Ära maga elu maha vol 5: Füll HD

Kõik see tagasisõidule kuluv aeg keris veitsa pinget ka, sest tegelikult polnud me Rebaga peoks veel kaugeltki valmis.

****************************************************************

Nii jõudsimegi Tallinnasse 18. augusti õhtul mingi kaheksa aeg. See oli ka Nõmmel alles, kus tõstsime veel asju ümber ja jaotasime inimesed niimoodi ära, et igaüks saaks autoga koju. Mõned minutid pärast üheksat õhtul astusin oma koduuksest sisse. Leppisime Rebaga kokku, et saame veel vanalinnas Patrickus kokku ja räägime lood üle ning ütleme ka Christianile ’Tsau’, sest ta pidi järgmine hommik kell 5 lennuki peale minema.

Olin koju jõudes suht kutu, kuid kui nägin oma poisse Patrickus ja sain kannu rohelist teed, siis võis juba muusikast rääkida.

Christian lahkus varem, aga mina, Saare ja Heinz püsisime Patrickus sulgemiseni ehk kella kaheni. Viimase loo muudatuste salvestamine võttis aga veitsa kauem aega, nii et suletud Patricku ees olime veel 10 minutit.

„Davai, ma lähen koju, kirjutan üles, mis meil homme hankida vaja on ja siis kuulan lood ka läbi.“
Hui ka. Jõudsin mingi pool kolm koju ja tegin ära mingid pisiasjad nagu meilide vaatamine ja väikesed muudatused evendi lehel. Seejärel tahtsingi mussi kuulama hakata ja esinemiseks ideid kirja panema hakata, kuid ma ei suutnud. Olgu, panen äratuskella kolme tunni pärast helisema ja siis jätkan.

            Kolm tundi hiljem vaevu äratust kuuldes sain aru, et ma ei saa mitte kottigi aru ja panin äratuse mingi neli tundi edasi. Nelja tunni pärast suutsin juba midagi aru saada, aga väsimus oli ikka tappev. See oleks pidanud olema see öö pärast festivali, kus saab rahulikult jälle voodis magada ning mitte ärgata enne järgmise päeva õhtut. Aga ei, oli vaja tegutseda. Võtsin siis oma telefoni ja hakkasin mussi kuulama. Esimeste lugude ajal olin küllalt ärkvel ja tuli ideid, mida laval öelda jne. Poolte lugude ajal olin lõpuks ikka poolunes.

            Kui ma lõpuks päriselt ärkasin, siis võtsin kiirelt süüa, pesin ja tegin listi asjadest mis on vaja muretseda. Asjad nagu lipp, markerid, kleeplindid, SUVA sokid ja igast muud nänni peo jaoks. Lendasin Kristiine keskusesse neid muretsema. Aa, õigus. Eelmine õhtul tuli meil küsimus, et kas meil faking piletimüüja on või? ETK lubas turvamehed ja baaritöötajad, aga piletimüüjas polnud me kindlad.
„Hallo, Dan helistab tänase peo osas. Kas teie poolt on piletimüüja ka?“
„Seda pole me kokku leppinud.“

Kõigi attendijate ja jagajate vahel loosisime välja 5 paari täiesti SUVA sokke.

Türa. Käisin nägupidi 3G-s mööda Kristiinet ringi, üritasin inimesi otsida ja valisin samal ajal võimalikult ilusaid SUVA sokke välja ning otsisin muud tarvilikku kraami. Sealjuures läks kõigega suht palju aega ka, sest noh, ma olin ikka sitaks väsinud. Õnneks tasapisi kõik sujus ja sain oma tarviliku kraami. Piletmüüjate võimalusi tekkis ka, aga pidin mõnda inimest natuke ootel hoidma, sest oli võimalusi tasuta inimesi pileteid müüma saada. Skeemid, süsteemid. Lõpuks tuli ikkagi palgaline võtta.

            Kella kuuest lubati meid ruumidesse sisse lasta. Saime mingi nelja ajal onu Siimu käest lipuvarda (õngeridva) ning viie ajal kohtusime Anduga, kes sõidutas meid Eventechi. Eventech tegeleb igasugu peotehnika rendiga ja me rentisime neilt CO2-püssi. Professional shit. Toredad inimesed on neil seal, palju huumorit.

            Püss ja ~100 kilone balloon autosse asetatud, liikusimegi ETK poole. Seejärel saime kuidagi selle kolaka ballooni sinna neljandale korrusele (Andu muscles tho) ning algasid viimased ettevalmistused. DJ FRNK tuli ka kohale ja tegeles puldi valmis sättimisega. Panime heli ja mikrid paika ning mõtlesime veel isegi, et mängime kogu seti läbi. Aga ei, mingid pisiasjad võtsid pidevalt aega ära. Midagi saime mängida, seejärel pult jamas vahepeal, siis pidime mööblit tassima, ballooni sättima ja kinnitama, lippu tegema, lipikuid lõikama, SUVA sokkide võitjad välja loosima. Igasugu random jura oli vaja teha. Ja ei jõudnudki läbi mängida, sest kell saigi õige pea kümme ja läksime pileteid müüma. Meie palgaline Erik – ka supermuhe kutt – pidi alles kell 23 tulema. Inimesi tervitada oli tore, rahvas oli heas tujus ja rääkis juttu või kuulas FRNKi mussi.

            Algne plaan oli Füll HD-l kell 23:30 peale minna, kuid muusikaalaste professionaalide Ericu ja onu Siimu soovitustel lükkasime seda edasi ja käisime FRNKile ütlemas, et ta jätkaks mängimist. Ise libistasime vaikselt Jäkut ja rääkisime inimestega juttu. Klassikalised „Mis tunne on?“ ja „Pange hästi, kutid“.

Backstage crew

Olgu, 00:00 oli aeg peale minna. Eric ütles veel viimased julgustavad sõnad: „Ära muretse, esimene keikka läheb alati putsi. J“ Nojah.

„ERINEVATE TUBADE KLUBIIIIII!“

            Algusega olin ma rahul. Tulime energiaga lavale, karjusin, hüppasime ringi ja ma vehkisin lipuga ka. Rahvas elas ka kaasa ja pull oli. Avicii Levelsi ajal ütlesin, et kõik paneks ainult ühe käe üles, sest Avicii fiilib esinemistel mussi üht kätt üleval hoides. Ja kui miski on eos asi, siis see on CO2 püss. Aga üsna pea ma raugesin. Ses suhtes, hullu vast polnud, sest Heinz ja muusika olid ikka olemas, aga kuna mu peamine roll oleks rahvale show-d teha, siis sellest jäi puudu. Joove kadus ära ja kuigi oleksin ettevalmistustega võibolla hakkama saanud, siis ettevalmistusteta ning kainena tõmbas ikka veits juhtme kokku ära. Ettevalmistused selles mõttes, et kuulata lood enne mitu korda läbi ja mõelda, mida nende ajal võiks laval teha. Nagu ma olin kõiki lugusid kuulnud varem oma elu jooksul, aga ma ei teadnud neid kõiki, sest olin neid kuulanud samal hommikul poolunes. Bänter. Aga mängisime, lasime CO2-te, plaksutasime ja hüppasime. Vahepeal tuli meie enda lugu What You Got, mis aitas jälle rääkida. Vahepeal mõtlesin minna jälle niisama, et pagan küll see kestab kaua. Vahepeal sujus Tom meile selja taha ja oli see vend, kes ise ei esine, aga tuleb lava peale jooma. Bänter. Minugipoolest. Lõpus oli jälle rohkem põnevust, kui tuli väike Rick-Roll’d remix ning kõige lõppu legendaarne Darude – Sandstorm. Viimase ajal hüppasin juba rahva keskele ja tantsisin koos nendega. Kõige-kõige lõpuks laulsime Heinzile koos palju õnne sünnipäevaks ning seejärel oligi FRNK tagasi puldis...

Rahvas oli muidugi ise absoluutselt imeline. Elas kaasa ja viskas käsi üles, korraldasid ise ringe ja mahaistumisi. Saare skooris („Hea Saare!“) ning oldi üleüldiselt toetavad... Eh, kas saakski olla paremat publikut kahele täiesti nullist vennale, kes otsustasid järsku esinema hakata? Ning kes kõik kohal olid. Lähedased sõbrad, uued inimesed, suvalised inimesed. Nägin isegi lapsepõlvetuttavaid ja vanu klassikaaslaseid. Tõesti suured tänud!

Füll HD

Põhivend

            „Hea töö, kutid!“; „Jaaaa, eos!“; „Woop-woop, hea pidu kutid!“. Pagan, sõbrad, aitäh-aitäh! Kurat ära tegime, faking pull. „Ei esimese korra kohta päris hea, ei läindki putsi.“ Putsi jah ei läinud, aga arenguruumi on loomulikult kõvasti. Tahame ikka rahva käima tõmmata, eufooriasse viia, elamust tekitada. Nägime suvel nii palju suurepäraseid esinejaid, kellest paljudel on tegelikult idee poolest küllalt lihtsad nipid show tegemiseks. Mina tundsin lihtsalt, et tahan järgmine kord natuke rohkem valmistuda, ideed lugude jaoks kirja panna ja läbi harjutada. Bänteri mõttes oli tore 10 päeva festivalidel olla ja siis jõuda päev enne pidu ning sama päeva hommikul poolunes lugusid kuulata, aga kui laivis supershow-d ei ole, siis ei viitsi keegi neid vabandusi kuulata. Õnneks oli rahvas siiski juba praegu rahul, nii et meie samuti.

            Ja kõik tahtsid pärast esinemist rääkida. Nagu oleks päriselt kuulsus olnud. Ise läksin küll piletimüüki, sest meie palgaline oli võetud ainult paariks tunniks. Istusin siis seal kuni veel rahvast veel tuli ning seejärel hõljusin igalpool ringi inimestega juttu rääkida, kus vaid sain. Enamik olid ju meie tuttavad, nii et rääkida oli palju. Osad pidid vahepeal ootama ja tundsin end pahasti, kuid üritasin ikka kõikide soovijate vahel ennast ära jaotada. Muidugi, vägev tunne oli ka kui kõik tahtsid rääkida.

            Oeh, ülevoolav ja elamusterohke, kuid megatore. Lõpuks tundsin ka, kuidas pinge langes. Ma ei paanitse enam ammu ja olen õppinud igasugustes olukordades rahulikuks jääma, kuid nendel hetkedel pärast esinemist sain aru, kuidas see peo korraldamine oli mind eelnevad nädalad natuke pinges hoidnud. Nüüd oli südames rahu. Ära tegime, rä.

Aftermovie by G-Jürn (Gregor Jürna)

Music. Bänter. Love.

Aitäh teile! Hoidke end Füll HD tegemistega kuris ning... järgmise korrani.

Ära maga elu maha vol 4: SZIGET FESTIVAL

Jap, jätkasime Tomiga kohe Weekend festivalilt teekond autodega Ungarisse NÄDALASELE festivalile nimega Sziget.

Szigeti seltskond Tom, Nessi, Siret, Siim, Silvia, Linda, Ade ja mina alustasime teekonda pildiga ossikükiga Weekendi sildi eest. Tänud Paavlile, kes tegi pildi - samuti ossikükis.

            See oli ikka päris karm. Sõit Ungarisse võtab Eestist kuskil 25h. Meil oli kaks autot, 8 inimest ja neli inimest juhilubadega. Esimese päeva lõpuks kuskil Poolas oli ka minu kord rooli istuda. Pärast seda tunnist und viimasel ööl Pärnus mõtlesin küll, et noh, eks ma tee peal autos magan, aga päris magasingi. Esiteks olid enamik inimesi seltskonnas uued, nii et loomulikult oli tarvis nendega juttu ajada. Teiseks oli onu Siim pannud kokku Spotify playlisti, milles oli kolm lugu igalt Szigeti esinejalt, mis hoidis pidevalt kuulamas. Kolmandaks olid meil autodevaheliseks suhtluseks raadiosaatjad, mida kasutasime, et ajada lolli juttu ja mängida erinevaid mänge nagu näiteks Rooside Sõda („Nimeta mõni hirmus asi“ - „SU EMA!“).

            Suurepärane päikeseloojang Poolas pärast mida oligi aeg ka minul juhtida üht autodest öösel läbi Poola. Eks ma mõned tunnid magasin ka ikka enne ja õnneks töötasime ka välja sõbrasüsteemi, millega kindlustasime iga autojuhi kõrvale alati ka teise ärkvel inimese. Mu semu oli loomulikult Tom, kes lasi eos kütet. Võidki nüüd SIIA vajutada ja loo käima panna, sest see lugu keris öösel 140ga mööda Poola maanteid kihutades rõvedalt.

See oli ausalt nagu mingi arvutimäng. Onu sõelus oma valge Volvoga autode vahel ees ja mina tema järgi. Oli küll uni ja väsimus, aga ära vajumisest polnud juttugi. Olgu, vähemalt mõnda aega mitte. Tegime iga paari tunni tagant bensukates peatuseid ka, et energiajooki ja kohvi ja süüa osta. Energiajoogid aitasid heal juhul umbes 30 minutit, aga krõpsude söömine toimis hästi. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et pidi midagi tegema peale gaasi vajutamise. Meeldis ka see, kui vahepeal kaherealisel teel pidime möödasõite tegema hakkama ja Tom ütles: „Vaata ainult, et sa ei eksi.“ DAVAI

Ei eksinud. Varahommikune bensukapeatus Slovakkias.

Kella 11-12 ajal jõudsime lõpuks Budapesti keskel asuvale saarele, kus toimus järgnevad 7 päeva Sziget festival. Pildil ootame parklas bussi, mis transportis meid festivalialale. Väsimus. Kuumus. Ootusärevus.

Meie telkla. Kui lõpuks sisse saime, pidime veel hulga maad kõndima, et jõuda meie telklasse. Szigeti saarel võib tegelikult telkida põhimõtteliselt ükskõik kus, kuid varasema aasta kogemusega onu Siim soovitas meile kõigile võtta upgrade campingu  turvade, duššide, WC ja tegelikult ka WiFiga kuigi, see viimane väga ikkagi ei töödanud.

Kohale jõudsid ka Melissa ja Jansa (piltidel hiljem), kes tulid eraldi lennukiga.

Balloon Party (vt. ka hiljem videot)! Iga päev kell 19:00 hakkas pealava ees mingi teemapidu. Esimese päeva õhupallipidu oli kõige lahedam. See toimis siis nii, et rahvale jagatakse peo teema kohast nänni ehk esimesel päeval jagati ülipalju õhupalle. Samal ajal näitas ekraanidel olev kell aega hetkeni mil kõik pidid koos oma õhupallist lahti laskma (või mullitajast mulle puhuma, või värve viskama jne.). Kõige parem oli aga vast rastapatsidega õhtujuht, kes iga päev nende 20 minutiliste pidude ajal rääkis rahust, ühtsusest ja armastusest. If I say one, you say love.
One – LOVE! One – LOVE! One – LOVE!

Ning esimese õhtu peaesineja: Robbie Fucking Williams. Seekord meeldis ta mulle ikka täiega. Tallinnas millegipärast ei olnud ikka päris see. Hoolimata sellest, et ma reaalselt nokkisin seistes keset rahvast viimaste lugude ajal, sest ma polnud ikka veel normaalselt maganud, oli ta ülikõva. Pildil on Robbie laval oma fänniga, kes oli tulnud kontserdile lava ette mitteametliku Robbie autobiograafiaga, mida nad siis koos lugeda said.

Teisel päeval käisime ka veitsa Budapesti avastamas, sest sel päeval väga palju esinejaid veel ei olnud.

Muidugi tuli ka teha endale festivali tatokas.

Hummus Bari jätsime ka loomulikult endast märgi ka maha. Kes veel ei tea, siis Hummus Bar on imeline koht.

Budapest

meeldis

kohe

väga!

Florence & the Machine! Florence oli lava peal täielik ingel. Jooksis laval edasi-tagasi, olles olemas rahvale kõikides servades samal ajal lauldes ning kiirates armastusest. Super! (Ja ta pani publikust mingi vennaga tatti ka)

Klassikalised eestlased tahavad ikka ennast välismaal oma lipuga näidata ning joovad samal ajal pudelist oma alkoholi. Saare peal seda tegelikult olla ei tohtinud, juua pidi putkadest ostma. Aga see pole ju ometi eestlaste teema. Muidu oli lipuga lahe ringi käia, sest inimesed tulid pidevalt selle kohta küsima. Üks kanadalane ütles, et sellel on ilusad värvid. Hollandlased käisid tihti peale arvamas, mis lipuga tegu on ja ajasid niisama juttu. Mingid Šveitsi tüdrukud ei uskunud, et see lipp ja riik nimega Estonia päriselt eksisteerivad. Ning loomulikult tõmbas see ka teiste eestlaste tähelepanu, kelle lugusid sellele festivalile jõudmisest oli tore kuulda.

Flag party

The Script oli ka mega. Sarnaselt Florence’le käis pealaulja väga palju ringi ja laulis rahust ja armastusest ja ühtsusest. Oma poiss! Ning jap, osad meist katsusid teda.

Alt-J

Oliver Heldens

FUERZA BRUTA. Kirjutasin selle kohta mingi 300 sõna, aga siis sain aru, et see on mõttetu. Seda ei saa kirjeldada nii, et sa sellest elamusest pooltki endale ette suudaks kujutada. Võib-olla ongi parem, sest äkki koged seda kunagi ise ja ehedama. Kokkuvõttes on tegemist showga, mis stimuleerib kõiki sinu meeli, tekitades eufooria, mida tunned kogu kehaga. Pildil hetk kui kaela kallati külm dušš samal ajal kui valgus oli ere ning muusika oli eepiline. All on 9 minutiline video nende showst, mis võibolla annab mingit aimu, aga soovitan vaatama hakata kuskil neljandast minutist.

https://www.youtube.com/watch?v=O3ah04WLCm4

Parim töö maailmas – jahutada inimesi surve pesuriga.

Enne

Pärast

Ehk otsustasime mingi päev Jansa ja Tomiga moodustada bändi nimega Pink Blues. Muusika peamiselt tiinekatele. Esimene album pealkirjaga „YOLO“ saabub müügile oktoobris, suurtemateks hittideks lood „Martin vaatas täna korra minu poole“; „Õps ära hurdi“ ning „Taskuraha otsas, aga kulutan ikka“.

Valgustatud Mell

Kasabiani hõljusime õhus ning libistasime õllet.

Siret vasakul ei ole küll supervaimustuses, aga selle kohta mis ta kõik Szigetil läbi elas oli ta küllalt heas tujus. Kõigepealt varastati tal teisel või kolmandal päeval mingi kontserdi ajal telefon ja rahakott ära. Paar päeva hiljem sai ta päikesepiste ja oli terve päeva audis (pilt ka vist sama päeva õhtul tehtud?). Kui ta oli juba tervenenud ja valmis viimastele festivalipäevadele vastu astuma, siis varastas keegi tal dušši all käies veel plätud ka ära. Hiljem nägi neid ühe koristaja jalas. #siretfestival

Onu Siim aka ledžend, kes korraldas põhimõtteliselt kogu meie reisi. Eelmisel aastal Szigetil käies armus ta sellesse täielikult ning otsustas see aasta uuesti minna ja hulga inimesi kaasa orgunnida. Lisaks tegi ta see aasta läbi peaaegu kõik asjad, mis Szigetil on võimalik teha. Kui teised üritasid päevaste kuumalainete ajal elus püsida, siis Siim käis mööda festivaliala üksi ringi ja tegi läbi kõik atraktsioonid ja liitus ülejäänutega õhtul kontserdite jaoks.

Avicii piff

Avicii kontsert, olime veits kaugel. See lipp seal kõige ees on meie Eesti lipp. Lähemal näha mingit venda aiatooliga. Avicii ise oli triibulise lacoste polosärgiga ja punase capiga millele oli peale kirjutatud GOLF. Random Levels.

Loomad

Draakon

Sisemine draakon

Melli ja Jansa klassika

Suhtes Tom ja naised

Flunkyball: Marios vs Luigis

Nessi dream team

Onu Siim kogus tuntust ka kui Mr. Moshpit, sest ta oli põhivend, kes neid sobiva muusikaga kontserdite ajal korraldas. Knife Party oli täiesti ebanormaalne, seal oli moshivate inimeste hulk lihtsalt meeletu. Pildil on Siim enne Limp Biskiti kontserdi algust. Läksime mingi 30 minutit varem küllalt lava ette. Seejärel, sest Siimul on kogemust, ootasime kuni oli 10 minutit kontserdi alguseni ning otsisime pilguga rahvast mingit kuttide punti. Siim nägi õige pea õige seltskonna ära:
„Guys, do you want to mosh?“
„YEAAAAAAAAAH!“
Panime plaani paika, et Siim annab märku kui tuleb ring vabaks teha ja senikaua lihtsalt tutvusime ja rääkisime juttu. See tuli lõpuks nii meeletu, et Limp Biskit võttis kontserdi ajal korra hoo maha ja kutsus kõiki üles koheselt kõiki abivajajaid aitama. Enne oma elu esimest moshpiti mõtlesin, et mis kuradi rõve lollus see on. Nüüd aga... see on nagu mingi kollektiivne ettevõtmine loomaks keskkond, kus võib turvaliselt täiesti segaseks minna.

Ja oligi jõudnud kätte End Show Martin Garrixiga. Saate aru, samal ajal oli Passenger ja ma ei läinud sinna, sest Garrix jättis mulle Weekendil nii hea mulje ning tahtsin Szigeti ka ikka vingelt lõpetada. Szigetil oli ta ka tegelikult hea, aga Weekendil tuli ta lavale pärast Guettat, kes oli lihtsalt jube aeglane. Szigetil tuli ta pärast Limp Biskitit, mis oli Szigeti üks kõige energilisemaid kontserte.

Õnneks oli viimasel ööl veel Milky Chance, mida sai rahulikult nautida.

Vaprad Szitisenid. See oli karm, aga see oli ka vägev. Pärast Weekend festivali ja 30h autoga sõitmist jätkata veel 7 päeva mittenormaalselt magamist, mittenormaalselt söömist ja taluda päeval 30-35 kraadist kuumust oli päris ränk. Õhtul kella neljast-viiest oli alati normaalne kui kuumus hakkas üle minema, käisime pesus ja võtsime õlled ning hakkasime kontserditeks valmistuma. Aga hommikuti kuumuses ärkamine oli vaevaline. Kui Positivusel olen 24h mingis eufooria seisundis, siis Szigetil olin seinast seina. Proovisin küll mõelda, et olen ju ometi festivalil ja kõik on imeline, aga kohati oli see pingutatud. Keha ei tulnud mu soovidega kaasa. Pluss üritasin päeviti korra WiFis käies Heinziga ka Füll HD peo asju ajada, aga see ei olnud eriti produktiivne ning samal ajal kasvatas ka mingit pinget. Szigetil üritasin sellele mitte mõelda, aga alles pärast meie pidu sain aru, et see natuke ikka mõjutas. Ma polnud päris vaba. Kuid Sziget kindlasti oli vägev, absoluutselt meeletu, vinge, naljakas, uskumatult suur ja kogemusterohke. Robbie Williams, Florence & The Machine, Alt-J, The Script, Tyler the Creator, Gui Boratto, Oliver Heldens, The Ting Tings, MØ, Julian Jordan. Ellie Gouldingu ma jätsin vahele, sest ta ei meeldi mulle ning läksin üksi mööda ala chillima. Leidsin mingi telklaala, kus inimesed üle maailma olid enne Facebookis kokku leppinud ühise koha telkimiseks. Istusin nende seltsis ja kuulasin lugusid inimestelt üle maailma. Pärast tuli välja, et Ellie oligi sitt olnud. Aga see oli alles festivali murdepunkt, edasi tulid veel seesama Fuerza Bruta, Knife Party, Twins, Avicii, Kasabian, Marina and the Diamonds, Blasterjaxx, Awolnation, Jamie Woon, Dotan, Kings of Leon, Major Lazer, Alesso, Nero, Martin Garrix, Limp Bizkit, Rudimental, Milky Chance ja C2C. Ja need olid artistid, kus ma käisin. Nüüd line-upi uuesti vaadates võibolla 10% kõikidest esinejatest? Okei, enamik teised olid ka väiksemad, aga nagu ma ütlesin, ma ei käinud näiteks Passengeril.

Mu lemmik? Major Lazer. Imelik seda öelda, sest enne teadsin ma nimeliselt ainult nende lugu Lean On. Kui ma kontserdile läksin, siis sain aru, et olen kõiki neid lugusid varem kuulnud Hollandi pubides. See on selline rõve tümakas, mis mul väljas käies üldse ei keri, aga seal rahva sees... MEGA. Ja nad teevad lava peal nii palju suvalist jama, mis tõmbab rahva täiega käima. Kõigepealt nende suurepärased tantsijad, siis särkide loopimine, raha loopimine jne. Üks hetk kadus Diplo kuhugi lava taha ja hiljem ilmus sealt välja selle suure palli sees, millega saab vee peal kõndida ning kõndis sellega üle rahva.

Sziget Snapchat Stories

 Rahvas hullus, ma hüppasin ka täiega. Mingi hetk tundsin, et keegi natuke nügib mind selja tagant. Alguses oli see aus kaup, sest arusaadav, et inimesed tahavad natuke ruumi ja ma eriti ei pööranud tähelepanu sellele, kuidas ma hüppan. Mingi hetk vaatasin aga selja taha ja avastasin, et seal on ema oma poja ja tütrega. Poeg kuskil 7-8 aastane ja tütar 9-10 aastane. Me olime veits jahmunud, et ema nad sellisel kontserdil rahvamassi vahele oli toonud aga siis võtsin kõigepealt ühe neist üheks lauluks kukile ja siis teise teiseks lauluks. Nad teadsid kõiki sõnu ja olid nii õnnelikud, see oli epic (ja veider ka, sest selline muss ikkagi). Lisas ka mu enda elamusele nii palju juurde. Nad olid ju kerged, sain ikka edasi hüpata. Mingi hetk ütles Diplo laval, et kui nemad jooksevad lava peal vasakule, siis jookseb ka kogu rahvas vasakule ning kui nemad jooksevad paremale, siis jookseb ka kogu rahvas paremale. Koheselt võtsime Siimu ja Tomiga selle perekonna ümber ringis käest kinni, et ema ja lapsed jooksvale rahvale alla ei jääks. Neil oli isegi seal ringis ruumi üle ja nad lihtsalt nautisid seal joosta ja hüpata. Blow a kiss, fire a  gun. We all need someone to lean on. :’)

Vä-si-mus

            17. augustil, esmaspäeval, ärkasime oma telklas küllalt vara ning pakkisime oma asjad kokku. See öö sai küll nagu mingi 6-7 tundi magatud, aga pärast kümmet päeva festivale ei ole see eriti taastav. Pakkisime tasapisi asjad ja hakkasime parkla poole minema. See oli jälle paras katsumus kõikide kottidega, lisaks ei saanud me seekord värava juurest parklasse Shuttle Busiga, vaid pidime ise kõndima. Onu Siim küll mölises ning tal õnnestus kaks ülemat kohale vabandama ajada, kuid see juhtus siis kui enamik olid juba autode juures. Jätsime jälle nägemiseni Melli ja Jansaga ning asusime ülejäänutega teele. Ummik oli Budapestis nii räme, et sõitsime seal mingi 5 tundi, vahepeal käisime söömas ka. Budapestist välja jõudsime ikka pärastlõunal. Üldiselt palju ei maganud jälle tagasisõidul ning seekord tegime ka kindlad reeglid, et iga nelja tunni tagant vahetame sõitjaid. See toimis päris hästi. Vahepeal panime kaardilt veits välja ka, sest onu Siimu GPS on paar aastat vana ja ma olen vahel uimane. Üks hetk kui ma roolis olin kuulasime Tomiga ka lugusid, mida Heinz tahtis Füll HD-l mängida ja arutasime variante. Mingis peatuses kirjutasin Heinzile tagasisidet ja helistasime vist ka, mille peale ta viis ka muutuseid sisse. Poolas tuli jälle Tom kõrvale mussi laskma ning tegime ka mõned möödasõidud. Leedus sõime kuskil motellis hommikust ning Lätis käisime veel Lidos ka. Salacgrivas olid ikka veel teetööd nagu Positivuse ajalgi, nii et seal pidi natuke ootama. Kui tahad näha mõnda klippi Szigetist, siis vaata siia:

SZIGET

Kõik see tagasisõidule kuluv aeg keris veitsa pinget ka, sest tegelikult polnud me Rebaga peoks veel kaugeltki valmis.