WHAT. THE. FUCK.: Started from the Middle

*Facebooki chat klassivendadega gümnaasiumist*

Heinz: "Kutid, 27 november toimub greatest party evaaaaar! Loomelinnakus, Cartoon laval. Sain korraldustiimi, laikige jne.!!"

Tom: "Esineda ei saa seal? See oleks eos ju"
Heinz: "Esineda... ei teagi... Peab uurima. Kooli kaudu sain sinna."

*Chat eraldi Heinziga*

Dan: "Kuule aga... päriselt rääkides. Kas saaks sinna esinema?"
Heinz: "Mu vend ütles, et tegelikult oleks võimalik... Enne Cartooni. :D Aga ta peab küsima."
Dan: "Nagu täpselt enne? :D"

Heinz: "No see oleks maxkõva. Aga tuleksid koju siis?"
Dan: "No kui selle esinemise saab siis küll 150%!!"
Heinz: "Krt kui sinna saaks, siis meil küll mingit started from the bottom paska raamatusse ei tule"

:D :D :D

*Facebooki chat klassivendadega gümnaasiumist mõned päevad hiljem*

Heinz: "Kutid, mul on homme haige ANNOUNCEMENT"
Andreas: "Why homme, küta kohe!"
Tom: "Sulle meeldib Saare? Sa võitsid euro loto ja annad meile kõigile 20 milli?"

Saare: "Tra mis valikud"

*Chat eraldi samal ajal Heinziga*

Dan: "EI, ausalt?"
Heinz: "Oota homseni..."
Dan: "..."
Heinz: "Ma ainult õrritan ME ESINEME CARTOONIGA SAMAL PEOL"
Dan: "HUIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII, EI MISASJA PÄRISELT"
Heinz: "Ära kellelegi räägi"
Dan: "Ossa p**s. Ei räägi. Ma päris jäängi nüüd magama ju" 

(mul oli järgmisel päeval sügisese eksamiperioodi viimane eksam)

Esimese asjana läksin kõrvaltuppa ja rääkisin Kristjanile. Sealt tuli samasugune "HUIIIIIIIIIIIIIIIIII" nagu olin just hetked varem enda toas endale hääletult karjunud. Ma ei saanud, pidin seda kellegagi jagama ja kohe.

"Aga ära kellelegi edasi räägi onju."

Passisin sel õhtul mingi kolmeni üleval ja lihtsalt passisin lakke. Süda tagus rinnus. Vahepeal mõtted ja emotsioonid lendasid seinast seina ja nendest läbi ka veel. Ühel hetkel võtsin peast kinni rõõmust, järgmisel hetkel mõtlesin, et miks-jumala-eest-miks, ma ei ole ju selliseks asjaks valmis!?

Kuidas me üldsegi saime sinna? Heinzi vend Martin küsis kahelt korraldajalt, Mariselt ja Elarilt, et kas oleks selline asi mõeldav. Kolmekesi koos olid nad maha istunud ja Füll HD soundcloudi kuulanud. Ja noh, me saime aru, et rohkem polnudki vaja.

Aga ma olin ikka nii närvis, et ma ei julgenud sellest esinemisest väga kellelegi rääkidagi. Ei siin Hollandis oma sõpradele ega eriti ka oma lähedastele Eestis. Villile rääkisin ära, sest ta pidi esinemisega samal päeval oma sünnipäeva Tartus pidama. Aga muidu nagu ausalt, mina sellise rahva ette esinema? Muidugi, kui Heinz ütles, et võiksime koos tegutsema hakata, siis olin vaimusilmas alati ise see Avicii, Garrix või üldsegi Jozels lol, aga kui reaalselt selline võimalus tekib... siis ei oska küll endaga väga midagi peale hakata.

Hakkasin ikka. Panin muusika kõrva ja hakkasin. Tõmbasin õhtuti iseennast käima, tegin enda toas iseendale show-d. Kuulasin lugusid ja genereerisin mõtteid, mida saaks kindlate lugude ajal laval teha. Nägin rahvast vaimusilmas tantsimas, kaasa laulmas, hüppamas ning liikumas edasi ja tagasi. Mina ja Heinz olimegi show. Parimad. Lemmikud. FÜLL HD.

***

Ja märkamatult oligi käes esmaspäev enne pidu reedest, 27. novembri, pidu. Jõudsin Hollandis töölt ja nägin, et Heinz oli kirjutanud:

"Ütle kui siin, nii kiiresti kui saad."

Sellised asjad ei tõota kunagi head. Skype kõne läks peale. Noh, Heinz oli just käinud DJ-puldiga harjutamas ja ütles, et tunneb ennast ikkagi natuke ebakindlalt. Et äkki peaks ikkagi Franki (DJ FRNK) kampa kutsuma. Mõeldud-tehtud. Põdesime veel, et kas Frank on nõus. Tead, Füll HD nime alt esinemine ja nii.

"Pff, muidugi davai!"

Krt see Frank on ikka lemmikvend. Kui on vaja teha, siis on vaja teha.

Seejärel põdesime veel ka seda, et äkki korraldaja Elarile ei sobi Franki kaasa võtmine. Kirjutasime natuke pikema lõigu sellest, kuidas me pole veel endas päris 100% kindlad ja kas see sobiks kui Frank kaasa tuleks - rohkete esinemiskogemustega mees ikkagi ja tahame peo tasemega vastavalt kõrget kvaliteeti pakkuda. Ja nii edasi.

"Sobib... aga palju teil fänne tulemas on?"

:D :D :D

Me ei osanud kohe midagi öelda. Põdesime lisainimese kaasavõtmise pärast, aga Elaril tundus olevat hoopis taju meist kui rahva kohaletoojast. Hea tunne oli ka muidugi kui keegi usub sinusse. Unustasin enne mainida - meie kirjeldus ürituse seinal oli ka lihtsalt tipp:

"...on oodata ainult suurt tähelendu"

Teisipäev enne pidu olin ma oma Hollandi kodus ja vaatasin põhimõtteliselt terve päev erinevate DJ-de (eriti Garrixi) videosid nende elust ja nende laividest. Tõmbas käima küll. Heinziga sai ka kokku pandud playlist lugudest, mida plaanisime mängida. Tõmbasin selle endale telefoni ning hilisõhtul käisin kiirelt läbi Nilsi (ikka veel mu parim sõber Hollandis) juurest ning seejärel sättisin ennast öisele (01:55) bussile Bremeni poole, kõrvas mängimas playlist nimega Füll HD Cartoon.

Terve kahetunnise Groningen-Bremen bussisõidu ma lihtsalt magasin. Siis sõitsin Bremeni rongijaamast lennujaama ja magasin seal mingi kohviku pingil. 10:45 hommikul lendasin suunal Bremen-Riia (Ryanair Füll HD private jet jne.). Riias läksin lennujaamast otse Lux Expressi bussile Tallinnasse. Lux Express on sellepärast oluline, et seal saab häid filme vaadata. Mul oli umbes 25-minutiline show valmis mõeldud, mida teha meie seti lõpus ning oma bussireisi jooksul tegin selle kolm korda läbi ja vaatasin lõpuks ära ka 'Wolf of Wall Streeti'. Show harjutamine ja see film tekitasid minus nii härga täis tunde, et ma oleks enda arust võinud kohe seal Study Hard Party Harder peo laval selle show ära teha ja oleks võinud veel vabalt sealt otse Tomorrowlandile ka esinema minna. Aga olin siiski vaid Eestisse jõudnud, nii et veetsin õhtu koduselt perega.

***

Neljapäev. Kui hommikused tegemised said tehtud (emaga kohtumime ja VHK ning oma vana klassijuhataja tervitamine), oli aeg asuda Nõmme Noortekeskusesse DJ-puldiga harjutama. FRNK oli lubanud eelmine õhtu, et tuleb ka meiega kaasa, nii et tegin talle kõned peale:

"Tsau, kuule kus oled? Hakkan kohe linnast Nõmme poole sõitma, kas tuled koos minuga?"

"Tsau... Kuule... Ma olen suht pohmas. Ärkasin just kuskil kellegi juures siin Räägus. Räägu burksi lähedal, tead küll. Ma vist ei jõua täna..."

"Hmm, jaa. Ei taha nagu survestada, aga samas sealt saaks 17-ga ju Järvele sõita ja siis 18-ga edasi tulla."

"No ma tahaks kodunt ka läbi käia pesus ja nii."

"Kus elad?"

"Kalamajas... Nojaa, sealt saaks rongiga tulla samas jaa. Ma ei tea, ma vaikselt liigutan ennast ja vaatan."

"Davai, super. Ma helistan mõne aja pärast."

Olime Heinziga juba bussis kokku saanud ja kõndisime nüüd pärast bussilt mahatulemist noortekeskuse poole. Helistasin Frankile uuesti:

"No kus oled omadega?"

"Kuule ma ikka ei jõua täna jah."

"Krt Frank, meil on vaja sind mees! Ei, olgu, olgu. Homme saad tulla? Meil on homseks ka aeg ning meil oleks show osas vaja lihtsalt need raskemad üleminekud korda saada."

"No lähme paljalt lavale ja ongi show."

:D :D :D

Me haigelt pabistasime ja see vend võttis nii vabalt. Ta siiski nõustus meiega järgmine päev liituma. Kaikaid kodarates jätkus ka, sest noortekeskuses tuli välja, et meie DJ-õpetaja ei jõua õigel ajal kohale ning meid ei lastud ilma temata puldi juurde ka. Mängisime piljardit, pinksi ja rääkisime niisama noorteka töötajatega juttu kuni lõpuks otsustati meid ikkagi iseseisvalt pulti lasta.

 

Füll H

Saime siis kokkuvõttes mingi poolteist tundi harjutada ja tundsime ennast pärast päris hästi. Heinz tõmbas ennast nii käima, et võttis tagasi linna sõites bussis oma läpaka välja ja harjutas Virtual DJ-s edasi. Me olime Füll ossid seal kahekesi bussi neljases pingis - muusika kõrvaklappidest nii valjult mängimas, et terve buss võis seda kuulda. Suundusime linnast otse Raini juurde, kus toimus nende samade Facebooki chati gümnaasiumi klassivendadega pokkeriõhtu. 

Ma kaasa ei mänginud, sest üritasin veel YouTube-st videosid vaadata, kust show tegemiseks inspiratsiooni saada. Sellest ei tulnud siiski eriti midagi välja, sest semudega juttu rääkides läks tähelepanu muudele asjadele. Palusime sõpradel, et nad järgmisel õhtul meil lava ees võimalikult palju häält teeksid, aga nad lubasid loomulikult, et vilistavad meid välja ja küsivad kõva häälega lava ees, et "Kas normaalset mussi ka saab?"

Nalja sai, aga kui Andu mind kuskil kella kaheks öösel autoga koju ära viskas, siis tundsin, et praegusest showst ikka ei piisa. Ebakindel olin. Tulin autost välja ja kõndisin oma kortermaja alumise ukse juurde. Panin juba võtme sisse ja siis mõtlesin, et ei, nii ei saa. Võtmed läksid tagasi taskusse,  panin klapid kõrva ja kõndisin Tõnismäelt vanalinna Kohtuotsa vaateplatvormile. Viskasin oma seljakoti mingi pingi peale ja vaatasin seda öist Tallinnat oma tuledes säramas. 30 minutit lugusid ja 30 minutit show-d. Teeme ära. Seal üksi lasin lihtsalt muusikal ennast haarata. Käed üles. Laulge kaasa. Hüpake. Liikuge vasakule. Liikuge paremale. No mine metsa, tegin üksinda magavale Tallinnale hullema show, kui kõik muu, mida Vana Toomas on 1944. aasta märtsist saadik näinud. Ja mina tundsin jällegi, et olen selleks esinemiseks NII valmis. Kirjutasin kohe Heinzile ka, et järgmine päev peame kindlasti esimesed pool tundi noortekeskuses kasutama show harjutamiseks ning tagama muusika ja show klappivuse. Heinz oli veel isegi üleval, sest ta ei saanud sel öösel und. Mina jäin hommikul kell pool 4 voodisse jõudes pea silmapilkselt magama.

REEDE. This is it. Sõin hommikul ühe juustuvõiku ja lendasin kohe Viru Keskusesse, et sealt Heinziga Nõmmele sõita. Seekord oli kõik sujuv. Saime kohe sisse ja Frank oli ka kohal. Andsin Heinzile ja Frankile lood ning ütlesin, mis järjekorras neid mängida.

Dan: "Davai, teeme show-d."

*Dan teeb show-d*

Heinz: "Nojaa...Ma ei tea nagu. Rahvas ei pruugi kaasa tulla."

Dan: "Jaa, seda küll. Aga ega kohe ei saagi seda loota. Kui me endast kõik anname ja sellesse usume, 

siis edasi on juba rahva valik kaasa tulla või mitte tulla. Mis sa arvad, Frank? On liiga debiilne?"

Frank: "Ei minu arust võib laval kõike teha nagu."

:D :D :D

Davai siis. Frank oli meiega mingi tunni ja sõitis seejärel juba tagasi linna. Me harjutasime teise tunni veel ning sõitsime seejärel ise ka linna. Sihtkohaks Telliskivi Punane Saal, sest enne 18t pidime tegema soundchecki (professional shit). Frank taasliitus meiega.

NORM. Saalis oli igasugu kraami laiali, kõlaritest mängis väga valjult (aga ülihea kvaliteediga) midagi techno sarnast ning kuskil kümme inimest askeldas saalis ringi.

"Tere poisid! Oh, te tulite ka appi jah. Kohe leiame teile midagi teha!"

"Mm jaa, eino me tulime soundchecki. Me esineme täna... Füll HD."

"Aaa, oi palun vabandust! Mina olen Maris."

"Ei-ei! Pole üldse hullu! Tere, Heinz, Dan, Frank."

"Tõesti jah, vabandust... Helimees on seal, temaga peate siis rääkima."

Nii veider. No selles mõttes misasja, meie ees pole küll vaja vabandada. Läksime siis helimehe juurde, kes ütles et natuke läheb veel aega ja ta viib veel mingid väikesed supakad ära.

Frank: "Väiksed jah... Meil Patareis olidki ainult need kaks väikest supakat, ja siis näete need väiksemad kõlarid seal äärtes - need olid ka. Ning oligi kogu pidu."

Jap. Seal oli sitaks tehnikat. Vastutus. Mööda kõndis ka enne valgusega tegelenud ning jube tuttava näoga mees. Ta noogutas mulle äratundmise märgiks ja noogutasin vastu, kuid ei tabanud ära kellega tegu. "SANDER!" karjus talle hetked hiljem keegi üle saali ning mul koitis kohe. Sander oli kunagi meil ühes lastelaagris kasvataja olnud. Ta oli see cool kasvataja, kes lubas meil öösel toast akna kaudu välja hiilida ja ringi käia (pärast aitas tagasi ka, sest aken oli meile ronimiseks liiga kõrge :D). Läksin siis kohe rääkima ja uurisin valgustuse kohta ka.

"Kas me saame siis sinuga soovi korral mingite kindlate lugude ajal mingeid kindlaid valgusefekte kokku leppida?"

"Jaa ikka saab."

"Ma näen neid strobosid seal taga, kas nii ka saab, et vahepeal ainult need välguvad?"

"Ikka. Aga kõikidel tuledel on see stroboeffekt olemas muidu. Näe vaata."

"Aaa, naiss. Aga kui need kõik värvilised tuled ka läbisegi välguvad, siis kaob see efekt natuke ära. Saad sa korra ainult seda valget strobo lasta?"

"Nii?"

"Jaa, super! Kui me soundchecki saame, siis ma ütlen sulle, mis loo ajal just nii võiks lasta."

 

lamp tehnika

Hahaha, Füll HD tuli nõudma! Ei vägev oli jah. Peakorraldaja Elari ja helimees Ivan ütlesid meile, et neil läheb natuke veel ikkagi aega, nii et me otsustasime poes käia, sest polnud päev läbi midagi söönud. Just enne uksest välja astumist küsis Ivan möödudes:

"Kuulge ega te MP3-faile ei mängi onju?"

"Me ei tea sellest midagi..."

"Aa, väga hea et ei nendest midagi!"

"Ei nagu, meil on MP3-failid jah. Me veel nägime vaeva, et kõrge kvaliteediga MP3-failid saada... On see väga hull?"

"WAV faile tõesti ei saa?! No vaata, kujuta ette, et sul on hästi ilus maal. MP3 on nagu see, et sa teed sellest maalist oma telefoniga pilti ning siis vaatad oma telefonist seda ilusat maali."

Traaaaaaaaaaaaaaaaaa. Sinna see enesekindlus läks. Kõndisime Heinziga poodi ja mõtlesime, et mida nüüd teha. Äkki saame sebida kuskilt WAV-id. Tõmbasin 3G-ga Google-sse ja hakkasin tee peal lugema. Loogiline on, et me oma MP3-sid niisama kõrgemasse kvaliteeti ju ei konverdi. Tegelikult oli huvitav lugeda, et mis see WAV täpsemalt on, aga jah polnud nagu väga aega enam nende saamiseks. Enam ei tundnud ennast nii professionaalselt, aga mis teha. Võtsime poest väiksed ampsud ja läksime tagasi Punasesse Saali. Frank läks minema, sest tahtis veel enne pidu kossutrennis käia ("Ära siis kätt ära murra palun"). 

Küsisin kohe Sandri käest, et kui hull on MP3-failidega mängimine.

"Aa ei, mis asja. No Ivanil on muidugi ebamugav, aga sellisel peol mees... rahval on jumala savi."

Aitäh! Kergendusohkega olime tagasi tsoonis ja saime lõpuks lavale soundchecki tegema minna. Heinz hakkas kohe mixima ja ma küsisin Ivanilt, et kuidas mikritega on. Sättis kohe paika. Üks-üks, kaks-kaks, väga hea heli oli. Ütlesin Ivanile ka, et jube selgelt on kuulda. Ivan tundus rahul olevat. Ütlesin Heinzile, et ma lähen kõnnin mööda saali ringi ja testin, kuidas ennast erinevatest saali nurkadest kuulda on. Kohtusime varem Heinzi toredate kursakaaslastega ka, kes seal abis olid, nii et hüüdsin neid ka sealt mikrist:

"SERGEI KÄÉD ÜLES!"

Ei väga hea oli. Heinz sai ka ennast hästi käima ning me olime vägagi valmis.

Enne kui hakkasime lahkuma, et veel kiirelt kodust läbi käia saime Marise ning järjekordse korraldustiimiliikme Annika käest viimase enesekindlusesüsti.

Maris: "Nonii, kõik toimis?"

HD: "Jaa, kõik väga hea! Millal me tagasi peaks olema?"

Maris: "No 22:30 avame uksed, nagu te teate ka vast, nii et eks ise selle järgi orienteeruge. Väike puhkus veel enne õhtut?"

HD: "Ei tea jah... Teeme kiire powernapi või midagi."

Annika: "Ei-ei, beauty sleepi. ;)"

Haaaa, muie kõrvuni jalutasime trammile.

***

Viimased hetked. Olime minu juures ning Heinz hakkas jälle VirtualDJ-ga harjutama. Ise pikutasin niisama, rääkisin kasuemaga juttu ja kuulasin meie lugusid läbi. Enne kodunt lahkumist tegin veel kiirelt Wordis Füll HD sildikesed, printisin välja ja lõikasin neid mingi 30 tükki, et neid rahvasse visata.

Järgmisena käisime Patrickust läbi, et korra kuttidega chillida ning sealt viis Andu meid autoga peokohta. Ja õige pea oligi kell juba 22:30. Meile öeldi algselt, et me mängime 23:00-00:40, aga kuna ei tahetud peo esimesed pool tundi alguses niisama kuskilt pleierist muusikat lasta, siis läks Frank oma lugusid mängima. 23:00 polnud veel väga rahvast, nii et jätkasime ootamist. 23:15 mõtlesime, et mis seal siis ikka ja läksime pulti . Rahvast oli ikka alles kuskil 50-ne inimese kandis, aga see oli päris hea, sest enamik olid meie sõbrad, nii et ma sain neid mikrist nimepidi hüüda ja lasta neil käed üles tõsta. Vaatasin neid inimesi ja mingi hetk muigasin lihtsalt, sest tundsin end hästi. Mida siin ikka karta on? Paneme hullu!

 

kõik moosi varastan ära

Ja nii ta läks. Rahvast aina kogunes. Vahepeal ronisin lauale hüppama ja lasin rahval ka häält teha, aga algul mängisime rohkem niisama. Ja jõime räigelt Red Bulli. Nende jaoks oli lava vasakus servas väike külmkapp ja me jõime neid oma esinemise ajal kindlalt üle kümne purgi. 

 

ülihea Red Bull neh

Vahepeal kui Frankil polnud midagi teha, siis ta scrollis uudiseid ja istus snapchatis. Muidu oli kõik väga super - tasemel valgusshow ning faking KUUS kahurit CO2-ga!!! :O

 

Wadaaaaaaaap!
(see valge asi Franki parema käe juures on tema iPhone)

Jälgisin enamvähem kella, sest meile oli ju öeldud, et 00:40ni saab teha, ning pidime selle show osa sinna seti lõppu ilusti ajastama. Enne hoidsin end pigem tagasi. Aga me polnud MHKL-t (kes pidi kohe pärast meid mängima) veel kordagi näinud ning Cartooni kutte ammugi mitte. Seega me päris ei teadnud, kas me ikka peame 00:40 maha minema või saame kauem lasta. Nägin korra Ivani lava kõrval askeldamas ja küsisin, kas ta saab kiirelt uurida, kus MHKL on. Paari mindi pärast oli ta tagasi ja noogutas: "MHKL tuleb 00:40."

Rahvast oli saalis juba nii palju, et mina enam aru ei saanud, kui palju neid seal olla võis. 200? 300? Vähem? Rohkem? Esiteks oli saal pime ja valgus paistis lavalt lava lähemal olevate inimeste peale, aga tagumiste peale mitte. Teiseks polnud lava saali keskel, nii et lavalt vaadates ei saanud me üldse aru, mis saali vasakul osas toimub. Aga rahvast oli. Tunne oli hea. Davai. Meie show osa esimene lugu: Axwell Λ Ingrosso - This Time.

 

Ronisin laua peale. Süda tagus täiega. Olin valmis selleks kerimiseks, mis hakkab 17. sekundil. Ootasin, kohe tuleb. Veel viimast korda tuli laulus "...this time we can't go home...'' Ja siis:

"TUDENGIIIIIID!"

Hüppasin laua pealt DJ-puldi ette lavale.

"Füll HD-l on jäänud veel paarkümmend minutit, et teid Cartooni jaoks korralikult soojaks saada. Kui te olete meiega, siis tehke häält!"

*sõbrad lava eest teevad häält*

"Alustame sõrmedest, tule alt."

Panin käe enda ette madalale ja liigutasin laulu kerimise saatel sõrmi. Mida enam loos pinge keris, seda kõrgemale kätt tõstsin. Ja täpselt enne dropi:

"1, 2, 3 LET'S GO!"

MINE. PERSE. See hetk. Ma olin samal ajal nii keskendunud ja omadega täiesti kadunud. See muusika. See adrenaliin. See ulmeline kaiff. AAAAAH. Lõpuks ometi ma nautisin seda lavalolekut 100%. Isegi 150%! Kõik Füll HD-ga seotud tunded lihtsalt tulvasid sel hetkel mu pähe. See, et me olime alles teist korda esinemas. See, et kumbki meist polnud varem otseselt esinemisega tegelenud. See, et meie närv oli käinud nädalaid enne esinemist vahepeal täiega üles ja vahepeal täiega alla. See, kuidas me olime ennast ette valmistanud. Kirjeldama võiks jäädagi, aga see tunne on kirjeldamatu. This time we can't go home!

 

Ja nii ta läks. Edasi üritasime rahval lasta kaasa laulda, lasta kaasa plaksutada, proovisin isegi lasta neil taskulambid välja võtta, aga kõige paremal hetkel võttis neid välja ainult mingi 8 inimest. Parem kui 0. Mul oli savi. Andsin endast kõik. Me andsime. See oli nii Füll HD kui veel olla sai. Kuni üks hetk ütles Heinz, et meil on viimane lugu jäänud.

Heinz: "Davai, Sandstorm."

Dan: "Mees, me pole enda lugu mänginud."

Heinz: "Ei teeme kindlalt Sandstormi, see läheb rahvale täiega peale."

Frank: "Jaa kindlalt Sandstorm."

No olgu, kaks ühe vastu. Tõmbasime Sandstormi käima. Heinz läks ühele poole laua peale hüppama ja ma teisele. Kõva oli, loog mees. Poole loo peal tuli lava kõrvalt MHKL. Viskasin kohe käppa.

"Tere, Dan."

"Mihkel."

"Kas sa tuled kohe järgmise looga või jõuame ühe veel mängida?"

"Mm, tehke üks veel."

Hah, olemas. Ütlesin, kuttidele, et saame ühe veel. Ehk Füll HD - What You Got. Kurat, see oli kõva. Pärast esimest droppi ütlesin rahvale, et see on meie viimane lugu ning pärast seda astub pulti MHKL.

"Tehke Mihklile hääält!"

I don't even care, you got what you got!

Mihkel muigas. Rahvas tegi häält. Meie kükitasime Heinzi ja Frankiga lava ette ja Andrei (fotograaf) tegi meist rahvaga pilti.

 

AITÄH KÕIGILE!

Oijah. Ja siis tuli pingelangus. Sõbrad kogunesid lava äärde meid vastu võtma.

Andu: "TRA SEE OLI EPIC!"

Sergei: "Väga kõva kutid!"

Jansa: "No tulge siia ma tahan teid kallistada!"

Sandra: "Nii tublid olete!"

Haha, mineeeeeeeee. Tegelikult oli meil seal neid inimesi veel (ma ei unustanud teid!), aga need laused jäid natuke rohkem meelde. Üldse oli lihtsalt liiga palju meelde jätta. 

Heinz: "Misasja me just tegime?"

Dan: "Ma ei tea, ausalt."

Ja Heinz? Mäletad, kuidas ta helistas esmaspäeval ja ütles, et ta ikka ei tunne end päris kindlalt? Ta ei teinud mängimise ajal ühtegi viga. 0. Idekas. Isegi Frankil oli paar väikest ebakindlat kohta. Mul oli Henri üle super hea meel. Ja meie üle.

 

 

DJ FRNK x Füll HD

 

"Mis mixid siin :)"

 

clap your haaaaaands

Noja siis läks peoks. Backstage ruumist saime õllesid - väga tore. Käisime ringi ja suhtlesime oma sõprade ja tuttavatega ja üleüldse kellega vaid suhelda andis. Ise veel pooleldi läbimärjad ja eos rahul omadega.

 

Squaaaaad, kuigi kõik pole tegelikult pildil

 

Heinzi vend Martin ilma kelleta me poleks sinna jõudnud!

Ja lõppude lõpuks ei saanud ka kasutamata jätta võimalust rääkida Cartooni kuttidega. Väga sõbralikud igatpidi, pole midagi öelda. Rääkisid natuke oma tegemistest ja põnevamatest lugudest seniste esinemistega seoses jne.

Heinz: "Kuule lähme teeme pilti nendega ka siis ikka."

Dan: "No võiks, aga ma ei tea. Ei taha nagu fanboy ka olla..."

*Heinz koputab Joosepi õlale*

Heinz: "Kuule teeks teiega koos pilti ka."

Joosep: "Davai, muidugi. Hugo, Ago, teeme pilti!"

Heinz: "Andrei, palun tule tee pilti meist!"

 

Füll HD Cartoon

Peab ikka veits fanboy ka olema. Õige pea läksid need vennad lavale ja meie lava ette hullu panema. Mina jõudsin koju kell 6:20 hommikul. Study Hard Party Harder oli ilmselt mu elu pidu. See eneseületus oli lihtsalt räme. Ikka alati mõelnud, et pagan kui kõva oleks laval olla, aga kui päriselt on pidanud kuskil vähematki moodi inimeste ette astuma, siis lööb ikka närvi üles. Aga olen lihtsalt aina enam ja enam ennast nendesse olukordadesse pannud. Ülikoolis peab presentatsioone nagunii tegema. Teisest aastast otsustasin nooremaid õpilasi õpetama hakata. Suvel korraldasime Heinziga ise peo, kus esinesime ka. Ja nüüd astusime ikka eriti suure sammu edasi. 200-300 inimest pole suures mastaabis võibolla just nii palju, aga meie jaoks... No mis asja nagu?!

Lihtsalt aitäh. Aitäh meie sõpradele, et julgustasite meid küsima. Aitäh Martinile, et ta meie eest sõna poetas. Aitäh Elarile ja Marisele, et nad meid esinema võtsid. Aitäh Frankile, et ta nõustus meiega kaasa tulema. Aitäh DJ-klubi Ravecastile, et meid õpetasid ja meil harjutada lasid. Aitäh Andreile piltide eest. Aitäh Sandrile valguse eest. Aitäh Ivanile heli eest. Ja aitäh sulle, kes sa seal kohal olid ja kaasa elasid. Järgmise korrani!

 

Füll HD

Music. Banter. Love.