Pilk ette

Ilusaim nädal Groningenis sai laupäeval läbi. Kaisa läks Taani tagasi ja jätkame oma seiklust jälle vanaviisi. Nädal temaga andis mulle puhkust, avastamist, armastamist. Kurvastuseks pole nüüd enam aega, tuleb pilk tulevikku suunata.
Pühapäeval istusin kaheni üleval ja panin endale selged eesmärgid kirja. Iseenesest võiksin jätkata ka nagu olen seni teinud: hoida enda peas mingeid lühiajalisi eesmärke ja pikemaajalisi unistusi, kuid nii on areng kaootiline. Eesmärke, mis eksisteerivad ainult enda peas, on lihtne unustada, lasta emotsioonidel mõjutada ja raskuste korral muuta. Üleskirjutatud eesmärke saab iga päev endale üle korrata ja nende täitmisel saab endale nende mahatõmbamisega füüsilist rahulolu tekitada, mis annab ka hiljem võimaluse oma 'saavutustele' tagasi vaadata. Täpselt ma oma eesmärke teiega ei jaga, aga need on seotud toitumise ja trenniga, suhtumisega, enesekontrolliga ja loomulikult õppimisega. Nauding!

Pilte ka muidugi meie nädalast Groningenis...

Telefonist postitades on pildid hästi suured.

Ik hou van jou

Eelmisest postitusest oli kohe näha, et pildid teile meeldivad. Alustame siis ühe toreda ämblikuga, kes mu rattal elama tahtis hakata:

Elu on tegelikult päris põnev olnud. Nagu eelmine kord mainisin oli meil 2. oktoobril esimene eksam. Tegelikult küll pool eksamit - teine pool tuleb oktoobri lõpus. Ma lootsin seda palju paremini teha, sest tundsin, et oskan väga kenasti, kuid eksisin siiski küllalt palju: 7 viga 32 küsimuse hulgast. Võib-olla oli asi esimeses eksamis, võib-olla formaadis(valikvastustega küsimused) või siis arvan endast lihtsalt liiga palju. Õnneks aga võetakse viis küsimust välja, millest kolm olid mul valed.
 Pärast eksamit lasime loomulikult auru välja. Ühe tüdruku juures oli meeletute kogustega õhtusöök koos hea joogi ja seltskonnaga. Eksamid iga kindla aja tagant on üsna kehv variant, sest pärast eksamit ei viitsi keegi väga pingutada. Mida lähemale eksam tuleb, seda enam jällegi pinge kasvab. Loengus öeldi meile ka, et selline testimise viis motiveerib kõige halvemini, kuid see on suure hulga õpilaste jaoks kõige praktilisem.

Vaade raamatukogu katuselt. Ilus linn

Jalgpallitrennist nii palju uudiseid, et treener ei tea, kas mind esimese võistkonna juurde võtta või ei. Tegelikult saan hakkama ilusti, aga vahepeal kaotan tobedates olukordades palli ja see tekitab treeneris kahtlusi. Mängin siis praegu korra nädalas esimese võistkonnaga ja korra teisega. Küll ma oma koha seal 'esinduses' ka kindlustan. Osad on seal päris head poisid muidu. Mõni olevat isegi Hollandi teises ja kolmandas liigas mänginud mõnda aega, aga kuna see on nagu Eesti Premium Liiga alumine ots, siis seal võib-olla mingit raha saab, kuid teine töökoht on ära elamiseks ikkagi vajalik.

Öine vihmane kodukant

 Leidsin uue elukoha ka endale. 500 meetri kaugusel mu praegusest kohast ehk saan oma üliheasse piirkonda jääda. Korter on väga mõnus ja uus tuba on suurem kui praegu. Pean ainult magamisaseme ja laua hankima. Hakkan elama ühe 27-aastase itaallasega, kes õpib siinses konservatooriumis muusikat. Lisaks on tal bakalaureus maalimises, ja ta tööd on lihtsalt suurepärased! Visake pilk peale: http://www.aloisioart.com/

Mingi tasuta kontsert

 Väljas ma väga käinud pole, sest ma olen selline koonerdaja eestlane. Beerpressure on kohati ikka väga kõva ning peab vähe sotsiaalsete suhete huvides järelandmisi tegema, aga baaris ikka õlut ostma ei kipu. Õnneks on siin ka enne pidu soojendamine moes, mis annab mulle võimaluse mõne odava joogi ära juua. Kui töö leian, siis võtan vähe vabamalt, aga mitte enne. Olen tasapisi käinud siin oma CV-sid jagamas hotellides ja restoranides, aga seni pole õnne olnud. Pea kõikides kohtades on inimesed sõbralikult andnud mulle oma firma visiitkaardi ning lasknud mul sinna CV ja motivatsioonikirja saata. Ühest kohast vastati ka, aga kahjuks eitavalt. Lootus sureb viimasena!

 Viimane kord käisime siis väljas Oktoberfesti ajal. Sain natuke sakslaste kultuurist osa:

Laupäeval pidi mingi külaline ka siia jõudma...

... ja tuli ka, rongijaamas ootamas väike üllatus:

#armas

Day 1

 I was on a bus with two hours left until my arrival in Groningen. The cheapest way from my hometown Tallinn was by flying with Ryanair to Bremen and getting on a bus from there on. I now had to call one of my soon-to-be roommates to tell him about my arrival. I found my (temporary) accommodation through another Estonian guy who already studies in Groningen and with whom I had only talked to on Facebook. He told me about friends of his who had a tiny room to spare.
“Hello, this is Dan. How are you? I will be in Groningen in two hours.“
“Hey Dan! I’m good, hopefully you’re fine as well. Just come across the bridge when you get off the bus and go straight through the center until you’re at another canal again. Then turn right and walk along the canal until you reach Turfsingel 1234.“
 That’s what I did. I got off the bus, took my suitcase and started walking. I felt like a complete stranger: people speaking a foreign language to me, bikes whooshing by, the smell of marijuana coming from a coffeshop. The city was going to feel like home at some point, I knew that, but it didn’t feel like it back then.
  I finally arrived at the other canal and turned right, keeping my eye on the house numbers. 13, 15, 17... I was sure I had to look for a four digit number. I called again, only to find out that I didn’t have to look to the houses on my right but to the canal on the left. Was I going to be living in a houseboat? I really liked the idea although nobody told me anything about something like that...
  And no one had to. It was actually the home of the Estonian guy who got me my room. I was welcomed by him on his cosy terrace along with his roommate from Germany and my soon-to-be roommate from Slovenia. They were enjoying the last evening of August together with red wine and some snacks.
“Yeah, we’re going to our place a little bit later. It’s not far from here. You want some wine?“
Wine already? I hadn’t been in the city for half an hour yet and I hadn’t even seen my room. Of course, I still accepted the offer from my soon-to-be roommate. We had a good time as a group discussing the student life in Groningen. They could also give me some insight about my subject as they all study the same thing. At one point I actually forgot that my suitcase was still next to the door and that I hadn’t seen the room I was going to live in so I asked about it. The others asked me if I wanted to go out for a couple of drinks later on and if that was the case then we had to get going. First hours in Groningen and already going out? Well, why not?
 My room was small, still is, but it already had everything in it that I needed: a bed, a table with a chair and a bookshelf. I didn’t spend much time there at first(as we just stopped by to drop my stuff off) but I did meet a new German roommate of mine and his girlfriend from Japan. They also came out with us.
  So we went to the centre where all the nightlife takes place and I had my first couple of beers in a local bar. Good stuff, I have to admit. The others continued telling me about life here. Actually, now we were discussing about the best bars and best beers here. I was told no one drinks Heineken here. My German roommate and his girlfriend didn’t stay for long though and I decided to go home with them.
 With a smirk on my face, excitement in my heart and questions in my head I fell asleep. Am I going to meet someone from a different nationality every day? Does time matter at all here? Is the atmosphere always so relaxed? Is this student life?