Ära maga elu maha vol 3: elu läheb edasi

Tagasisõiduks mul tegelikult transporti polnud, aga viimasel päeval õnnestus mul selline koht skoorida. Ainuke tingimus oli, et pean taga keskel istuma... Eee, eos!

****************************************************************

Kui Positivuselt tagasi Tallinnasse jõudsin esmaspäeva õhtul, siis kolmapäeval hakkasime juba Ericu ja isaga Soome poole sõitma, sest...

...FAKING AC/DC

See oli lihtsalt haige. Ma pole isegi mingi suurem fänn neil ja tundsin heal juhul mingi 4-5 lugu ära. Aga see oli täiesti meeletu. Nende kõige noorem liige on 60, aga nad olid isegi veel energilisemad kui LexSoulDanceMachine. Ja seda kuskil 80 000 inimese ees? Uskumatu. Kuigi vahepeal tekkis nende halle juukseid ja kortsus nahka vaadates küll küsimus, et kas nad ikka kontserdi lõpuni ikka vastu peavad (/elavad). Eriti veel siis, kui laulja pani fiilingu edasi andmiseks käe südamele ja rokkis kogu hingest.

Devils leaving the concert

Johanna & Paula!

Päev pärast kontserti läksid Eric ja Isa esimese laevaga tagasi Eestisse, mina jäin Helsingisse, et saada kokku oma soome sõbrantsidega, kes õpivad minuga koos Groningenis. Eestlastena ei oska me võibolla Soomet tihti väga erilisena näha, aga see ütlemata tore päev nendega näitas mulle küll, kui lahe koht näiteks Helsingi on. Ja soomlased ise ka.

Kui järgmine kord Helsingis kohvikut otsite, siis palun külastage Cafe Regattat. Äärmiselt armas koht. Näiteks pole neil kaardimakseterminali ja kui me ütlesime, et meil pole sularaha, siis nad andsid selle peale oma visiitkaardi, kirjutasid sellele meie arve kogusumma ja ütlesid, et võime maksta kui järgmine kord tuleme. Usaldus.

Tagasi Eestis siirdus Füll HD koos VHKlastega traditsiooniks saanud Muhu treeninglaagrisse Kadi suvekodus.

Sauna, grilli ja palju nalja.

Ja trenni täiega. Meil olid isegi ketas, oda ja kuul, nii et tegime ka väikse kergejõustikuvõistluse.

Ja video- ning photoshoodid Füll HD peo teaseri jaoks, mis tuli suurepärase telefoni kvaliteediga, nii et peo tarbeks jäi see kasutamata, kuid siin laseme ikkagi välja:

TEASER

Lugu: Füll HD feat. Koit Toome - What You Koit

Ja 26. juuli õhtul jõudsime tagasi Tallinnasse. Kreete juures oli kohe väike grillimine, sest 00:00 hakkas 27. juuli ja sellega minu 21. eluaasta. Tore õhtu oli. Oldi tehtud kooki ning Villi pidas isegi kõne (superarmsa teise). Olen äärmiselt tänulik oma sõprade üle. Eks alati natuke veider ka, kui mingi hetk on justkui sinu päralt ja soovitakse õnne ja küsitakse mis tunne on. Siiski tore. Mõtlesime, et tuleb väga rahulik chillimine, aga siis saatis mingi kellaaeg Eric sõnumi ja küsis, mis ma teen. Tuli ka sõbraga läbi ja tiris meid mingi poole kolme paiku linnagi kaasa.

Füll HD oli õnnelik, et sai oma muusikast rääkida ning veel parem – sai ka küllalt positiivset tagasisidet. Meie esimene, nüüdseks välja lastud lugu What You Got, oli Ericu jaoks küll „veits liiga Steve Aoki“, aga üks teine lugu (laseme varsti välja, pange end valmis!) sai täitsa kiita.

Pärast sünnipäevaõhtut ärkasin Kreete juures, valmis päevale vastu astuma. Polnud midagi plaanis ja teadsin, et kedagi endal enne õhtut kodus ei ole, nii et jäin hommikul sinna, sest seal oli seltsi.

Paar tundi pärast ärkamist helistas isa ning andis edasi kurva uudise: vanaema on meie hulgast lahkunud. Ma mõtlesin pikalt, kas mainin seda siin või mitte, aga otsustasin seda siiski teha. Kõigepealt sellepärast, et see mõjutas mind ikkagi tugevalt. Esimene ahastus ei kestnud küll kaua, kuid mõttesse jäi see kindlasti. Pikalt. Siiamaani tuleb aeg-ajalt. Teiseks sellepärast, et surm on elu loomulik osa ja ma ju kirjutan blogi oma elust. Kuid surmast rääkimine on ikka veel natuke tabu ja see toob endaga kaasa sellise veidrustunde selle teema peale mõeldes... kohati laskmata rahus leinata, sest ma mõtlesin tihti oma enda mõttete ja tunnete peale. Ühest küljest tekkisid küll need esmased kurvad emotsioonid, kuid vahepeal nagu vaatasin end kõrvalt ja mõtlesin, et kas mu mõtted ja tunded on normaalsed? Kas ma mõtlen vanaema peale piisavalt? Kuidas isale toeks olla? Kas see on okei, kui ma praegu kuulen mingit nalja ja naeran selle peale? Kas on okei praegu tunda rõõmu maitsva toidu üle? Kas see on okei oodata rõõmsaid sündmusi, mis on alles tulemas? Kas see on okei kirjutada nendest mõtetest oma blogis?

Otsustasin, et lasen mõtetel minna nii nagu nad lähevad ja teen kogu selle olukorraga rahu just nii nagu ise õigeks pean. Ei aeg päevades/tundides/minutites/sekundites vanaemale mõeldes, ei meelde tulnud mälestuste arv ega mõni muu arvuline asi ei saanud määrata, kui oluliseks ma teda pean. Leidsin, et elu läheb nagunii edasi ja pean lihtsalt ise ühel hetkel seda ka enda sees tundma.

Üks põhilisi mõtteid oli muidugi, et miks paganama pärast just sellel päeval? Aga inimestel on ikka huvitavad toimetulekuviisid ning paar tundi pärast teada saamist oli mul juba mingis mõttes hea meel (kui nii üldse saab öelda), et see juhtus kõikidest päevadest just sellel päeval. Vanaema tervis oli juba pikemat aega kehvapoolne ning kuidagi... Kuidagi tahtis mingi osa minust uskuda, et vanaema pingutas just täpselt nii kaua, et lahkuda minu sünnipäeval. Ja nüüd on see päev minu jaoks hoopis erilisem: enam mitte lihtsalt mu sünnipäev, vaid ka päev minu hooliva, siira ja armsa vanaema mälestamiseks. Meie päev.

***

            Ja elu tõesti läheb edasi. Oli aeg asi ametlikuks teha. 

"Mees, kuule siin kuskil unes või kuskil hakkasin mõtlema nime peale. Nagu Full HD, kas see liiga ossikas pole?"
"No me olemegi ju nagu irooniaga ossid põhimõtteliselt. Ehk Raiod."

Kes ei tea, siis Raio = Hipster + Oss.

"Raioooooood. Mõtlesin, et kui lähme full pro house superstaarideks, siis mõtlesin nagu näiteks mingi HaDe peale."
"Kusjuures, ma mõtlesin ka korra HaDe peale, aga Full HD mulle meeldib selles mõttes, et see on visuaalselt juba nagu kaubamärk vaata. Ja teine asi on see, et inglise keeles HaDe ei ole sama, mis eesti keeles. Kui seda välja öelda nagu."
"Seda küll jah.Või teeme asja eestimaisemaks, paneme Füll HD."

"Ohsaaa, see suht hea idee ju. Füll, hahahaha. Ü ju mingi põhitäht ju ja võtab seda ossi maha veits."

:D :D :D

Rääkisime meie vana koolivenna Gregor Jürnaga, kes nõustus Füll HD pildistamise ja filmimisega. Professional shit, mees.

Võisime avalikustada oma Facebooki lehe: https://www.facebook.com/fullheinzdan

Vahepeal tulid mulle külla sakslased, kellega tutvusin Groningenis, ning Triinele – kes õpib Maastrichtis – külla tema hollandlasest sõbranna. Üks päev ühendasime jõud ja läksime kõik koos natuke Tallinnat avastama.

Külastasime Kadriorgu, Lauluväljakut, Teletorni ja käisime Mustas Puudlis söömas. Ning päev hiljem saime kõik oma välismaalased ka Sandra juurde, kus oli tavapärane soojendamine ja Studiosse minek.

Ja veel päev hiljem toimus Võsu rannafest, millest on küll traditsioon saamas. Palju häid inimesi ja lolle nalju.

Võsul olin ka vaid ühe õhtu ning sealt hääletasin ennast otse Jõhvi kõrvale Mäetagusele, kus elab minu venna armas pere...

...koos ~30 kana-kukega, nelja lamba, ühe koera, ühe kassi ja kahe kassipojaga. Hetked seal olid lihtsalt liiga ilusad. Lühikese ajaga on mu venna – ja tema pere – elu muutunud nii palju ning ainult positiivses mõttes. Talupereidüll, võiks öelda.

Ööbisin nende juures ühe öö ning sain järgmine päev vennaga Rakveresse, kus tegin ka väikese peatuse sugulaste juures. Sealt hääletasin tagasi pealinna. Tallinnas käisime isaga vaatamas vahvat näidendit nimega „Mereplekid“, kus mängis ka minu tuttav Brent.

Jälle päev edasi ning Reba jõudis ka esimest korda Erinevate Tubade Klubisse. Küsisime, kas saame natuke pulti näppima ning muusikat laskma tulla. Saime. Saime ka rõvedalt puid alla, sest kogu meie muss oli mingi low quality jura, mis sahises kõlarites. ETK juhataja soovitas meil googeldada „DJ 101“ ja enda laulud kõrgesse kvaliteeti sebida. Bänter. Aga õhtuks olid enamik laule olemas. Pärast seda väikest veerandtunnist proovisessiooni klubis läksime Frankiga kokku saama, kes nõustus olema meie peo DJ. FRNK oli esimesest hetkest alates megaasjalik ning Füll HD-l oli rõõm temaga tutvuda.

Sai ka maha peetud iga-aastane rannasünna Haabneemes. Traditsioonilised kartulisalat, koogid, rannajalgpall, ujumine, SEE MÄNG, lõke ja head atmosfäär olid jällegi omal kohal.

Ja seejärel... trummipõrin... algas Baltimaade suurim ossipidu ehk Weekend Festival Baltic, mis toimus Pärnus.  Minu jaoks tähistas see ka 10-päevase festivaliralli algust. Esimene õhtu oli suht lamp, sest Sigma ei saanud „logiliste probleemide“ tõttu esineda ning Tiesto lihtsalt ei olnud hea. Kontserditele järgnenud öö oli aga küllalt okei. Saime  ööbida Christiani juures rannaäärses korteris, mille eest jällegi tuhat tänu talle. Pärast Tiestot läksime sinna ning seejärel Pärnu peale seiklema.

Mia the Boss

Tuleshow esimese päeva aftekal Apteegis.

VHK poiskad ja keegi tundmatu, kes näeb välja täpselt selline nagu sa ühte Weekendi külastajat ette kujutad. Ainult, et tema oli sõbralik ja ei kakelnud (ma loodan). Muidu seal ikka juhtus midagi pidevalt. Teise päeva hommikul levis Facebookis uudis, et otsitakse taga kedagi, kes tõuks kellegi teise vastu äärekivi ning sama päeva õhtul hakkasid mingid vennad Comarketi ukse taga järjekorras meie kõrval üksteisele lihtsalt täiega vajutama. Lisaks varastati Armin van Buureni ajal Triinel kotist telefon ja rahakott ära, mis oli kõige värdjam asi maailmas. Ei aga, muidu oli jumala tore üritus nagu.

Füll HD tervitab Weekend festivalilt

Tom naudib vaadet ja Christian naudib trenni

Ja siin ongi Agnes ja Triine juba ka õnnelikud olemas

Martin Murd 21! Kolmanda päeva hommikul sõitsin paar kilomeetrit Pärnust välja Paikusele, et soovida õnne Minile/Skelele ja veeta aega Remonditöökojaga. Remonditöökoda on FB grupp Mini sõpradega, kus on ~20 inimest ja see oli nagu paralleelreaalsus, sest mul on ~20 inimesega sõprade grupp nimega Löögirühm. Üks päev on vaja see Beerbongi vastasseis ära teha muide. 

Pidu peldikute vahel

Legendid

Saare elu üle mõtlemas

Kokkuvõtteks: Tiesto oli kehva; Darude (Sandstorm) oli ülikõva; Robin Schulz oli megahea; Arminil polnud ka viga, aga ta ekraanil oli Eesti lipp tagurpidi; David Guetta nägi välja nagu ta annaks kohe otsad puldi taga ja Martin Garrix oli lihtsalt super. Kes tantsumuusikat ei kuula, siis Martin (tegelikult Martijn) on 19 aastane ja juba maailma neljas DJ.

Afterparty klubis Sunset meie oma kodumaise Syn Cole’ga.

            Viimasel öösel jõudsin mingi poole viie paiku hommikul Christiani juurde: Vaatasin oma asjad üle ja rääkisin veits juttu ning sain vist mingi tunni magada. Eelmistel öödel magasin ka nii umbes 3-4 tundi. Ei taha ju magada, kui kogu aeg midagi põnevat toimub. Ja natuke enne kaheksat hommikul helistas mulle onu Siim teatega, et nad võtavad kohe minu ja Tomi peale. Jap, jätkasime Tomiga kohe Weekend festivalilt teekonda autodega Ungarisse NÄDALASELE festivalile nimega Sziget ja just sellise kambaga!

Kus oleks veel parem tripi alustamiseks üks pilt teha, kui mitte Weekendi sildi ees.

Ära maga elu maha vol 2: Pärnutivus

„YEAH BITCH! We both have 21 correct ones. The edge has been lived.“

Ma võtsin kätega peast kinni ja laskusin põrandale põlvili ja lihtsalt karjusin õnnest. Nii kõva. Kõik see viimase pooleteise kuu jauramine õppimise ja selle projektiga sai välja lastud. Ja nii on the edge kui veel võimalik. Nagu meile meeldib.

*****************************************************************

            Nii algaski suvi. Käisin paar päeva tööl, mõned päevad veel Groningenis ühte seminari lõpetamas, asju pakkimas ning jälle tagasi saarele tööle kaheks ja pooleks nädalaks. See oli küll päris jube. Kohati oli mõnus. Vahepeal võtsin isegi rannajalgpalliturniirist osa, kus tulime kolmandaks. Seejärel võtsin jällegi niisama aega iseendale või olin hoopis sealsete sõpradega. Peamiselt olin tööl, ja see ei tulnud vahel hästi välja. Ma pole just eriti talent selleks kõigeks kiiresti kätega töötamiseks, aga ma saan muidugi hakkama. Lihtsalt mingid päevad võtsid mõned üksikud asjad kaua aega ja lõpuks pani see ennast ikka tundma nagu mingi koorem ülejäänud inimestele köögis. Mis teha, elasin üle. Aeg lendas ja peagi olin ka mina valmis lendama tagasi koju. Veel enne Groningenist läbi asjade järel, siis rongiga 8. juuli õhtul Amsterdami lennujaama ning lõppeks 9. juuli hommikul lennukiga Tallinna poole.

            See elevus, see on midagi kirjeldamatut. Estonian Air, sinise sisuga ja sinistes vormides töötajatega. Vaated lennuki aknast Eesti põldudele ja Tallinna majadele. Hetk, kui lennuk puudutab maad. Heli, mis lubab turvavöö lahti teha. Pagasi ootamine. Viimane uks. Isa.

            Kallistasime muidugi ja istusime autosse. Rääkisime veidi juttu ja mõtlesime, mis edasi saab. Sõitsime Lasnamäele ja ma ostsin endale kasutatud telefonide poest uue telefoni, sest olen ju Hollandi rahadel elav Kalevipoeg. Veetsime veel natuke isaga aega ja õhtu poole pakkisin mõned kompsud kokku ning astusin kodu ukse ette. Ette sõitis auto Melissa, Kiki ja Villiga. Eos, nüüd hakkab pihta. Sõitsime poodi, võtsime süüa-juua ning asusime Pärnu poole teele. Teel jagasime mälestusi ja tegime pildi uue transpordiäpi nimega Hopp jaoks:

            Pärnus hakkas saama. Hiljem kuulsin suvel, et esiteks loeb mu blogi päris mitu inimest, kellest ma seda esialgu ei oleks arvanudki. Või siis, et nad seda siiamaani teevad. Teiseks kuulsin ma, et päris mitu inimest muretseb mu pärast, sest siit jääb mulje, et ma pidutsen palju (pidutsengi). See on armas teist! :) Teisalt veider ka, sest esiteks olen ma ju täitsa täiskasvanud inimene. Olgu, Ameerikas veel kevadel ei oleks olnud, kuid siiski. Teiseks, viimase ülikooliaasta jooksul sain ära tehtud rohkem asju, kui ühegi teise aasta jooksul oma elus. Pea iga nädalavahetus tööl, esimese aasta õpilaste õpetamine kord nädalas, lisaained ja -projektid ning, olgu, tõesti palju-palju pidutsemist, kuid lõppeks ka kõikide eksamite ära tegemine. Ma olen rahul, sest saan kõik tehtud ja samal ajal tutvun pidudel ka paljude inimeste ning nende elulugudega. Kah õppimine, küll vähe teistmoodi. Ja lõppude lõpuks:

            Ehk siis – kuna kordamine on tarkuse ema – Pärnus hakkas saama. Mitte vähe. Muretsemiseks aga põhjust pole, sest mu ümber on imelised inimesed!

Insta armastasusse

            Esimene õhtu oli Beach Grind. Ööbisime kohe ranna juures Kadi karavanis. Karavan on üks epic asi. Seal soojendamine oli supervinge, ja soojendatud sai kõvasti, sest Grind on hägune, kuid kestis hommikutundideni. Tagasi karavani jõudes paugutasime ennast kohe magama ära.

LÖÖGIRÜHM

BALLIN

„Oled siis nõus meie uue äpi kaanefotol olema?“
„Eos, nukid.“

French swag

Armastan nii väga

Kiired ja lihased

            Teine päev Pärnus hakkas sellega, et kõik olid paanikas ja otsisid Kikit. Leidsime ka ja seejärel otsustasime, et võiks Stefanisse sööma minna. Mõeldud-tehtud. Tee peal kohtasime Oliveri, Robertit ja Gertrudi, kes olid vist ka sinna minemas või liitusid meiega niisama. Igastahes Stefanisse me kõik jõudsime. Ja ma ei tea kust paganama kohast see alguse, aga seal hakkas järsku tulema nii ränkasid pagulaste nalju, et ise ka ei usu. Ning see kestis pea terve Pärnu reisi lõpuni. Püant seisneb selles, et kõige karmimaid nalju tegi Robert, kes on ise tumedama nahaga. No need naljad olid nii karmid, et tüdrukud kõrvallauas vangutasid pead, ütlesid midagi stiilis „Kurat, no nii ikka ei saa.“  ning üritasid samal ajal oma naeru alla suruda. Robert pidi aga Pizzat valima: „Hmm nii, mis meil siis siin on. Salamit ei taha, Hawaiid ka mitte... OOO Pizza Immigrante või? Mulle palun see.“ (Seltskonnas on tegelikult pea kõik inimesed, keda võiks vabalt tolerastideks kutsuda. Praegu ma vist ei läheks enam nende naljadega kaasa, sest asjad on Eestis sel teemal läinud natuke liiga kaugele.) Teise päeva õhtul sõitsime oma karavaniga Pärnu Katlamaja kõrvale, sest seal oli reede ja laupäeva õhtutel DJ-paraad nimega Lokomotiiv. Mina sinna reedel ei jõudnud.

Viasat

Laupäeva hommikul kell 8 oli äratus, sest pidime kella üheksaks Viasati tiimis rannajalgpalli esiliigat mängima. Pean tõdema, et kella üheksaks ma kaine küll ei olnud. Siiski alustasime Tomiga põhikoosseisus kaitsjatena. Esimene kord, kui palli sain võeti see mult ära ja meile löödi värav. Vahepealset mängu käiku ma täpselt ei mäleta, aga viimase kolmandiku alguseks olime 1:2 taga. Alustasin seda kolmandikku jälle väljakul. Õige pea saime nurgalöögi ning jooksin ka alla. Lõin kaasmängija antud tsenderduse peaga ära. 2:2. Mõned mõnutid hiljem tegid meie ründajad vahetuse ja äsja väljakule tulnud uus ründaja lõi esimese puutega järgmise värava. 3:2. Jooksin ka väravajalööja poole ja sain siis aru, et see on Saare. Haha, hea töö kutid. Edasine küll väga hästi ei läinud ning pärast teist mängu luges meeskonna kapten meile ränga moraali („Ei räägi mängu ajal Swedbanki poistega juttu!“ :D :D). Kolmanda matši saime ka ülinapilt pähe ja oligi aeg „koju“ ära minna või siis hoopis vastu viimasele õhtule Pärnus, sest oli laupäev. Karavani pidime kahjuks ära andma, aga õnneks lubas Vaido mingi 15-20l inimesel oma Pärnu korteris ööbida.

Fänn nimega Raio soovis Viasati põhimeestega pilti teha

Soojendamise idüll

Vaido ise mängiski seal Swedbanki võistkonnas ja kuna nemad jõudsid kaugemale, siis ta andis meile korteri võtmed, et saaksime juba sinna minna. Tal on seal korterikaaslane ka, kellele Vaido ei öelnud 20 inimese kohta midagi. Ta oli päris üllatunud kui me kõik koos sisse lendasime. Olime siiski piisavalt viisakad, et pärast seda kui kõik said kolme tunni jooksul ennast puhtaks pestud, otsustasime minna Pärnu jõe ääre enne pidu soojendama. See oli mõnus olemine. Kohtasime seal kahte veidi vanemat meest napsu võtmas ja pagulaste nalju ning nende lahkudes võttis Robert jälle nende naljade tegemise üle. Robi pole küll eriti pika jutu mees, nii et ta tegi umbes ühe nalja iga poole tunni tagant, aga alati kui see järgmine nali tuli olid kõik täiesti krampides ja siruli. 

Õhtune pidu tuli aga vägev. Katlamajas oli kohal palju vanu tuttavaid erinevatest seltskondadest ning tore oli nendega jaurata millest iganes. Kohtasin ka uusi inimesi ning järgneval pildil ongi mind näha poseerimas uue sõbra Kerdiga, kes oli üks neist kellega pidu jätkus umbes üheksani järgmisel hommikul.

Pärast paaritunnist und, väikest sööki ja viimaseid pagulaste nalju olimegi juba pärast seda meeletut nädalavahetust Tallinna poole teel. Villi tegi kõigest loomulikult video ka: 

PÄRNU

Sain olla natuke kodus, käisin külas Stennul ning tegin oma suve esimese õhtuse jalatustiiru vanalinnas.

            Ning uus nädal algas jälle pihta. Väga-väga kiirelt, sest esmaspäeva õhtul kella 19 paiku pidi maanduma lennujaamas sõber Nils oma järjekordseks Eesti visiidiks ning samal õhtul pidime ka jõudma Saaremaale Heidi sünnipäevale. Lihtsalt et selleks polnud meil transporti. Nii ma siis tegelesin päeval selle otsimisega ning muude asjaajamistega. Näiteks tuli hakata Füll HD pidu korraldama. Olin arutanud Heinzi, oma onu Siimu ja Mattisega erinevaid peokohti. Mõtteid oli mitmeid, aga Siimu ja Mattisega arutades kerkisid kaks kohta teistest esile: Prive ja Erinevate Tubade Klubi. Mattise käest sain otse Prive juhataja numbri, aga sealt ei saanud ei tol päeval ega ka järgnevatel päevadel kedagi kätte. Erinevate Tubade Klubi sain kohe kätte ja sain ka kohe sel samal esmaspäeval nendega juttu minna rääkima.
„Nii, mis teil täpsemalt siis plaanis on?“
„Nii, sõber on mul teinud pikemat aega elektroonilist muusikat, kuid seni vaid jaganud seda väheste inimestega. Nüüd tahame selle muusikaga välja tulla ning selle jaoks korraldada peo, kus me ise esinemene.“
„Ah-ah, okei. Ja kui palju inimesi te mõtlete selle ürituse jaoks?“
„Niimoodi 500 inimese kanti.“
„Aa, no kui kohe nii enesekindlalt...“
Hahaha, no muidugi enesekindlalt. Lühidalt (sest tegemist polnud üldse pika jutu mehega) rääkis ta ära, mis nad pakuvad ning mis hinna eest. Vägev tunne oli see orgunnimine. Pärast jagasin ka Heinziga infot ning käisin sealsamas lähedal Mattisel töö juures külas, et ka temaga mõtteid vahetada. Ta jagas oma DJ-kogemusi ning aitas mõningate inimestega kokku viia.

Nils back in Estonia!

Õhtul olingi lõpuks Nilsil lennujaamas vastas ning sättisime sealt otse ennast Pärnu maanteele Miaga kokku saama, et sõita bussiga Laagrisse hääletama. Bussis kohtasime ka Hannat, kes soovis mitte eriti lootusrikkalt palju edu, sest kell kaheksa õhtul häälega kolmekesi Tallinnast Saaremaale jõuda pole just kerge katsumus. 20 minti hiljem saime esimese auto peale. Ja kus neid autosid alles tuli, esimesed kaks tükki olid ikka väga väiksed. Kolmas oli väga pikk ots, kuskil 75 km ühe tõenäoliselt vähe napsuse vanema mehega, kes kuulus jutu järgi varem kuhugi mingisse Eesti Maffia taolisesse ringkonda, kuid oli meiega sõbralik ning tegi head nalja:
„Pagulased siin ja pagulased seal. Ma ütlen ausalt, mina rassist ei ole. Tegelikul kui peaksin ühe rahvuse ära mainima, siis just türa need eestlased on need kõige värdjamad. Koguaeg nad kommenteerivad ja nuhivad ja uurivad midagi üksteise kohta. Olete tähele pannud? Olin just ühes seltskonnas ning tuli ühe paari lahkuminek teemaks. Keegi küsis algul mehe kohta paar küsimus, siis naise kohta ka ja siis kui kogu lugu oli ära räägitud, siis ta küsis ikka uuesti, et "aga miks nad siis ikkagi lahku läksid?" No putsi MIKS-MIKS, lihtsalt läksid noh.“

            Järgmised kaks autot viisid meid ka ainult kõigest väheke edasi ning lõpuks olime ~15km kaugusel Virtsu sadamast tund aega enne viimast praami. Vähesed autod veel möödusid ainult ning keegi peale ei võtnud. Kõndisime vaikselt mööda teed edasi, et end soojas hoida ja mõtlesime, mis saab selle õhtuga. Sai see, et nägime tee ääres üks hetk mingit toredat maja, mille hoovis seisis kolm autot. Kõndisin hoovi ja ei märganud, et üheski aknas tuli põleks, kuid lõpuks suutsin tuvastada telekavalguse välkumist ühe akna kardinatel. Lasin siis kella ja kõigepealt hakkas kuskil sees koer räigelt haukuma. Hoovis ringi vaadates märkasin mingeid laste asju ja lootsin, et ma mõne pisikese und ära ei rikkunud. Järgmine hetk läks uks lahti ja ees seisis palja, lihastes torsoga Eesti mees.
„Tere?!“
„Eee.“ Ehmatasin veits ära. „Tere! Mina ja mu kaks sõpra oleme hääletamas ning me jõudsime Tallinnast viie autoga siiamaani, kuid enam pole pool tundi üldse näkanud ning jalutades ka enam viimase praami peale ei jõua. Kas teil oleks võimalik meid ära viia?“
„Ah nii, kuule ma olen juba vähe võtnud täna, et ma küll sõita ei saa...“
Hakkasin juba vabandama tülitamise eest, kui: „... aga mu naine võib muidugi teid ära visata.“

            Praami pealt me autot ei leidnud, kuid õnneks saime veel marsa peale, kuhu meile tulid Heidi vanemad juba vastu. Mingi kahe paiku vist jõudsime lõpuks Heidi tallu, kus jätkasime naermist ja laulmist kuskil 7-8ni hommikul. Järgnevad päevad ja õhtu olid maksimaalne chill!

Kolmapäeval sättisime end jälle tagasi Tallinna poole, sest meil ei õnnestunud leida transporti otse Saaremaalt Positivusel. Mõtlesime küll ühe õhtu puhata, kuid kuna Tallinnas oli legendaarse klišeeürituse ehk Hollywoodi LADIES NIGHTi 18. sünnipäev, siis otsustasime ikkagi välja minna.

Igasugu legendid LADIES NIGHTIL

            Jäime ööbima Mia juurde, kes teatas küllalt varakult neljapäeva hommikul, et võiksime vaikselt minema hakata, sest tal on plaanid. Küsisin vastu, et kas me tema juurde ei või jääda? Võisime. Nii saimegi lihtsalt päev läbi Nilsiga mitte midagi teha ja õhtul vähe linnas ringi vaadata. Kohtusime Kertuga ning liitusime hiljem eelmise dekaadi ambient muusika suurtegijate Bongo Brothersi kokkutulekuga.

Reede hommikul helistas onu Siim ja teatas, et on aeg Positivusele sõita!

Teekond ei tõotanud küll head...

kuid meil oli õlut

ning kohapeal tervitas ka päike.

Cuuuuuuurly Strings!

Badassid

Brotherhood goals

A lost Latvian sleeping next to our tents

Selfie stick game strong or something

Kui avastad hommikul, et olid eelmine õhtu mingi rämeda hobusega koos

LexSoulDanceMachine oli minu lemmik esineja!

Silent disco

Igaaastane kohustuslik kuldse trio Positivuse pilt

            Sain see aasta tasuta Positivuse passi ja seda tänu sellele mehele laval! Rääkisin seda lugu suvel mingi 100 korda, aga panen selle lõpuks siia kirja ka, sest sellest on saanud tore sõprus ja veel teisi põnevaid lugusid. 2014. aasta Positivuse viimasel õhtul kohtusin Ericuga telklas, kui ta ise minu poole nimeliselt pöördus. Olin väga üllatunud, et ta mind teab ja jäime mõneks ajaks juttu rääkima. Ta on üks kohe äärmiselt muhe ja avatud inimene. Pärast seda ei puutunud me kokku kuni 2015. aasta kevadeni, kui olin üks päev siin Hollandis raamatukogus õppimas ning mõte läks uitama eesolevale suvele ja sealhulgas ka Positivusele. Teiste mälestustega tuli ka meelde seesama Ericuga kohtumine varasemal aastal. Umbes tund hiljem läksin raamatukogu arvutis Facebooki ja nägin uut sõbrakutset – see oli tema. Kirjutasin talle kohe, et kae nalja, mõtlesin just su peale. Ta oli online ja rääkisime jälle mõnda aega juttu. Jagasin oma Hollandi muljeid ja tema oma muusikuelu muljeid. Ja siis:
„Kuule Dan aga see aasta ka Positivusele?“
„Jaa ikka! Sellepärast sa mulle enne meelde tulidki.“
„Cool. Kuule me esineme seal pühapäevasel päeval, kui tahad võid +1 saada.“
„Mm jaa ee, mis see endast kujutab siis?“
„Kolme päeva passi. Telkla pead minu arust ise ostma, aga see mingi 8€ vms.“
„Vau mees, ma oleks muidugi nõus, aga palju sa neid siis saad? Ses mõttes, et ma ei taha mõne lähedasema inimese kohta ära võtta.“
„Mis lähedasema inimese? Mul tüdruksõpra praegu ei ole ja ema ju nagunii sinna ei tule.“
:D :D :D Vot selline mees on Eric. Trehvasime Positivusel pühapäevase päeva jooksul ning vedasin hulga inimesi tema bändi Something Something (jah, see ongi nimi) esinemist kuulama.

Positivuse idüll

This is Positivuuuuuus!

Seekord tegin ise ka video. Telefoni kvaliteet ja kohati vertikaalne kaamera, aga mis sa teed:

POSITIVUS

Tagasisõiduks mul tegelikult transporti polnud, aga viimasel päeval õnnestus mul selline koht skoorida. Ainuke tingimus oli, et pean taga keskel istuma... Eee, eos kirss Positivuse tordi otsa ju!