Kui elu pakub sidruneid, siis viska ära ja osta apelsine.

See päev on käes. Jan on esimest päeva oma uues ametis - postkontori kirjade sorteerija. Ta meenutab veel heldimusega Pieter van Hoffenplottenit, kes oli tema koolitajaks. Tõeline legend Hollandi ja kogu maailma kirjaposti ringkondades. Enne koolitajaks hakkamist oli tal 99% täpsus kirjade õigesti sorteerimises. Jani kontoris on isegi Pieteri pilt seinal. Alati kui Jan vaatab seda pilti, kujutab ta iseennast seal seinal rippumas. Jan van Dijk, kirjaposti legend...
Kuid hiljem on Jan juba tööga harjunud, aga siiski sama usin ja pühendunud kui alguses. Ta on täpne ja saab ülemustelt regulaarselt kiita. Kirju sorteerides mõtiskleb ta oma palgatõusu üle, mida ülemus talle ülejärgmisest kuust alates lubas. Tema kätte satub järgmine kiri. Saatja Eestist on väga täpselt enda andmed peale kirjutanud. Jan vaatab, kas saaja andmed on sama täpsed:"Student Information & Administration, University of Groningen, Broerstraat 19, 9700 VB, Groningen, NETHERLANDS". Talle meenuvad Pieteri sõnad koolitustelt:"Teie käest hakkavad läbi käima kirjad kurbusest, kirjad armastusest, kirjad tähtsate andmetega...Teist sõltub, kas laps saab oma vanaemale igatsusest kurta, kas armastaja saab armastatule oma tundeid avaldada, kas üliõpilane saab oma andmed õigeks ajaks kooli saadetud, teie vastutate inimeste elude eest!" Jan paneb ümbriku peale Hollandi Posti kleebise ja laseb kirja saatjale tagasi saata.

Vabandust, Jan van Dijk, aga mida perset sa mõtlesid? Jah, nii oligi - 29. august sain koolilt sõnumi, et mu makseandmed pole nendeni veel jõudnud. Postkontoris ootas mind minu enda saadetud kiri, mis mulle millegipärast nüüd tagasi saadeti. 30. august oli viimane päev neid koolile toimetada, muidu oleksin jäänud kohast ilma. Viskasin siis sidrunid ära ja helistasin Mariin Murdile, kes hakkab ka Gronongenis õppima ja kes oli juba seal. Lasin tal lehe välja printida, ära täita ja kohale toimetada. Elagu post.

Viimane nädal oli elamusterohke. Oli Urke sünnipäev söögi, joogi, poiste ja GTA-ga.
Oli Brasiiliasse mineva Gregori ärasaatmispidu. Sain temaga lõpuks pikalt rääkida oma ja tema elust. Oleme erinevat moodi samad asjad elus läbi teinud ja leidnud oma tee. Jaa, nii sügav, aga tõsi.
Oli viimane tööpäev Jahtklubi Restos. Tõeliselt hea mälestus jääb sel suvel ka Jahtklubist. Palju toredaid inimesi. Isegi shampus koos kaardiga kingiti mulle. Ja purju joodeti ka.
Olid külaskäigud vanaemale ja emale. Külaskäik Kaisa emale, kes pakkus maitsvaid pannkooke.
Oli pakkimine ja koristamine. Koristades leidsin oma põhikooli kunstitunni nö. portfoolio üles. Naljakas.
Oli viimane õhtu väljas. Esimest korda Studios. Polnud vigagi.

Ja tuligi laupäev. Ärkasin eelmisest õhtust väsinult küll, aga eks ikka vähe ärevil. Samas läks kõik nii kiiresti, et polnud hullu ka. Jõudsin isa ja Kaisaga rääkida, kasuemaga söömas käia ja läksimegi lennujaama. Seal oli kõige ärevam ja palavam, kuna pidin mitu kihti riideid selga panema. Saime kohvri õigesse kaalu ja läksin turvakontrolli juurde. Ja juba kallistasingi viimast korda kalleid inimesi. Ja juba nad lehvitasid mulle. Ja juba olingi turvast läbi ja terminalis, väravast läbi, trepist alla kõndinud, jalgsi lennuki peale läinud ja lõpuks lennukis. Helistasin Kaisale, sest tahtsin öelda, et armastan teda. Ja nüüd ma tõusen lendu. Hollandisse lennukiga, elusse enda tiibadega.

Selline see elu on

Mul pole otseselt midagi öelda. On ainult kirjutada sellest, mis ma viimase nädala jooksul teinud olen. Aga ma ei taha kirjuta stiilis "ja siis tegin seda ja siis jälle hoopis seda ja väga tore oli, ja siis seda tegin ka". Mis seal ikka, vahel pole muud võimalust.

Rahvusvaheline suure nokuga superstaar

Robbie oli päris vägev, aga mitte minu parim kontsertelamust siiski. Ilmselt ei ole ma ka suurim Robbie fänn. Nalja sai muidugi kõvasti nii tänu tema esinemisoskustele kui ka tema naljakale näole:

Kontserdiõhtul oli ka Heinzi sünnipäev. Jah, on küll kahju ära minna siit Eestist, kuhu mul jäävad sellised sõbrad. Samas, kas hindaksin seda nii kõrgelt kui ma ei läheks?

...loog, et hindaks :D

Kolmapäevast laupäevani olen iga päev tööl olnud. Vene keel on vene köögi abil kõvasti paremaks läinud Ълядь. Tööl on tegelikult tore, inimesed on omaks saanud.

Laupäeva hommikul viisin vanaema ka autoga juuksurisse."Vanaema tahab ka ilus olla", nagu keegi mulle ütles(tõesti ei mäleta, kes). Vanaema on vanusega ikka ära väsinud ning autost salongi kõndis ta minu käevangus. Õndsad hetked.

Ja pühapäeval käisin sõitsin ida poole järjest külastusi tegema. Esmajoones Tapale Kirde Kaitseringkonda, et Ericut, oma kasuvenda, külastada. Tee oli maru igav, isegi hakkan aru saama, kuidas inimesed saavad roolis magama jääda. Mundrimees oli muidu tore, andis omasugustele au ja rääkis, et varsti lähevad poistega nädalaks metsa. Pole elul vigagi.

Perekond Pukk

Järgmine sihtkoht oli Jõhvi ja pildil olev perekond. Pereisa on minu vend, Janno. Poolvend siis, kui mõtlete, miks meil erinevad perekonnanimed on. Sõime pannkooke ja käisime Kaevurite päeval uue Ojamaa kaevanduse direktori(laste vanaisa) kõnet kuulamas. 

Tagasiteel tegin veel Rakveres ühe tee ja küpsise peatuse Ericu vanavanemate juures JA SIIS sõitsingi juba Tallinnasse.

Kena päev oli see pühapäev, aga päev polnud veel läbi. Ootas veel sõber Geiri sünnipäev Stroomi rannas. Õhtu rannas on alati chill. Pirukad; muusika; seltskond; jutud raamatumüügist, ülikoolist, elust; ja lõpetuseks  korvpall.

Kaisa ripub nüüd alati kaelas:

Lugu ja mõni veel

Kõnnime Silveriga ükskord suvel mööda tänavat ja vastu tuleb minu klassiõde Ida. Tervitan Idat ja me jääme juttu ajama. Ta aitab tänavakassidele kodu leida ning tihti on tal endal kodus seetõttu palju kasse. Instagramis samuti. Räägime sellest mõni minut ja jätame hüvasti. Ütlen Idale "Tsau" ja pööran jälle Silveri poole - ta seisab käsi otsmikul kõige väljendusrikkamas Facepalmis, mida ma oma silmaga kunagi  näinud olen. 

"Mees, kas sa suhtled selle klassiõega väljaspool kooli ka?"

"Mitte eriti, aga -"

"Mees, saad aru, selliste inimestega ei jääda mingit lambist small-talki rääkima. Kui selline inimene tuleb vastu, siis sa noogutad alla. Isegi üles ei nooguta, ainult alla."

                                                                              ***

Jälle suvi, aga seekord ikka kolm-neli aastat tagasi. Oleme trennipoistega Haabneeme rannas vutti mängimas. Üks poiss tribüüni juurest astub ligi:

"Tsau, kuule sa oled ju Dan!"

"Jaa, olen."

"Me käisime koos Judos, Aleks olen. Mäletad mind?"

Iseenesest mulle tegelikult ei meenunud ühtegi Aleksit judost, aga tol suvel kohtusime Haabneemes mitu korda ja sellest ajast edasi oleme alati üksteist nähes natuke juttu rääkinud.

  Nüüd, viimasel sügisel, käisin Vapianos söömas ja seal oli Aleks. Rääkisime jälle juttu ja teemaks tuli ülikool. Mainisin, et üks mu variant on minna psühholoogiat õppima Groningeni ülikooli Hollandis. Aleksil oli seal juba üks sugulane õppimas ja temaga võisin soovi korral vabalt ühendust võtta. Nii tegingi ning Sandra vastas lahkelt mu küsimustele kuni selleni, et kui oli aeg 1. juunil Hollandisse katsetele minna, lubas ta mul enda juures ööbidagi. 

  Nüüd augustis, kui olin ära otsustanud, et lähen Hollandisse, tuli hakata elukohta otsima. Sandra mainis, et Groningenis elab ka üks eestlane Jaan, kellelt saab vajadusel öömaja, kui ma kooli alguseks elukohta leidnud pole. Loomulikult kirjutasin Jaanile. Öömaja oli ta nõus ka andma, aga veel parem uudis oli see, et ta teadis Groningenis inimesi, kellel on tuba üle. Ja selle toa lubasid nad mulle.

 On siis nn. small-talkist kasu? Ma ei tea. Minu jaoks ei ole see oluline. Mind lihtsalt huvitab, millega teised tegelevad. Muidugi on tore, kui sellest lõpuks praktilist kasu saab, kuid see pole minu eesmärk.

Kuigi eelmine postitus oli päris dramaatiline, siis võin teid nüüd rahustada: makseandmed on ülikooli saadetud, lennukipiletid ostetud ning elukoht leitud.

:)

Väljakutseid siiski veel jagub:

Kingitus Taanist

Algus

"Dan, ma vaatasin, et sa loobusid Tartu kohast, miks nii?"
"Hollandisse lähen."

"Dan, mis sa edasi teed?"
"Hollandisse lähen."

"Dan, mis sa siis valid, Inglismaa või Hollandi?"
"Hollandisse lähen."

Nonii, kaugel ma siis omadega olen? Mitte kuskil. Mul pole korterit, lennupileteid, kindlustust, midagi. Koha võtsin vastu, hea küll. Natuke hilja peale olen jäänud vist.

Miks ma varem midagi ei teinud? Nautisin suve, tegin tööd, elasin. Kõike seda õigete inimestega...
õige.
inimesega.

Kaisa läks täna aastaks Taani tantsima. Meid ootab suur seiklus ees. Seiklus, mitte seiklused, sest hoolimata vahemaast oleme ikka koos ja meie seiklus on ühine.

Ja nüüd tegin blogi, hoidke ennast kursis.

Tulevik on hägune
Suvi oli imeline

:D