reede, 4. detsember 2015

WHAT. THE. FUCK.: Started from the Middle

*Facebooki chat klassivendadega gümnaasiumist*

Heinz: "Kutid, 27 november toimub greatest party evaaaaar! Loomelinnakus, Cartoon laval. Sain korraldustiimi, laikige jne.!!"
Tom: "Esineda ei saa seal? See oleks eos ju"
Heinz: "Esineda... ei teagi... Peab uurima. Kooli kaudu sain sinna."

*Chat eraldi Heinziga*

Dan: "Kuule aga... päriselt rääkides. Kas saaks sinna esinema?"
Heinz: "Mu vend ütles, et tegelikult oleks võimalik... Enne Cartooni. :D Aga ta peab küsima."
Dan: "Nagu täpselt enne? :D"
Heinz: "No see oleks maxkõva. Aga tuleksid koju siis?"
Dan: "No kui selle esinemise saab siis küll 150%!!"
Heinz: "Krt kui sinna saaks, siis meil küll mingit started from the bottom paska raamatusse ei tule"

:D :D :D

*Facebooki chat klassivendadega gümnaasiumist mõned päevad hiljem*

Heinz: "Kutid, mul on homme haige ANNOUNCEMENT"
Andreas: "Why homme, küta kohe!"
Tom: "Sulle meeldib Saare? Sa võitsid euro loto ja annad meile kõigile 20 milli?"
Saare: "Tra mis valikud"

*Chat eraldi samal ajal Heinziga*

Dan: "EI, ausalt?"
Heinz: "Oota homseni..."
Dan: "..."
Heinz: "Ma ainult õrritan ME ESINEME CARTOONIGA SAMAL PEOL"
Dan: "HUIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII, EI MISASJA PÄRISELT"
Heinz: "Ära kellelegi räägi"
Dan: "Ossa p**s. Ei räägi. Ma päris jäängi nüüd magama ju" 

(mul oli järgmisel päeval sügisese eksamiperioodi viimane eksam)

Esimese asjana läksin kõrvaltuppa ja rääkisin Kristjanile. Sealt tuli samasugune "HUIIIIIIIIIIIIIIIIII" nagu olin just hetked varem enda toas endale hääletult karjunud. Ma ei saanud, pidin seda kellegagi jagama ja kohe.
"Aga ära kellelegi edasi räägi onju."
Passisin sel õhtul mingi kolmeni üleval ja lihtsalt passisin lakke. Süda tagus rinnus. Vahepeal mõtted ja emotsioonid lendasid seinast seina ja nendest läbi ka veel. Ühel hetkel võtsin peast kinni rõõmust, järgmisel hetkel mõtlesin, et miks-jumala-eest-miks, ma ei ole ju selliseks asjaks valmis!?

Kuidas me üldsegi saime sinna? Heinzi vend Martin küsis kahelt korraldajalt, Mariselt ja Elarilt, et kas oleks selline asi mõeldav. Kolmekesi koos olid nad maha istunud ja Füll HD soundcloudi kuulanud. Ja noh, me saime aru, et rohkem polnudki vaja.

Aga ma olin ikka nii närvis, et ma ei julgenud sellest esinemisest väga kellelegi rääkidagi. Ei siin Hollandis oma sõpradele ega eriti ka oma lähedastele Eestis. Villile rääkisin ära, sest ta pidi esinemisega samal päeval oma sünnipäeva Tartus pidama. Aga muidu nagu ausalt, mina sellise rahva ette esinema? Muidugi, kui Heinz ütles, et võiksime koos tegutsema hakata, siis olin vaimusilmas alati ise see Avicii, Garrix või üldsegi Jozels lol, aga kui reaalselt selline võimalus tekib... siis ei oska küll endaga väga midagi peale hakata.

Hakkasin ikka. Panin muusika kõrva ja hakkasin. Tõmbasin õhtuti iseennast käima, tegin enda toas iseendale show-d. Kuulasin lugusid ja genereerisin mõtteid, mida saaks kindlate lugude ajal laval teha. Nägin rahvast vaimusilmas tantsimas, kaasa laulmas, hüppamas ning liikumas edasi ja tagasi. Mina ja Heinz olimegi show. Parimad. Lemmikud. FÜLL HD.

***

Ja märkamatult oligi käes esmaspäev enne pidu reedest, 27. novembri, pidu. Jõudsin Hollandis töölt ja nägin, et Heinz oli kirjutanud:
"Ütle kui siin, nii kiiresti kui saad."
Sellised asjad ei tõota kunagi head. Skype kõne läks peale. Noh, Heinz oli just käinud DJ-puldiga harjutamas ja ütles, et tunneb ennast ikkagi natuke ebakindlalt. Et äkki peaks ikkagi Franki (DJ FRNK) kampa kutsuma. Mõeldud-tehtud. Põdesime veel, et kas Frank on nõus. Tead, Füll HD nime alt esinemine ja nii.
"Pff, muidugi davai!"
Krt see Frank on ikka lemmikvend. Kui on vaja teha, siis on vaja teha.

Seejärel põdesime veel ka seda, et äkki korraldaja Elarile ei sobi Franki kaasa võtmine. Kirjutasime natuke pikema lõigu sellest, kuidas me pole veel endas päris 100% kindlad ja kas see sobiks kui Frank kaasa tuleks - rohkete esinemiskogemustega mees ikkagi ja tahame peo tasemega vastavalt kõrget kvaliteeti pakkuda. Ja nii edasi.
"Sobib... aga palju teil fänne tulemas on?"


:D :D :D

Me ei osanud kohe midagi öelda. Põdesime lisainimese kaasavõtmise pärast, aga Elaril tundus olevat hoopis taju meist kui rahva kohaletoojast. Hea tunne oli ka muidugi kui keegi usub sinusse. Unustasin enne mainida - meie kirjeldus ürituse seinal oli ka lihtsalt tipp:


"...on oodata ainult suurt tähelendu"

Teisipäev enne pidu olin ma oma Hollandi kodus ja vaatasin põhimõtteliselt terve päev erinevate DJ-de (eriti Garrixi) videosid nende elust ja nende laividest. Tõmbas käima küll. Heinziga sai ka kokku pandud playlist lugudest, mida plaanisime mängida. Tõmbasin selle endale telefoni ning hilisõhtul käisin kiirelt läbi Nilsi (ikka veel mu parim sõber Hollandis) juurest ning seejärel sättisin ennast öisele (01:55) bussile Bremeni poole, kõrvas mängimas playlist nimega Füll HD Cartoon.

Terve kahetunnise Groningen-Bremen bussisõidu ma lihtsalt magasin. Siis sõitsin Bremeni rongijaamast lennujaama ja magasin seal mingi kohviku pingil. 10:45 hommikul lendasin suunal Bremen-Riia (Ryanair Füll HD private jet jne.). Riias läksin lennujaamast otse Lux Expressi bussile Tallinnasse. Lux Express on sellepärast oluline, et seal saab häid filme vaadata. Mul oli umbes 25-minutiline show valmis mõeldud, mida teha meie seti lõpus ning oma bussireisi jooksul tegin selle kolm korda läbi ja vaatasin lõpuks ära ka 'Wolf of Wall Streeti'. Show harjutamine ja see film tekitasid minus nii härga täis tunde, et ma oleks enda arust võinud kohe seal Study Hard Party Harder peo laval selle show ära teha ja oleks võinud veel vabalt sealt otse Tomorrowlandile ka esinema minna. Aga olin siiski vaid Eestisse jõudnud, nii et veetsin õhtu koduselt perega.

***

Neljapäev. Kui hommikused tegemised said tehtud (emaga kohtumime ja VHK ning oma vana klassijuhataja tervitamine), oli aeg asuda Nõmme Noortekeskusesse DJ-puldiga harjutama. FRNK oli lubanud eelmine õhtu, et tuleb ka meiega kaasa, nii et tegin talle kõned peale:
"Tsau, kuule kus oled? Hakkan kohe linnast Nõmme poole sõitma, kas tuled koos minuga?"
"Tsau... Kuule... Ma olen suht pohmas. Ärkasin just kuskil kellegi juures siin Räägus. Räägu burksi lähedal, tead küll. Ma vist ei jõua täna..."
"Hmm, jaa. Ei taha nagu survestada, aga samas sealt saaks 17-ga ju Järvele sõita ja siis 18-ga edasi tulla."
"No ma tahaks kodunt ka läbi käia pesus ja nii."
"Kus elad?"
"Kalamajas... Nojaa, sealt saaks rongiga tulla samas jaa. Ma ei tea, ma vaikselt liigutan ennast ja vaatan."
"Davai, super. Ma helistan mõne aja pärast."

Olime Heinziga juba bussis kokku saanud ja kõndisime nüüd pärast bussilt mahatulemist noortekeskuse poole. Helistasin Frankile uuesti:
"No kus oled omadega?"
"Kuule ma ikka ei jõua täna jah."
"Krt Frank, meil on vaja sind mees! Ei, olgu, olgu. Homme saad tulla? Meil on homseks ka aeg ning meil oleks show osas vaja lihtsalt need raskemad üleminekud korda saada."
"No lähme paljalt lavale ja ongi show."

:D :D :D

Me haigelt pabistasime ja see vend võttis nii vabalt. Ta siiski nõustus meiega järgmine päev liituma. Kaikaid kodarates jätkus ka, sest noortekeskuses tuli välja, et meie DJ-õpetaja ei jõua õigel ajal kohale ning meid ei lastud ilma temata puldi juurde ka. Mängisime piljardit, pinksi ja rääkisime niisama noorteka töötajatega juttu kuni lõpuks otsustati meid ikkagi iseseisvalt pulti lasta.

 

Füll H

Saime siis kokkuvõttes mingi poolteist tundi harjutada ja tundsime ennast pärast päris hästi. Heinz tõmbas ennast nii käima, et võttis tagasi linna sõites bussis oma läpaka välja ja harjutas Virtual DJ-s edasi. Me olime Füll ossid seal kahekesi bussi neljases pingis - muusika kõrvaklappidest nii valjult mängimas, et terve buss võis seda kuulda. Suundusime linnast otse Raini juurde, kus toimus nende samade Facebooki chati gümnaasiumi klassivendadega pokkeriõhtu. 

Ma kaasa ei mänginud, sest üritasin veel YouTube-st videosid vaadata, kust show tegemiseks inspiratsiooni saada. Sellest ei tulnud siiski eriti midagi välja, sest semudega juttu rääkides läks tähelepanu muudele asjadele. Palusime sõpradel, et nad järgmisel õhtul meil lava ees võimalikult palju häält teeksid, aga nad lubasid loomulikult, et vilistavad meid välja ja küsivad kõva häälega lava ees, et "Kas normaalset mussi ka saab?"

Nalja sai, aga kui Andu mind kuskil kella kaheks öösel autoga koju ära viskas, siis tundsin, et praegusest showst ikka ei piisa. Ebakindel olin. Tulin autost välja ja kõndisin oma kortermaja alumise ukse juurde. Panin juba võtme sisse ja siis mõtlesin, et ei, nii ei saa. Võtmed läksid tagasi taskusse,  panin klapid kõrva ja kõndisin Tõnismäelt vanalinna Kohtuotsa vaateplatvormile. Viskasin oma seljakoti mingi pingi peale ja vaatasin seda öist Tallinnat oma tuledes säramas. 30 minutit lugusid ja 30 minutit show-d. Teeme ära. Seal üksi lasin lihtsalt muusikal ennast haarata. Käed üles. Laulge kaasa. Hüpake. Liikuge vasakule. Liikuge paremale. No mine metsa, tegin üksinda magavale Tallinnale hullema show, kui kõik muu, mida Vana Toomas on 1944. aasta märtsist saadik näinud. Ja mina tundsin jällegi, et olen selleks esinemiseks NII valmis. Kirjutasin kohe Heinzile ka, et järgmine päev peame kindlasti esimesed pool tundi noortekeskuses kasutama show harjutamiseks ning tagama muusika ja show klappivuse. Heinz oli veel isegi üleval, sest ta ei saanud sel öösel und. Mina jäin hommikul kell pool 4 voodisse jõudes pea silmapilkselt magama.


REEDE. This is it. Sõin hommikul ühe juustuvõiku ja lendasin kohe Viru Keskusesse, et sealt Heinziga Nõmmele sõita. Seekord oli kõik sujuv. Saime kohe sisse ja Frank oli ka kohal. Andsin Heinzile ja Frankile lood ning ütlesin, mis järjekorras neid mängida.
Dan: "Davai, teeme show-d."
*Dan teeb show-d*
Heinz: "Nojaa...Ma ei tea nagu. Rahvas ei pruugi kaasa tulla."
Dan: "Jaa, seda küll. Aga ega kohe ei saagi seda loota. Kui me endast kõik anname ja sellesse usume, 
siis edasi on juba rahva valik kaasa tulla või mitte tulla. Mis sa arvad, Frank? On liiga debiilne?"
Frank: "Ei minu arust võib laval kõike teha nagu."

:D :D :D

Davai siis. Frank oli meiega mingi tunni ja sõitis seejärel juba tagasi linna. Me harjutasime teise tunni veel ning sõitsime seejärel ise ka linna. Sihtkohaks Telliskivi Punane Saal, sest enne 18t pidime tegema soundchecki (professional shit). Frank taasliitus meiega.


NORM. Saalis oli igasugu kraami laiali, kõlaritest mängis väga valjult (aga ülihea kvaliteediga) midagi techno sarnast ning kuskil kümme inimest askeldas saalis ringi.
"Tere poisid! Oh, te tulite ka appi jah. Kohe leiame teile midagi teha!"
"Mm jaa, eino me tulime soundchecki. Me esineme täna... Füll HD."
"Aaa, oi palun vabandust! Mina olen Maris."
"Ei-ei! Pole üldse hullu! Tere, Heinz, Dan, Frank."
"Tõesti jah, vabandust... Helimees on seal, temaga peate siis rääkima."
Nii veider. No selles mõttes misasja, meie ees pole küll vaja vabandada. Läksime siis helimehe juurde, kes ütles et natuke läheb veel aega ja ta viib veel mingid väikesed supakad ära.
Frank: "Väiksed jah... Meil Patareis olidki ainult need kaks väikest supakat, ja siis näete need väiksemad kõlarid seal äärtes - need olid ka. Ning oligi kogu pidu."
Jap. Seal oli sitaks tehnikat. Vastutus. Mööda kõndis ka enne valgusega tegelenud ning jube tuttava näoga mees. Ta noogutas mulle äratundmise märgiks ja noogutasin vastu, kuid ei tabanud ära kellega tegu. "SANDER!" karjus talle hetked hiljem keegi üle saali ning mul koitis kohe. Sander oli kunagi meil ühes lastelaagris kasvataja olnud. Ta oli see cool kasvataja, kes lubas meil öösel toast akna kaudu välja hiilida ja ringi käia (pärast aitas tagasi ka, sest aken oli meile ronimiseks liiga kõrge :D). Läksin siis kohe rääkima ja uurisin valgustuse kohta ka.
"Kas me saame siis sinuga soovi korral mingite kindlate lugude ajal mingeid kindlaid valgusefekte kokku leppida?"
"Jaa ikka saab."
"Ma näen neid strobosid seal taga, kas nii ka saab, et vahepeal ainult need välguvad?"
"Ikka. Aga kõikidel tuledel on see stroboeffekt olemas muidu. Näe vaata."
"Aaa, naiss. Aga kui need kõik värvilised tuled ka läbisegi välguvad, siis kaob see efekt natuke ära. Saad sa korra ainult seda valget strobo lasta?"
"Nii?"
"Jaa, super! Kui me soundchecki saame, siis ma ütlen sulle, mis loo ajal just nii võiks lasta."

 

lamp tehnika

Hahaha, Füll HD tuli nõudma! Ei vägev oli jah. Peakorraldaja Elari ja helimees Ivan ütlesid meile, et neil läheb natuke veel ikkagi aega, nii et me otsustasime poes käia, sest polnud päev läbi midagi söönud. Just enne uksest välja astumist küsis Ivan möödudes:
"Kuulge ega te MP3-faile ei mängi onju?"
"Me ei tea sellest midagi..."
"Aa, väga hea et ei nendest midagi!"
"Ei nagu, meil on MP3-failid jah. Me veel nägime vaeva, et kõrge kvaliteediga MP3-failid saada... On see väga hull?"
"WAV faile tõesti ei saa?! No vaata, kujuta ette, et sul on hästi ilus maal. MP3 on nagu see, et sa teed sellest maalist oma telefoniga pilti ning siis vaatad oma telefonist seda ilusat maali."

Traaaaaaaaaaaaaaaaaa. Sinna see enesekindlus läks. Kõndisime Heinziga poodi ja mõtlesime, et mida nüüd teha. Äkki saame sebida kuskilt WAV-id. Tõmbasin 3G-ga Google-sse ja hakkasin tee peal lugema. Loogiline on, et me oma MP3-sid niisama kõrgemasse kvaliteeti ju ei konverdi. Tegelikult oli huvitav lugeda, et mis see WAV täpsemalt on, aga jah polnud nagu väga aega enam nende saamiseks. Enam ei tundnud ennast nii professionaalselt, aga mis teha. Võtsime poest väiksed ampsud ja läksime tagasi Punasesse Saali. Frank läks minema, sest tahtis veel enne pidu kossutrennis käia ("Ära siis kätt ära murra palun"). 

Küsisin kohe Sandri käest, et kui hull on MP3-failidega mängimine.
"Aa ei, mis asja. No Ivanil on muidugi ebamugav, aga sellisel peol mees... rahval on jumala savi."
Aitäh! Kergendusohkega olime tagasi tsoonis ja saime lõpuks lavale soundchecki tegema minna. Heinz hakkas kohe mixima ja ma küsisin Ivanilt, et kuidas mikritega on. Sättis kohe paika. Üks-üks, kaks-kaks, väga hea heli oli. Ütlesin Ivanile ka, et jube selgelt on kuulda. Ivan tundus rahul olevat. Ütlesin Heinzile, et ma lähen kõnnin mööda saali ringi ja testin, kuidas ennast erinevatest saali nurkadest kuulda on. Kohtusime varem Heinzi toredate kursakaaslastega ka, kes seal abis olid, nii et hüüdsin neid ka sealt mikrist:
"SERGEI KÄÉD ÜLES!"
Ei väga hea oli. Heinz sai ka ennast hästi käima ning me olime vägagi valmis.

Enne kui hakkasime lahkuma, et veel kiirelt kodust läbi käia saime Marise ning järjekordse korraldustiimiliikme Annika käest viimase enesekindlusesüsti.
Maris: "Nonii, kõik toimis?"
HD: "Jaa, kõik väga hea! Millal me tagasi peaks olema?"
Maris: "No 22:30 avame uksed, nagu te teate ka vast, nii et eks ise selle järgi orienteeruge. Väike puhkus veel enne õhtut?"
HD: "Ei tea jah... Teeme kiire powernapi või midagi."
Annika: "Ei-ei, beauty sleepi. ;)"
Haaaa, muie kõrvuni jalutasime trammile.

***

Viimased hetked. Olime minu juures ning Heinz hakkas jälle VirtualDJ-ga harjutama. Ise pikutasin niisama, rääkisin kasuemaga juttu ja kuulasin meie lugusid läbi. Enne kodunt lahkumist tegin veel kiirelt Wordis Füll HD sildikesed, printisin välja ja lõikasin neid mingi 30 tükki, et neid rahvasse visata.

Järgmisena käisime Patrickust läbi, et korra kuttidega chillida ning sealt viis Andu meid autoga peokohta. Ja õige pea oligi kell juba 22:30. Meile öeldi algselt, et me mängime 23:00-00:40, aga kuna ei tahetud peo esimesed pool tundi alguses niisama kuskilt pleierist muusikat lasta, siis läks Frank oma lugusid mängima. 23:00 polnud veel väga rahvast, nii et jätkasime ootamist. 23:15 mõtlesime, et mis seal siis ikka ja läksime pulti . Rahvast oli ikka alles kuskil 50-ne inimese kandis, aga see oli päris hea, sest enamik olid meie sõbrad, nii et ma sain neid mikrist nimepidi hüüda ja lasta neil käed üles tõsta. Vaatasin neid inimesi ja mingi hetk muigasin lihtsalt, sest tundsin end hästi. Mida siin ikka karta on? Paneme hullu!

 

kõik moosi varastan ära

Ja nii ta läks. Rahvast aina kogunes. Vahepeal ronisin lauale hüppama ja lasin rahval ka häält teha, aga algul mängisime rohkem niisama. Ja jõime räigelt Red Bulli. Nende jaoks oli lava vasakus servas väike külmkapp ja me jõime neid oma esinemise ajal kindlalt üle kümne purgi. 

 

ülihea Red Bull neh

Vahepeal kui Frankil polnud midagi teha, siis ta scrollis uudiseid ja istus snapchatis. Muidu oli kõik väga super - tasemel valgusshow ning faking KUUS kahurit CO2-ga!!! :O

 

Wadaaaaaaaap!
(see valge asi Franki parema käe juures on tema iPhone)

Jälgisin enamvähem kella, sest meile oli ju öeldud, et 00:40ni saab teha, ning pidime selle show osa sinna seti lõppu ilusti ajastama. Enne hoidsin end pigem tagasi. Aga me polnud MHKL-t (kes pidi kohe pärast meid mängima) veel kordagi näinud ning Cartooni kutte ammugi mitte. Seega me päris ei teadnud, kas me ikka peame 00:40 maha minema või saame kauem lasta. Nägin korra Ivani lava kõrval askeldamas ja küsisin, kas ta saab kiirelt uurida, kus MHKL on. Paari mindi pärast oli ta tagasi ja noogutas: "MHKL tuleb 00:40."

Rahvast oli saalis juba nii palju, et mina enam aru ei saanud, kui palju neid seal olla võis. 200? 300? Vähem? Rohkem? Esiteks oli saal pime ja valgus paistis lavalt lava lähemal olevate inimeste peale, aga tagumiste peale mitte. Teiseks polnud lava saali keskel, nii et lavalt vaadates ei saanud me üldse aru, mis saali vasakul osas toimub. Aga rahvast oli. Tunne oli hea. Davai. Meie show osa esimene lugu: Axwell Λ Ingrosso - This Time.

 

Ronisin laua peale. Süda tagus täiega. Olin valmis selleks kerimiseks, mis hakkab 17. sekundil. Ootasin, kohe tuleb. Veel viimast korda tuli laulus "...this time we can't go home...'' Ja siis:
"TUDENGIIIIIID!"
Hüppasin laua pealt DJ-puldi ette lavale.
"Füll HD-l on jäänud veel paarkümmend minutit, et teid Cartooni jaoks korralikult soojaks saada. Kui te olete meiega, siis tehke häält!"
*sõbrad lava eest teevad häält*
"Alustame sõrmedest, tule alt."
Panin käe enda ette madalale ja liigutasin laulu kerimise saatel sõrmi. Mida enam loos pinge keris, seda kõrgemale kätt tõstsin. Ja täpselt enne dropi:
"1, 2, 3 LET'S GO!"
MINE. PERSE. See hetk. Ma olin samal ajal nii keskendunud ja omadega täiesti kadunud. See muusika. See adrenaliin. See ulmeline kaiff. AAAAAH. Lõpuks ometi ma nautisin seda lavalolekut 100%. Isegi 150%! Kõik Füll HD-ga seotud tunded lihtsalt tulvasid sel hetkel mu pähe. See, et me olime alles teist korda esinemas. See, et kumbki meist polnud varem otseselt esinemisega tegelenud. See, et meie närv oli käinud nädalaid enne esinemist vahepeal täiega üles ja vahepeal täiega alla. See, kuidas me olime ennast ette valmistanud. Kirjeldama võiks jäädagi, aga see tunne on kirjeldamatu. This time we can't go home!

 

Ja nii ta läks. Edasi üritasime rahval lasta kaasa laulda, lasta kaasa plaksutada, proovisin isegi lasta neil taskulambid välja võtta, aga kõige paremal hetkel võttis neid välja ainult mingi 8 inimest. Parem kui 0. Mul oli savi. Andsin endast kõik. Me andsime. See oli nii Füll HD kui veel olla sai. Kuni üks hetk ütles Heinz, et meil on viimane lugu jäänud.
Heinz: "Davai, Sandstorm."
Dan: "Mees, me pole enda lugu mänginud."
Heinz: "Ei teeme kindlalt Sandstormi, see läheb rahvale täiega peale."
Frank: "Jaa kindlalt Sandstorm."
No olgu, kaks ühe vastu. Tõmbasime Sandstormi käima. Heinz läks ühele poole laua peale hüppama ja ma teisele. Kõva oli, loog mees. Poole loo peal tuli lava kõrvalt MHKL. Viskasin kohe käppa.
"Tere, Dan."
"Mihkel."
"Kas sa tuled kohe järgmise looga või jõuame ühe veel mängida?"
"Mm, tehke üks veel."
Hah, olemas. Ütlesin, kuttidele, et saame ühe veel. Ehk Füll HD - What You Got. Kurat, see oli kõva. Pärast esimest droppi ütlesin rahvale, et see on meie viimane lugu ning pärast seda astub pulti MHKL.
"Tehke Mihklile hääält!"
I don't even care, you got what you got!
Mihkel muigas. Rahvas tegi häält. Meie kükitasime Heinzi ja Frankiga lava ette ja Andrei (fotograaf) tegi meist rahvaga pilti.

 

AITÄH KÕIGILE!

Oijah. Ja siis tuli pingelangus. Sõbrad kogunesid lava äärde meid vastu võtma.
Andu: "TRA SEE OLI EPIC!"
Sergei: "Väga kõva kutid!"
Jansa: "No tulge siia ma tahan teid kallistada!"
Sandra: "Nii tublid olete!"
Haha, mineeeeeeeee. Tegelikult oli meil seal neid inimesi veel (ma ei unustanud teid!), aga need laused jäid natuke rohkem meelde. Üldse oli lihtsalt liiga palju meelde jätta. 
Heinz: "Misasja me just tegime?"
Dan: "Ma ei tea, ausalt."

Ja Heinz? Mäletad, kuidas ta helistas esmaspäeval ja ütles, et ta ikka ei tunne end päris kindlalt? Ta ei teinud mängimise ajal ühtegi viga. 0. Idekas. Isegi Frankil oli paar väikest ebakindlat kohta. Mul oli Henri üle super hea meel. Ja meie üle.


 

 

DJ FRNK x Füll HD

 

"Mis mixid siin :)"

 

clap your haaaaaands

Noja siis läks peoks. Backstage ruumist saime õllesid - väga tore. Käisime ringi ja suhtlesime oma sõprade ja tuttavatega ja üleüldse kellega vaid suhelda andis. Ise veel pooleldi läbimärjad ja eos rahul omadega.

 

Squaaaaad, kuigi kõik pole tegelikult pildil

 

Heinzi vend Martin ilma kelleta me poleks sinna jõudnud!

Ja lõppude lõpuks ei saanud ka kasutamata jätta võimalust rääkida Cartooni kuttidega. Väga sõbralikud igatpidi, pole midagi öelda. Rääkisid natuke oma tegemistest ja põnevamatest lugudest seniste esinemistega seoses jne.
Heinz: "Kuule lähme teeme pilti nendega ka siis ikka."
Dan: "No võiks, aga ma ei tea. Ei taha nagu fanboy ka olla..."
*Heinz koputab Joosepi õlale*
Heinz: "Kuule teeks teiega koos pilti ka."
Joosep: "Davai, muidugi. Hugo, Ago, teeme pilti!"
Heinz: "Andrei, palun tule tee pilti meist!"

 

Füll HD Cartoon

Peab ikka veits fanboy ka olema. Õige pea läksid need vennad lavale ja meie lava ette hullu panema. Mina jõudsin koju kell 6:20 hommikul. Study Hard Party Harder oli ilmselt mu elu pidu. See eneseületus oli lihtsalt räme. Ikka alati mõelnud, et pagan kui kõva oleks laval olla, aga kui päriselt on pidanud kuskil vähematki moodi inimeste ette astuma, siis lööb ikka närvi üles. Aga olen lihtsalt aina enam ja enam ennast nendesse olukordadesse pannud. Ülikoolis peab presentatsioone nagunii tegema. Teisest aastast otsustasin nooremaid õpilasi õpetama hakata. Suvel korraldasime Heinziga ise peo, kus esinesime ka. Ja nüüd astusime ikka eriti suure sammu edasi. 200-300 inimest pole suures mastaabis võibolla just nii palju, aga meie jaoks... No mis asja nagu?!

Lihtsalt aitäh. Aitäh meie sõpradele, et julgustasite meid küsima. Aitäh Martinile, et ta meie eest sõna poetas. Aitäh Elarile ja Marisele, et nad meid esinema võtsid. Aitäh Frankile, et ta nõustus meiega kaasa tulema. Aitäh DJ-klubi Ravecastile, et meid õpetasid ja meil harjutada lasid. Aitäh Andreile piltide eest. Aitäh Sandrile valguse eest. Aitäh Ivanile heli eest. Ja aitäh sulle, kes sa seal kohal olid ja kaasa elasid. Järgmise korrani!

 

Füll HD

Music. Banter. Love.

neljapäev, 1. oktoober 2015

Ära maga elu maha vol 6: iga lõpp on uue algus

Aitäh teile! Hoidke end Füll HD tegemistega kuris ning... järgmise korrani.


***************************************************************************


Pärast meie Füll HD pidu on mul kahe järgmise päeva sündmused nipet-näpet segamini. Igastahes ma tean, et ma sain kindlasti kokku emaga:


            Ma kindlasti käisin poes Eesti alkoholi ja komme ostmas ning andsin need Lizettele üle, sest ta sõitis autoga Groningeni. Ma kindlasti rääkisin onu Siimuga elust ning ta sõidutas mind ja Heinzi ringi, sest meil oli vaja veel ETK-st asjad võtta ning balloon ära viia. 


Rebaga ballooni ära viimas. "Türa te näete välja nagu täielikud EDM ossid."


Ma kindlasti käisin emapoolse vanaema juures, mis oli super hea. Ma polnud teda veel suvel näinudki ja huvitav oli kõike kokku võtta, sest pidu oli veel nii selgelt meeles, aga suvel toimus nii-nii palju muud ka.



            Käisime ka Piine juures. See oli kindlasti järgmine õhtu pärast pidu. Ka väga tore, sest Piinet polnud ma ka terve suve näinud ning üldiselt oli ka üks õdus õhtu mõnusate inimestega. Jõime ka eelmisest õhtust üle jäänud šampuseid. Pildil classic Dan nagu Saarele meeldib öelda. Sorri, aga ma polnud siiamaani ennast Weekendist, Szigetist ja Füll HD-st välja maganud.


            Ja hooga oligi käes viimane päev ja tuli asjad pakkida ning minna. Sõime veel onu ja isaga enne lennujaama kiire New York Pizza. Natuke sürr oli. Suvi oli nii tihe ja kiire, et mul ei olnud seda ebameeldivat tunnet,  mis pärast eelmist suve lahkudes oli. Lisaks lendas minuga nüüd koos Kristjan, kes alustas oma esimest aastat Groningenis. Siiski oli, on ja saab edaspidigi olema huvitav teda kõrvalt jälgida, sest olin alles samades olukordades, mis tema. Nagu näiteks see hüvastijätt, mis tal lähedastega lennujaamas oli.


Tere tulemast (tagasi) Hollandisse!

            Elu ikka ei peatunud. 21. augusti õhtul jõudsime oma koju Groningenis kell 1. Ehk siis tegelikult oli juba 22. august. Ehk siis pidin kuue tunni pärast jälle ärkama, et sõita saarele tööle. Nii ma tegingi ja olin järgmised kuus päeva järjest tööl, iga päev ~10 tundi. Mõtlesin juba seal blogi kirjutada, aga ei viitsinud. Töötasin ja magasin ka iga öö kuskil 10, muud väga midagi.
            28. augustil jõudsin lõuna paiku tagasi Groningeni ja koristasin esimese asjana paar tundi tuba. See võttis ikka omajagu aega ja järsku pidingi juba linna liikuma, sest pidime Nilsiga olema kohal ESNi tutvumisnädala alustamiseks. Nimelt panime kirja ennast grupijuhtideks kuueteistkümnele uuele rahvusvahelisele tudengile nende tutvumisnädala jaoks. ESNi tutvumisnädalad on sellised 5-päeva pikkused üritused, kus põhimõtteliselt iga õhtu on pidu ja päevade jooksul korraldatakse sportimist, kultuuri, hollandi keele tunde, kino, linnatuuri, komöödiaõhtut, bandiõhtut jne. Super lahe igastahes, aga loomulikult jällegi päris palju tegemist. Õnneks olid meil toredad inimesed ja me tõmbasime neid korralikult käima ka.


TWENTY!


Õhtusöök Nilsi juures


Juhendamas lapsi läbi peotänava


Mõttepaus Nilsiga


Kristjan ja Nils laval


Skype mingi hommik Villi ja Jossiga


20 pargis


Improv by Stranger Things Have Happened


Preparty


Dutch party

Dutch Party oli räigelt populaarne. Toimus esmaspäevase päeva õhtul. Järgmisel päeval oli mul esimene Teaching Skillsi tund kell 9 hommikul neli tundi järjest. Arvate, et jõudsin ka? Loog, olen kohusetundlik. Nils helistas mulle hommikul kell 8:30 ning kuigi tunne oli raske, siis tundi jõudsin ikka ja olin tubli aktiivne osaleja. 

Vanad head ratta sõidud


ESN kinos

            ESNi tutvumisnädal oli üks väga tore üritus. Nii kiiresti tutvub nii paljude inimestega üle maailma, mis on suur osa Groningenis õppimise võlust. Või üldse välismaal õppimise võlust. Lisaks on üritus oma suuruse kohta (1400 õpilast) päris hästi organiseeritud.


            Kodus on meil ka nüüd kõik inimesed vahetunud peale minu, kuid kõik on seni väga toredad olnud. Kuna kõik võtsid ka tutvumisnädalast erinetavates gruppides osa, siis jõudsime alles päev pärast viimast pidu koos rahulikult aega veeta. Kaks Hispaania tüdrukut, üks saksa tüdruk, üks Bulgaaria kutt ning Kristjan ja mina eestlastena.


Grill, chill.


Lisaks ööbib minu toas praegu ka Paul. Paul tegi oma gümnaasiumi Tallinnas Inglise Kolledžis, muidu on pärit Lõuna-Koreast. Ta alustas ka siin oma esimest aastat psühholoogias ning otsib veel enda elamist.

            Üldiselt on päris tore tagasi olla. See aasta tundsin ka siin kodutunnet, eelmine aasta oli tagasitulek ränk. Eks nüüd on siin rohkem sõpru ka ning kohe tööle hakkamine viskas ka tegevusse. Tööl on ka mind rohkem usaldama hakatud, mis tähendab, et tunnen ennast vajalikumana ning õpin ka kiiremini uusi asju.

Koolis on ka tore. Teaching Skills, mida enne mainisin, on aine kus meid õpetatakse õpetama. Meid on seal ainult 12 tükki ning kuna kõik on sellised aktiivsed, avatud inimesed, siis toob see kaasa hea atmosfääri. Lisaks pannakse meid seal küllalt palju proovile sellega, et peame tegema ise võtma tunnis instruktori rolli ning nende kaheteistkümne inimesega harjutusi läbi viima ja diskussioone juhtima. Mu harjutus oli viimane kord näiteks „keerulised õpilased“. Ehk pidin enne tundi kõigepealt valmis mõtlema, millest ma 15 minuti jooksul rääkida tahan. Minu proovilepanekuks määrati aga ülejäänud klassikaaslaste hulgast 4 inimest, kes pidid mängima neid keerulisi õpilasi: kaks tšikki, kes pidevalt räägivad omavahel; see vend, kes telefoniga mängib; ülbe suhtumisega õpilane ning mu lemmik – flirtiv õpilane. See oli megalahe, nii palju asju millele korraga tähelepanu pöörata: rahulikuks jäämine, diskussiooni juhtimine ja arvamustele tähelepanu pööramine, jutustajatele ja telefoniga mängijale konkreetsete märkuste tegemine ning samal ajal nende põhjendamine, suhtumisega õpilasele väljakutsuvate vastuste vastu küsimine, professionaalse kauguse hoidmine flirtiva õpilasega jne. jne.
            Ja kõiki neid oskuseid võtame ka päris õpilastega kasutusse, sest oleme kõik teise aasta õpilastele Communication & Diagnostic Skillsi õpetajad. Ehk kaks korda nädalas juhendame me neljatunnist praktikumi, kus me räägime õpilastega erinevatest kommunikatsiooni juurde käivatest oskustest – küsimused, mitteverbaalne käitumine, reflektsioon, empaatia, jälgimine, tagasiside, kuulamine, nõustamismudelid ja palju muud – ning julgestame neid nende oskuste rakendamisel rollimängudes. Need toimuvad neljastes gruppides, kus üks inimene on psühholoog, üks inimene on talle antud rolliga klient ning kaks inimest jälgivad seda sessiooni kõrvalt, et pärast psühholoogile tagasisidet anda. Minu roll on siis jälgida kõiki neid asju kõrvalt ning olla abiks, kui jälgijatel jääb psühholoogi käitumises midagi märkamata, kui kliendirolli täitev inimene pole piisavalt valmistunud, kui tagasiside on liiga järsk või liiga leebe ja veel palju-palju asju, mis võib ette tulla. Põnev ja väljakutsuv.
            Nagu selle kirjutise sisustki aru saada on jälle natuke rahulikum. Tähendab palju on teha ikka ja eriti veel kui juhtub vahepeal mingeid tobedaid asju. Näiteks läks mu kuu aega vana arvuti juba katki. Superhüper Surface Pro 3 ehk tahvelarvuti Windows 8-ga, mis on võimsam kui mu vana läppar ja töötab ise ka klaviatuuriga nagu läppar, otsustas hakata oma puutetundlikul ekraanil tundma puudutusi kui keegi seda ei puudutanud. See segas vahele kõigele, mida arvutis teha üritasin, nii et pidin selle tagasi saatma ja nüüd ootan uut. Majas läks pesumasin ka katki ja õnneks  mul riideid on seni jagunud, aga siiski vaevaliselt läheb selle ära parandamine.
           

            Üldiselt on aga elu tore. Armastus on südames ja teotahe hinges. Classic Dan. 

pühapäev, 27. september 2015

Ära maga elu maha vol 5: Füll HD

Kõik see tagasisõidule kuluv aeg keris veitsa pinget ka, sest tegelikult polnud me Rebaga peoks veel kaugeltki valmis.


****************************************************************


Nii jõudsimegi Tallinnasse 18. augusti õhtul mingi kaheksa aeg. See oli ka Nõmmel alles, kus tõstsime veel asju ümber ja jaotasime inimesed niimoodi ära, et igaüks saaks autoga koju. Mõned minutid pärast üheksat õhtul astusin oma koduuksest sisse. Leppisime Rebaga kokku, et saame veel vanalinnas Patrickus kokku ja räägime lood üle ning ütleme ka Christianile ’Tsau’, sest ta pidi järgmine hommik kell 5 lennuki peale minema.


Olin koju jõudes suht kutu, kuid kui nägin oma poisse Patrickus ja sain kannu rohelist teed, siis võis juba muusikast rääkida.


Christian lahkus varem, aga mina, Saare ja Heinz püsisime Patrickus sulgemiseni ehk kella kaheni. Viimase loo muudatuste salvestamine võttis aga veitsa kauem aega, nii et suletud Patricku ees olime veel 10 minutit.

„Davai, ma lähen koju, kirjutan üles, mis meil homme hankida vaja on ja siis kuulan lood ka läbi.“
Hui ka. Jõudsin mingi pool kolm koju ja tegin ära mingid pisiasjad nagu meilide vaatamine ja väikesed muudatused evendi lehel. Seejärel tahtsingi mussi kuulama hakata ja esinemiseks ideid kirja panema hakata, kuid ma ei suutnud. Olgu, panen äratuskella kolme tunni pärast helisema ja siis jätkan.
            Kolm tundi hiljem vaevu äratust kuuldes sain aru, et ma ei saa mitte kottigi aru ja panin äratuse mingi neli tundi edasi. Nelja tunni pärast suutsin juba midagi aru saada, aga väsimus oli ikka tappev. See oleks pidanud olema see öö pärast festivali, kus saab rahulikult jälle voodis magada ning mitte ärgata enne järgmise päeva õhtut. Aga ei, oli vaja tegutseda. Võtsin siis oma telefoni ja hakkasin mussi kuulama. Esimeste lugude ajal olin küllalt ärkvel ja tuli ideid, mida laval öelda jne. Poolte lugude ajal olin lõpuks ikka poolunes.
            Kui ma lõpuks päriselt ärkasin, siis võtsin kiirelt süüa, pesin ja tegin listi asjadest mis on vaja muretseda. Asjad nagu lipp, markerid, kleeplindid, SUVA sokid ja igast muud nänni peo jaoks. Lendasin Kristiine keskusesse neid muretsema. Aa, õigus. Eelmine õhtul tuli meil küsimus, et kas meil faking piletimüüja on või? ETK lubas turvamehed ja baaritöötajad, aga piletimüüjas polnud me kindlad.
„Hallo, Dan helistab tänase peo osas. Kas teie poolt on piletimüüja ka?“
„Seda pole me kokku leppinud.“


Kõigi attendijate ja jagajate vahel loosisime välja 5 paari täiesti SUVA sokke.

Türa. Käisin nägupidi 3G-s mööda Kristiinet ringi, üritasin inimesi otsida ja valisin samal ajal võimalikult ilusaid SUVA sokke välja ning otsisin muud tarvilikku kraami. Sealjuures läks kõigega suht palju aega ka, sest noh, ma olin ikka sitaks väsinud. Õnneks tasapisi kõik sujus ja sain oma tarviliku kraami. Piletmüüjate võimalusi tekkis ka, aga pidin mõnda inimest natuke ootel hoidma, sest oli võimalusi tasuta inimesi pileteid müüma saada. Skeemid, süsteemid. Lõpuks tuli ikkagi palgaline võtta.
            Kella kuuest lubati meid ruumidesse sisse lasta. Saime mingi nelja ajal onu Siimu käest lipuvarda (õngeridva) ning viie ajal kohtusime Anduga, kes sõidutas meid Eventechi. Eventech tegeleb igasugu peotehnika rendiga ja me rentisime neilt CO2-püssi. Professional shit. Toredad inimesed on neil seal, palju huumorit.
            Püss ja ~100 kilone balloon autosse asetatud, liikusimegi ETK poole. Seejärel saime kuidagi selle kolaka ballooni sinna neljandale korrusele (Andu muscles tho) ning algasid viimased ettevalmistused. DJ FRNK tuli ka kohale ja tegeles puldi valmis sättimisega. Panime heli ja mikrid paika ning mõtlesime veel isegi, et mängime kogu seti läbi. Aga ei, mingid pisiasjad võtsid pidevalt aega ära. Midagi saime mängida, seejärel pult jamas vahepeal, siis pidime mööblit tassima, ballooni sättima ja kinnitama, lippu tegema, lipikuid lõikama, SUVA sokkide võitjad välja loosima. Igasugu random jura oli vaja teha. Ja ei jõudnudki läbi mängida, sest kell saigi õige pea kümme ja läksime pileteid müüma. Meie palgaline Erik – ka supermuhe kutt – pidi alles kell 23 tulema. Inimesi tervitada oli tore, rahvas oli heas tujus ja rääkis juttu või kuulas FRNKi mussi.
            Algne plaan oli Füll HD-l kell 23:30 peale minna, kuid muusikaalaste professionaalide Ericu ja onu Siimu soovitustel lükkasime seda edasi ja käisime FRNKile ütlemas, et ta jätkaks mängimist. Ise libistasime vaikselt Jäkut ja rääkisime inimestega juttu. Klassikalised „Mis tunne on?“ ja „Pange hästi, kutid“.


Backstage crew


Olgu, 00:00 oli aeg peale minna. Eric ütles veel viimased julgustavad sõnad: „Ära muretse, esimene keikka läheb alati putsi. J“ Nojah.


„ERINEVATE TUBADE KLUBIIIIII!“
            Algusega olin ma rahul. Tulime energiaga lavale, karjusin, hüppasime ringi ja ma vehkisin lipuga ka. Rahvas elas ka kaasa ja pull oli. Avicii Levelsi ajal ütlesin, et kõik paneks ainult ühe käe üles, sest Avicii fiilib esinemistel mussi üht kätt üleval hoides. Ja kui miski on eos asi, siis see on CO2 püss. Aga üsna pea ma raugesin. Ses suhtes, hullu vast polnud, sest Heinz ja muusika olid ikka olemas, aga kuna mu peamine roll oleks rahvale show-d teha, siis sellest jäi puudu. Joove kadus ära ja kuigi oleksin ettevalmistustega võibolla hakkama saanud, siis ettevalmistusteta ning kainena tõmbas ikka veits juhtme kokku ära. Ettevalmistused selles mõttes, et kuulata lood enne mitu korda läbi ja mõelda, mida nende ajal võiks laval teha. Nagu ma olin kõiki lugusid kuulnud varem oma elu jooksul, aga ma ei teadnud neid kõiki, sest olin neid kuulanud samal hommikul poolunes. Bänter. Aga mängisime, lasime CO2-te, plaksutasime ja hüppasime. Vahepeal tuli meie enda lugu What You Got, mis aitas jälle rääkida. Vahepeal mõtlesin minna jälle niisama, et pagan küll see kestab kaua. Vahepeal sujus Tom meile selja taha ja oli see vend, kes ise ei esine, aga tuleb lava peale jooma. Bänter. Minugipoolest. Lõpus oli jälle rohkem põnevust, kui tuli väike Rick-Roll’d remix ning kõige lõppu legendaarne Darude – Sandstorm. Viimase ajal hüppasin juba rahva keskele ja tantsisin koos nendega. Kõige-kõige lõpuks laulsime Heinzile koos palju õnne sünnipäevaks ning seejärel oligi FRNK tagasi puldis...
Rahvas oli muidugi ise absoluutselt imeline. Elas kaasa ja viskas käsi üles, korraldasid ise ringe ja mahaistumisi. Saare skooris („Hea Saare!“) ning oldi üleüldiselt toetavad... Eh, kas saakski olla paremat publikut kahele täiesti nullist vennale, kes otsustasid järsku esinema hakata? Ning kes kõik kohal olid. Lähedased sõbrad, uued inimesed, suvalised inimesed. Nägin isegi lapsepõlvetuttavaid ja vanu klassikaaslaseid. Tõesti suured tänud!


Füll HD


Põhivend

            „Hea töö, kutid!“; „Jaaaa, eos!“; „Woop-woop, hea pidu kutid!“. Pagan, sõbrad, aitäh-aitäh! Kurat ära tegime, faking pull. „Ei esimese korra kohta päris hea, ei läindki putsi.“ Putsi jah ei läinud, aga arenguruumi on loomulikult kõvasti. Tahame ikka rahva käima tõmmata, eufooriasse viia, elamust tekitada. Nägime suvel nii palju suurepäraseid esinejaid, kellest paljudel on tegelikult idee poolest küllalt lihtsad nipid show tegemiseks. Mina tundsin lihtsalt, et tahan järgmine kord natuke rohkem valmistuda, ideed lugude jaoks kirja panna ja läbi harjutada. Bänteri mõttes oli tore 10 päeva festivalidel olla ja siis jõuda päev enne pidu ning sama päeva hommikul poolunes lugusid kuulata, aga kui laivis supershow-d ei ole, siis ei viitsi keegi neid vabandusi kuulata. Õnneks oli rahvas siiski juba praegu rahul, nii et meie samuti.
            Ja kõik tahtsid pärast esinemist rääkida. Nagu oleks päriselt kuulsus olnud. Ise läksin küll piletimüüki, sest meie palgaline oli võetud ainult paariks tunniks. Istusin siis seal kuni veel rahvast veel tuli ning seejärel hõljusin igalpool ringi inimestega juttu rääkida, kus vaid sain. Enamik olid ju meie tuttavad, nii et rääkida oli palju. Osad pidid vahepeal ootama ja tundsin end pahasti, kuid üritasin ikka kõikide soovijate vahel ennast ära jaotada. Muidugi, vägev tunne oli ka kui kõik tahtsid rääkida.
            Oeh, ülevoolav ja elamusterohke, kuid megatore. Lõpuks tundsin ka, kuidas pinge langes. Ma ei paanitse enam ammu ja olen õppinud igasugustes olukordades rahulikuks jääma, kuid nendel hetkedel pärast esinemist sain aru, kuidas see peo korraldamine oli mind eelnevad nädalad natuke pinges hoidnud. Nüüd oli südames rahu. Ära tegime, rä.


Aftermovie by G-Jürn (Gregor Jürna)



Music. Bänter. Love.

Aitäh teile! Hoidke end Füll HD tegemistega kuris ning... järgmise korrani.