goed!

Kool on siiani väga huvitav olnud. Palju on ise lugemist. 3-4 tundi järjest lugeda on küll väsitav ja silm kipub kinni vajuma, aga samas on väga põnev. Loenguid on 10-12 tundi nädalas + 4 tundi hollandi keelt, mis ma ise juurde võtsin. Eeldatud on, et me õpiksime iseseisvalt 30-35 tundi. Kas selleks oli siis vaja siia tulla, et raamatuid lugeda? Jap. Ja loengus on meid veel umbes 400 inimest korraga. Õnneks on korra nädalas selline asi nagu mentorgrupiga kohtumine. Mentorgrupis on 12 inimest ja kaks instruktorit, kellega me põhiliselt õpime akadeemilisi oskusi. Esimene kord mängisime nt. bingot.

Peaaegu kõik terve aasta raamatud. Hindadest ei räägi. Mul õnnestus need õnneks kasutatult osta ning säästsin sellega 50% vähemalt. Valgete äärtega raamatud on kuskil 4 korda odavamad koopiad, mida saab ühest trükikojast. See on loomulikult illegaalne. Eelmine aasta polnud selle trükikoja omanikul trükikoda ja ta reklaamis koopiate müüki Facebookis. Ja üleandmine? Õpilastel lasti kindlal kellaajal linnaväljakule koguneda ja kindla välimusega autot ootama jääda. Auto tuli, välja astus juht, tegi pagasniku lahti ja hakkas kiirelt raamatuid jagama, ise närviliselt ringi vaadates, et kuskil politseid poleks. Nagu narkootikume jagaks. Eks pettust ole igas riigis. Koopiatel on ainult üks viga:

Skeemima pean minagi. Käisin kolmapäeval linnakeskuses, et ennast registreerida. Oma aadressiks ütlesin eestlase Jaani paatmaja aadressi. Tegelikult elan teises kohas. Küsiti, kas mul on rendileping ka ette näidata. Ma ütlesin, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi, et mul pole rendilepingut. Mulle anti mingi paber, millele keegi Jaani aadressil elavatest inimestest peab allkirja andma, mis lubab mul ennast sellele aadressile registreerida. Kui Jaan selle allkirja annab, siis saan jääda oma praegusesse väiksesse tuppa(vt. eelmist postitust). Tuleb ainult loota, et omanik minust teada ei saa.

Pühapäeval käisin rattaga linnas tiirutamas ja tegin teile natuke pilte ka.

Rongijaama rattaparkla

Rongijaam

Sild rongijaamast kesklinna poole.

Õiges Hollandi linnas alati olemas. 

Vismarkt

Grote Markt ja kunagine City Hall.

Harjumäge siin pole, aga mingi selline ehitis on keset Grote Markti.

Selle ehitise disain... Kaspar teeks ikka ilusa.

Euroopa suurim baar.

Ma tegelikult pigem väldin väljas käimist. Muidugi on suur osa sellel, et see on kallis, aga ma pole nagunii suur klubitaja. Laupäeval oli meil ühe saksa tüdruku, Mariella, juures hoopis mõnusam isumine. Tähistasime Marceli sünnipäeva. Täitsa oma seltskond on juba välja kujunenud. Tegelikult mind kutsuti nädalavahetuseks ühe mitte selles seltskonnas oleva sakslase poolt Bremenisse peole ka, aga ma ei hakka veel nii suuri kulutusi ette võtma. Joscha ikka proovis mind kaasa saada ja lasi mul selle peo muusikat kuulata, et saaksin veenduda peole minemises:

... ja veendusingi. Ilmselgelt ma ei läinud.

Praegu rohkem ei kirjutagi, jääb edaspidiseks ka uudiseid.

:)

Minu valik

Raske on. Terve oma esimese nädala olen sisimas midagi kripeldamas tundnud. Põhjus on rahas ja elukohas. Ma kardan, et siin hakkab liiga palju raha kuluma. Ja mul on praegu elukoht, aga ma ei saa siin üürilepingut sõlmida, kuna tegelikult ei ole siin lubatud neljal inimesel elada(ma olen neljas). Üürilepingut on vaja, et ennast linnaelanikuks registreerida ja seeläbi kodanikunumber saada. Viimast on vaja pangakonto avamisel, tööle asumisel jms. Raske on

Olen nüüd viimase kolme päeva jooksul kaks korda jooksmas käinud. See on lõõgastanud vähemalt.

Transpordivahendiks on ratas. Kõik on 10 minuti kaugusel.

Linn on ilus. Tegelikult ma pole ilusamaid osasid jõudnud pildistada, täna joostes alles tegin mõned. Ärevil olles nagu ei oska märgata kõike enda ümber, pildistamisest rääkimata.

Päris Snelli ei ole, aga joosta saab pargis küll.

Paatmaja elamurajoon.

Koduuks(vasakult teine) ja tema semud.

Meeter korda meeter rõdu olemas.

Pisike tuba, vähemalt jääb pildile.

Kodutänav Korreweg.

Vene poe toidud: must leib, kaerahelbed ja tatrahelbed. Selle koha üle on mul tõesti hea meel, ma ei kujutaks hommikuid ilma pudruta ettegi. Musta leiba pole siin muidu kusagil, lähim asi on saibi moodi. Söödud saab tegelikult üsna odavalt, kui liha pealt kokku hoida ja palju Euroshopperi asju osta. Kilo pruuni riisi on 95 senti näiteks.

Õiged tudengid ise lampe külge kruvimas.

Ja mis veel? Eelmine nädal sai juba nii mõnigi kord ööelu avastatud. See oli küll rohkem niisama chillimine kui midagi muud. Üks õhtu tegime kursuselt kahe sakslase ja ühe inglasega koos süüa ning rääkisime rõdul juttu. Toredad inimesed on. Ja miks see postitus nii mõttetu on? Olen ärevil ja seetõttu ei käi ma uues kohas ringi täis rõõmu avastamisest. Ma proovin seda parandada, kuid raske on püsida keskendunud, kuna pähe tungivad mõtted sellest, kuidas Tartusse minnes oleks palju lihtsam olnud, kuidas kodus oli suur voodi ja alati süüa ning kuidas tahaks Kaisat enda kõrvale.

Aga ma saan hakkama, see on minu valik.