neljapäev, 24. september 2015

Ära maga elu maha vol 4: SZIGET FESTIVAL

Jap, jätkasime Tomiga kohe Weekend festivalilt teekond autodega Ungarisse NÄDALASELE festivalile nimega Sziget.


Szigeti seltskond Tom, Nessi, Siret, Siim, Silvia, Linda, Ade ja mina alustasime teekonda pildiga ossikükiga Weekendi sildi eest. Tänud Paavlile, kes tegi pildi - samuti ossikükis.

            See oli ikka päris karm. Sõit Ungarisse võtab Eestist kuskil 25h. Meil oli kaks autot, 8 inimest ja neli inimest juhilubadega. Esimese päeva lõpuks kuskil Poolas oli ka minu kord rooli istuda. Pärast seda tunnist und viimasel ööl Pärnus mõtlesin küll, et noh, eks ma tee peal autos magan, aga päris magasingi. Esiteks olid enamik inimesi seltskonnas uued, nii et loomulikult oli tarvis nendega juttu ajada. Teiseks oli onu Siim pannud kokku Spotify playlisti, milles oli kolm lugu igalt Szigeti esinejalt, mis hoidis pidevalt kuulamas. Kolmandaks olid meil autodevaheliseks suhtluseks raadiosaatjad, mida kasutasime, et ajada lolli juttu ja mängida erinevaid mänge nagu näiteks Rooside Sõda („Nimeta mõni hirmus asi“ - „SU EMA!“).



            Suurepärane päikeseloojang Poolas pärast mida oligi aeg ka minul juhtida üht autodest öösel läbi Poola. Eks ma mõned tunnid magasin ka ikka enne ja õnneks töötasime ka välja sõbrasüsteemi, millega kindlustasime iga autojuhi kõrvale alati ka teise ärkvel inimese. Mu semu oli loomulikult Tom, kes lasi eos kütet. Võidki nüüd SIIA vajutada ja loo käima panna, sest see lugu keris öösel 140ga mööda Poola maanteid kihutades rõvedalt.


See oli ausalt nagu mingi arvutimäng. Onu sõelus oma valge Volvoga autode vahel ees ja mina tema järgi. Oli küll uni ja väsimus, aga ära vajumisest polnud juttugi. Olgu, vähemalt mõnda aega mitte. Tegime iga paari tunni tagant bensukates peatuseid ka, et energiajooki ja kohvi ja süüa osta. Energiajoogid aitasid heal juhul umbes 30 minutit, aga krõpsude söömine toimis hästi. Ilmselt lihtsalt sellepärast, et pidi midagi tegema peale gaasi vajutamise. Meeldis ka see, kui vahepeal kaherealisel teel pidime möödasõite tegema hakkama ja Tom ütles: „Vaata ainult, et sa ei eksi.“ DAVAI


Ei eksinud. Varahommikune bensukapeatus Slovakkias.




Kella 11-12 ajal jõudsime lõpuks Budapesti keskel asuvale saarele, kus toimus järgnevad 7 päeva Sziget festival. Pildil ootame parklas bussi, mis transportis meid festivalialale. Väsimus. Kuumus. Ootusärevus.


Meie telkla. Kui lõpuks sisse saime, pidime veel hulga maad kõndima, et jõuda meie telklasse. Szigeti saarel võib tegelikult telkida põhimõtteliselt ükskõik kus, kuid varasema aasta kogemusega onu Siim soovitas meile kõigile võtta upgrade campingu  turvade, duššide, WC ja tegelikult ka WiFiga kuigi, see viimane väga ikkagi ei töödanud.


Kohale jõudsid ka Melissa ja Jansa (piltidel hiljem), kes tulid eraldi lennukiga.


Balloon Party (vt. ka hiljem videot)! Iga päev kell 19:00 hakkas pealava ees mingi teemapidu. Esimese päeva õhupallipidu oli kõige lahedam. See toimis siis nii, et rahvale jagatakse peo teema kohast nänni ehk esimesel päeval jagati ülipalju õhupalle. Samal ajal näitas ekraanidel olev kell aega hetkeni mil kõik pidid koos oma õhupallist lahti laskma (või mullitajast mulle puhuma, või värve viskama jne.). Kõige parem oli aga vast rastapatsidega õhtujuht, kes iga päev nende 20 minutiliste pidude ajal rääkis rahust, ühtsusest ja armastusest. If I say one, you say love.
One – LOVE! One – LOVE! One – LOVE!


Ning esimese õhtu peaesineja: Robbie Fucking Williams. Seekord meeldis ta mulle ikka täiega. Tallinnas millegipärast ei olnud ikka päris see. Hoolimata sellest, et ma reaalselt nokkisin seistes keset rahvast viimaste lugude ajal, sest ma polnud ikka veel normaalselt maganud, oli ta ülikõva. Pildil on Robbie laval oma fänniga, kes oli tulnud kontserdile lava ette mitteametliku Robbie autobiograafiaga, mida nad siis koos lugeda said.



Teisel päeval käisime ka veitsa Budapesti avastamas, sest sel päeval väga palju esinejaid veel ei olnud.


Muidugi tuli ka teha endale festivali tatokas.




Hummus Bari jätsime ka loomulikult endast märgi ka maha. Kes veel ei tea, siis Hummus Bar on imeline koht.


Budapest


meeldis


kohe


väga!



Florence & the Machine! Florence oli lava peal täielik ingel. Jooksis laval edasi-tagasi, olles olemas rahvale kõikides servades samal ajal lauldes ning kiirates armastusest. Super! (Ja ta pani publikust mingi vennaga tatti ka)


Klassikalised eestlased tahavad ikka ennast välismaal oma lipuga näidata ning joovad samal ajal pudelist oma alkoholi. Saare peal seda tegelikult olla ei tohtinud, juua pidi putkadest ostma. Aga see pole ju ometi eestlaste teema. Muidu oli lipuga lahe ringi käia, sest inimesed tulid pidevalt selle kohta küsima. Üks kanadalane ütles, et sellel on ilusad värvid. Hollandlased käisid tihti peale arvamas, mis lipuga tegu on ja ajasid niisama juttu. Mingid Šveitsi tüdrukud ei uskunud, et see lipp ja riik nimega Estonia päriselt eksisteerivad. Ning loomulikult tõmbas see ka teiste eestlaste tähelepanu, kelle lugusid sellele festivalile jõudmisest oli tore kuulda.


Flag party


The Script oli ka mega. Sarnaselt Florence’le käis pealaulja väga palju ringi ja laulis rahust ja armastusest ja ühtsusest. Oma poiss! Ning jap, osad meist katsusid teda.


Alt-J


Oliver Heldens



FUERZA BRUTA. Kirjutasin selle kohta mingi 300 sõna, aga siis sain aru, et see on mõttetu. Seda ei saa kirjeldada nii, et sa sellest elamusest pooltki endale ette suudaks kujutada. Võib-olla ongi parem, sest äkki koged seda kunagi ise ja ehedama. Kokkuvõttes on tegemist showga, mis stimuleerib kõiki sinu meeli, tekitades eufooria, mida tunned kogu kehaga. Pildil hetk kui kaela kallati külm dušš samal ajal kui valgus oli ere ning muusika oli eepiline. All on 9 minutiline video nende showst, mis võibolla annab mingit aimu, aga soovitan vaatama hakata kuskil neljandast minutist.

https://www.youtube.com/watch?v=O3ah04WLCm4


Parim töö maailmas – jahutada inimesi surve pesuriga.


Enne


Pärast


Ehk otsustasime mingi päev Jansa ja Tomiga moodustada bändi nimega Pink Blues. Muusika peamiselt tiinekatele. Esimene album pealkirjaga „YOLO“ saabub müügile oktoobris, suurtemateks hittideks lood „Martin vaatas täna korra minu poole“; „Õps ära hurdi“ ning „Taskuraha otsas, aga kulutan ikka“.


Valgustatud Mell



Kasabiani hõljusime õhus ning libistasime õllet.


Siret vasakul ei ole küll supervaimustuses, aga selle kohta mis ta kõik Szigetil läbi elas oli ta küllalt heas tujus. Kõigepealt varastati tal teisel või kolmandal päeval mingi kontserdi ajal telefon ja rahakott ära. Paar päeva hiljem sai ta päikesepiste ja oli terve päeva audis (pilt ka vist sama päeva õhtul tehtud?). Kui ta oli juba tervenenud ja valmis viimastele festivalipäevadele vastu astuma, siis varastas keegi tal dušši all käies veel plätud ka ära. Hiljem nägi neid ühe koristaja jalas. #siretfestival


Onu Siim aka ledžend, kes korraldas põhimõtteliselt kogu meie reisi. Eelmisel aastal Szigetil käies armus ta sellesse täielikult ning otsustas see aasta uuesti minna ja hulga inimesi kaasa orgunnida. Lisaks tegi ta see aasta läbi peaaegu kõik asjad, mis Szigetil on võimalik teha. Kui teised üritasid päevaste kuumalainete ajal elus püsida, siis Siim käis mööda festivaliala üksi ringi ja tegi läbi kõik atraktsioonid ja liitus ülejäänutega õhtul kontserdite jaoks.


Avicii piff


Avicii kontsert, olime veits kaugel. See lipp seal kõige ees on meie Eesti lipp. Lähemal näha mingit venda aiatooliga. Avicii ise oli triibulise lacoste polosärgiga ja punase capiga millele oli peale kirjutatud GOLF. Random Levels.


Loomad


Draakon


Sisemine draakon



Melli ja Jansa klassika


Suhtes Tom ja naised



Flunkyball: Marios vs Luigis



Nessi dream team



Onu Siim kogus tuntust ka kui Mr. Moshpit, sest ta oli põhivend, kes neid sobiva muusikaga kontserdite ajal korraldas. Knife Party oli täiesti ebanormaalne, seal oli moshivate inimeste hulk lihtsalt meeletu. Pildil on Siim enne Limp Biskiti kontserdi algust. Läksime mingi 30 minutit varem küllalt lava ette. Seejärel, sest Siimul on kogemust, ootasime kuni oli 10 minutit kontserdi alguseni ning otsisime pilguga rahvast mingit kuttide punti. Siim nägi õige pea õige seltskonna ära:
„Guys, do you want to mosh?“
„YEAAAAAAAAAH!“
Panime plaani paika, et Siim annab märku kui tuleb ring vabaks teha ja senikaua lihtsalt tutvusime ja rääkisime juttu. See tuli lõpuks nii meeletu, et Limp Biskit võttis kontserdi ajal korra hoo maha ja kutsus kõiki üles koheselt kõiki abivajajaid aitama. Enne oma elu esimest moshpiti mõtlesin, et mis kuradi rõve lollus see on. Nüüd aga... see on nagu mingi kollektiivne ettevõtmine loomaks keskkond, kus võib turvaliselt täiesti segaseks minna.


Ja oligi jõudnud kätte End Show Martin Garrixiga. Saate aru, samal ajal oli Passenger ja ma ei läinud sinna, sest Garrix jättis mulle Weekendil nii hea mulje ning tahtsin Szigeti ka ikka vingelt lõpetada. Szigetil oli ta ka tegelikult hea, aga Weekendil tuli ta lavale pärast Guettat, kes oli lihtsalt jube aeglane. Szigetil tuli ta pärast Limp Biskitit, mis oli Szigeti üks kõige energilisemaid kontserte.


Õnneks oli viimasel ööl veel Milky Chance, mida sai rahulikult nautida.


Vaprad Szitisenid. See oli karm, aga see oli ka vägev. Pärast Weekend festivali ja 30h autoga sõitmist jätkata veel 7 päeva mittenormaalselt magamist, mittenormaalselt söömist ja taluda päeval 30-35 kraadist kuumust oli päris ränk. Õhtul kella neljast-viiest oli alati normaalne kui kuumus hakkas üle minema, käisime pesus ja võtsime õlled ning hakkasime kontserditeks valmistuma. Aga hommikuti kuumuses ärkamine oli vaevaline. Kui Positivusel olen 24h mingis eufooria seisundis, siis Szigetil olin seinast seina. Proovisin küll mõelda, et olen ju ometi festivalil ja kõik on imeline, aga kohati oli see pingutatud. Keha ei tulnud mu soovidega kaasa. Pluss üritasin päeviti korra WiFis käies Heinziga ka Füll HD peo asju ajada, aga see ei olnud eriti produktiivne ning samal ajal kasvatas ka mingit pinget. Szigetil üritasin sellele mitte mõelda, aga alles pärast meie pidu sain aru, et see natuke ikka mõjutas. Ma polnud päris vaba. Kuid Sziget kindlasti oli vägev, absoluutselt meeletu, vinge, naljakas, uskumatult suur ja kogemusterohke. Robbie Williams, Florence & The Machine, Alt-J, The Script, Tyler the Creator, Gui Boratto, Oliver Heldens, The Ting Tings, MØ, Julian Jordan. Ellie Gouldingu ma jätsin vahele, sest ta ei meeldi mulle ning läksin üksi mööda ala chillima. Leidsin mingi telklaala, kus inimesed üle maailma olid enne Facebookis kokku leppinud ühise koha telkimiseks. Istusin nende seltsis ja kuulasin lugusid inimestelt üle maailma. Pärast tuli välja, et Ellie oligi sitt olnud. Aga see oli alles festivali murdepunkt, edasi tulid veel seesama Fuerza Bruta, Knife Party, Twins, Avicii, Kasabian, Marina and the Diamonds, Blasterjaxx, Awolnation, Jamie Woon, Dotan, Kings of Leon, Major Lazer, Alesso, Nero, Martin Garrix, Limp Bizkit, Rudimental, Milky Chance ja C2C. Ja need olid artistid, kus ma käisin. Nüüd line-upi uuesti vaadates võibolla 10% kõikidest esinejatest? Okei, enamik teised olid ka väiksemad, aga nagu ma ütlesin, ma ei käinud näiteks Passengeril.
Mu lemmik? Major Lazer. Imelik seda öelda, sest enne teadsin ma nimeliselt ainult nende lugu Lean On. Kui ma kontserdile läksin, siis sain aru, et olen kõiki neid lugusid varem kuulnud Hollandi pubides. See on selline rõve tümakas, mis mul väljas käies üldse ei keri, aga seal rahva sees... MEGA. Ja nad teevad lava peal nii palju suvalist jama, mis tõmbab rahva täiega käima. Kõigepealt nende suurepärased tantsijad, siis särkide loopimine, raha loopimine jne. Üks hetk kadus Diplo kuhugi lava taha ja hiljem ilmus sealt välja selle suure palli sees, millega saab vee peal kõndida ning kõndis sellega üle rahva.


Sziget Snapchat Stories

 Rahvas hullus, ma hüppasin ka täiega. Mingi hetk tundsin, et keegi natuke nügib mind selja tagant. Alguses oli see aus kaup, sest arusaadav, et inimesed tahavad natuke ruumi ja ma eriti ei pööranud tähelepanu sellele, kuidas ma hüppan. Mingi hetk vaatasin aga selja taha ja avastasin, et seal on ema oma poja ja tütrega. Poeg kuskil 7-8 aastane ja tütar 9-10 aastane. Me olime veits jahmunud, et ema nad sellisel kontserdil rahvamassi vahele oli toonud aga siis võtsin kõigepealt ühe neist üheks lauluks kukile ja siis teise teiseks lauluks. Nad teadsid kõiki sõnu ja olid nii õnnelikud, see oli epic (ja veider ka, sest selline muss ikkagi). Lisas ka mu enda elamusele nii palju juurde. Nad olid ju kerged, sain ikka edasi hüpata. Mingi hetk ütles Diplo laval, et kui nemad jooksevad lava peal vasakule, siis jookseb ka kogu rahvas vasakule ning kui nemad jooksevad paremale, siis jookseb ka kogu rahvas paremale. Koheselt võtsime Siimu ja Tomiga selle perekonna ümber ringis käest kinni, et ema ja lapsed jooksvale rahvale alla ei jääks. Neil oli isegi seal ringis ruumi üle ja nad lihtsalt nautisid seal joosta ja hüpata. Blow a kiss, fire a  gun. We all need someone to lean on. :’)


Vä-si-mus

            17. augustil, esmaspäeval, ärkasime oma telklas küllalt vara ning pakkisime oma asjad kokku. See öö sai küll nagu mingi 6-7 tundi magatud, aga pärast kümmet päeva festivale ei ole see eriti taastav. Pakkisime tasapisi asjad ja hakkasime parkla poole minema. See oli jälle paras katsumus kõikide kottidega, lisaks ei saanud me seekord värava juurest parklasse Shuttle Busiga, vaid pidime ise kõndima. Onu Siim küll mölises ning tal õnnestus kaks ülemat kohale vabandama ajada, kuid see juhtus siis kui enamik olid juba autode juures. Jätsime jälle nägemiseni Melli ja Jansaga ning asusime ülejäänutega teele. Ummik oli Budapestis nii räme, et sõitsime seal mingi 5 tundi, vahepeal käisime söömas ka. Budapestist välja jõudsime ikka pärastlõunal. Üldiselt palju ei maganud jälle tagasisõidul ning seekord tegime ka kindlad reeglid, et iga nelja tunni tagant vahetame sõitjaid. See toimis päris hästi. Vahepeal panime kaardilt veits välja ka, sest onu Siimu GPS on paar aastat vana ja ma olen vahel uimane. Üks hetk kui ma roolis olin kuulasime Tomiga ka lugusid, mida Heinz tahtis Füll HD-l mängida ja arutasime variante. Mingis peatuses kirjutasin Heinzile tagasisidet ja helistasime vist ka, mille peale ta viis ka muutuseid sisse. Poolas tuli jälle Tom kõrvale mussi laskma ning tegime ka mõned möödasõidud. Leedus sõime kuskil motellis hommikust ning Lätis käisime veel Lidos ka. Salacgrivas olid ikka veel teetööd nagu Positivuse ajalgi, nii et seal pidi natuke ootama. Kui tahad näha mõnda klippi Szigetist, siis vaata siia:



Kõik see tagasisõidule kuluv aeg keris veitsa pinget ka, sest tegelikult polnud me Rebaga peoks veel kaugeltki valmis.

teisipäev, 22. september 2015

Ära maga elu maha vol 3: elu läheb edasi



Tagasisõiduks mul tegelikult transporti polnud, aga viimasel päeval õnnestus mul selline koht skoorida. Ainuke tingimus oli, et pean taga keskel istuma... Eee, eos!


****************************************************************


Kui Positivuselt tagasi Tallinnasse jõudsin esmaspäeva õhtul, siis kolmapäeval hakkasime juba Ericu ja isaga Soome poole sõitma, sest...



...FAKING AC/DC


See oli lihtsalt haige. Ma pole isegi mingi suurem fänn neil ja tundsin heal juhul mingi 4-5 lugu ära. Aga see oli täiesti meeletu. Nende kõige noorem liige on 60, aga nad olid isegi veel energilisemad kui LexSoulDanceMachine. Ja seda kuskil 80 000 inimese ees? Uskumatu. Kuigi vahepeal tekkis nende halle juukseid ja kortsus nahka vaadates küll küsimus, et kas nad ikka kontserdi lõpuni ikka vastu peavad (/elavad). Eriti veel siis, kui laulja pani fiilingu edasi andmiseks käe südamele ja rokkis kogu hingest.


Devils leaving the concert


Johanna & Paula!

Päev pärast kontserti läksid Eric ja Isa esimese laevaga tagasi Eestisse, mina jäin Helsingisse, et saada kokku oma soome sõbrantsidega, kes õpivad minuga koos Groningenis. Eestlastena ei oska me võibolla Soomet tihti väga erilisena näha, aga see ütlemata tore päev nendega näitas mulle küll, kui lahe koht näiteks Helsingi on. Ja soomlased ise ka.








Kui järgmine kord Helsingis kohvikut otsite, siis palun külastage Cafe Regattat. Äärmiselt armas koht. Näiteks pole neil kaardimakseterminali ja kui me ütlesime, et meil pole sularaha, siis nad andsid selle peale oma visiitkaardi, kirjutasid sellele meie arve kogusumma ja ütlesid, et võime maksta kui järgmine kord tuleme. Usaldus.


Tagasi Eestis siirdus Füll HD koos VHKlastega traditsiooniks saanud Muhu treeninglaagrisse Kadi suvekodus.


Sauna, grilli ja palju nalja.



Ja trenni täiega. Meil olid isegi ketas, oda ja kuul, nii et tegime ka väikse kergejõustikuvõistluse.



Ja video- ning photoshoodid Füll HD peo teaseri jaoks, mis tuli suurepärase telefoni kvaliteediga, nii et peo tarbeks jäi see kasutamata, kuid siin laseme ikkagi välja:

TEASER

Lugu: Füll HD feat. Koit Toome - What You Koit


Ja 26. juuli õhtul jõudsime tagasi Tallinnasse. Kreete juures oli kohe väike grillimine, sest 00:00 hakkas 27. juuli ja sellega minu 21. eluaasta. Tore õhtu oli. Oldi tehtud kooki ning Villi pidas isegi kõne (superarmsa teise). Olen äärmiselt tänulik oma sõprade üle. Eks alati natuke veider ka, kui mingi hetk on justkui sinu päralt ja soovitakse õnne ja küsitakse mis tunne on. Siiski tore. Mõtlesime, et tuleb väga rahulik chillimine, aga siis saatis mingi kellaaeg Eric sõnumi ja küsis, mis ma teen. Tuli ka sõbraga läbi ja tiris meid mingi poole kolme paiku linnagi kaasa.
Füll HD oli õnnelik, et sai oma muusikast rääkida ning veel parem – sai ka küllalt positiivset tagasisidet. Meie esimene, nüüdseks välja lastud lugu What You Got, oli Ericu jaoks küll „veits liiga Steve Aoki“, aga üks teine lugu (laseme varsti välja, pange end valmis!) sai täitsa kiita.


Pärast sünnipäevaõhtut ärkasin Kreete juures, valmis päevale vastu astuma. Polnud midagi plaanis ja teadsin, et kedagi endal enne õhtut kodus ei ole, nii et jäin hommikul sinna, sest seal oli seltsi.


Paar tundi pärast ärkamist helistas isa ning andis edasi kurva uudise: vanaema on meie hulgast lahkunud. Ma mõtlesin pikalt, kas mainin seda siin või mitte, aga otsustasin seda siiski teha. Kõigepealt sellepärast, et see mõjutas mind ikkagi tugevalt. Esimene ahastus ei kestnud küll kaua, kuid mõttesse jäi see kindlasti. Pikalt. Siiamaani tuleb aeg-ajalt. Teiseks sellepärast, et surm on elu loomulik osa ja ma ju kirjutan blogi oma elust. Kuid surmast rääkimine on ikka veel natuke tabu ja see toob endaga kaasa sellise veidrustunde selle teema peale mõeldes... kohati laskmata rahus leinata, sest ma mõtlesin tihti oma enda mõttete ja tunnete peale. Ühest küljest tekkisid küll need esmased kurvad emotsioonid, kuid vahepeal nagu vaatasin end kõrvalt ja mõtlesin, et kas mu mõtted ja tunded on normaalsed? Kas ma mõtlen vanaema peale piisavalt? Kuidas isale toeks olla? Kas see on okei, kui ma praegu kuulen mingit nalja ja naeran selle peale? Kas on okei praegu tunda rõõmu maitsva toidu üle? Kas see on okei oodata rõõmsaid sündmusi, mis on alles tulemas? Kas see on okei kirjutada nendest mõtetest oma blogis?
Otsustasin, et lasen mõtetel minna nii nagu nad lähevad ja teen kogu selle olukorraga rahu just nii nagu ise õigeks pean. Ei aeg päevades/tundides/minutites/sekundites vanaemale mõeldes, ei meelde tulnud mälestuste arv ega mõni muu arvuline asi ei saanud määrata, kui oluliseks ma teda pean. Leidsin, et elu läheb nagunii edasi ja pean lihtsalt ise ühel hetkel seda ka enda sees tundma.
Üks põhilisi mõtteid oli muidugi, et miks paganama pärast just sellel päeval? Aga inimestel on ikka huvitavad toimetulekuviisid ning paar tundi pärast teada saamist oli mul juba mingis mõttes hea meel (kui nii üldse saab öelda), et see juhtus kõikidest päevadest just sellel päeval. Vanaema tervis oli juba pikemat aega kehvapoolne ning kuidagi... Kuidagi tahtis mingi osa minust uskuda, et vanaema pingutas just täpselt nii kaua, et lahkuda minu sünnipäeval. Ja nüüd on see päev minu jaoks hoopis erilisem: enam mitte lihtsalt mu sünnipäev, vaid ka päev minu hooliva, siira ja armsa vanaema mälestamiseks. Meie päev.

***

            Ja elu tõesti läheb edasi. Oli aeg asi ametlikuks teha. 
"Mees, kuule siin kuskil unes või kuskil hakkasin mõtlema nime peale. Nagu Full HD, kas see liiga ossikas pole?"
"No me olemegi ju nagu irooniaga ossid põhimõtteliselt. Ehk Raiod."
Kes ei tea, siis Raio = Hipster + Oss.
"Raioooooood. Mõtlesin, et kui lähme full pro house superstaarideks, siis mõtlesin nagu näiteks mingi HaDe peale."
"Kusjuures, ma mõtlesin ka korra HaDe peale, aga Full HD mulle meeldib selles mõttes, et see on visuaalselt juba nagu kaubamärk vaata. Ja teine asi on see, et inglise keeles HaDe ei ole sama, mis eesti keeles. Kui seda välja öelda nagu."
"Seda küll jah.Või teeme asja eestimaisemaks, paneme Füll HD."
"Ohsaaa, see suht hea idee ju. Füll, hahahaha. Ü ju mingi põhitäht ju ja võtab seda ossi maha veits."
:D :D :D

Rääkisime meie vana koolivenna Gregor Jürnaga, kes nõustus Füll HD pildistamise ja filmimisega. Professional shit, mees.



Võisime avalikustada oma Facebooki lehe: https://www.facebook.com/fullheinzdan


Vahepeal tulid mulle külla sakslased, kellega tutvusin Groningenis, ning Triinele – kes õpib Maastrichtis – külla tema hollandlasest sõbranna. Üks päev ühendasime jõud ja läksime kõik koos natuke Tallinnat avastama.



Külastasime Kadriorgu, Lauluväljakut, Teletorni ja käisime Mustas Puudlis söömas. Ning päev hiljem saime kõik oma välismaalased ka Sandra juurde, kus oli tavapärane soojendamine ja Studiosse minek.


Ja veel päev hiljem toimus Võsu rannafest, millest on küll traditsioon saamas. Palju häid inimesi ja lolle nalju.



Võsul olin ka vaid ühe õhtu ning sealt hääletasin ennast otse Jõhvi kõrvale Mäetagusele, kus elab minu venna armas pere...


...koos ~30 kana-kukega, nelja lamba, ühe koera, ühe kassi ja kahe kassipojaga. Hetked seal olid lihtsalt liiga ilusad. Lühikese ajaga on mu venna – ja tema pere – elu muutunud nii palju ning ainult positiivses mõttes. Talupereidüll, võiks öelda.


Ööbisin nende juures ühe öö ning sain järgmine päev vennaga Rakveresse, kus tegin ka väikese peatuse sugulaste juures. Sealt hääletasin tagasi pealinna. Tallinnas käisime isaga vaatamas vahvat näidendit nimega „Mereplekid“, kus mängis ka minu tuttav Brent.


Jälle päev edasi ning Reba jõudis ka esimest korda Erinevate Tubade Klubisse. Küsisime, kas saame natuke pulti näppima ning muusikat laskma tulla. Saime. Saime ka rõvedalt puid alla, sest kogu meie muss oli mingi low quality jura, mis sahises kõlarites. ETK juhataja soovitas meil googeldada „DJ 101“ ja enda laulud kõrgesse kvaliteeti sebida. Bänter. Aga õhtuks olid enamik laule olemas. Pärast seda väikest veerandtunnist proovisessiooni klubis läksime Frankiga kokku saama, kes nõustus olema meie peo DJ. FRNK oli esimesest hetkest alates megaasjalik ning Füll HD-l oli rõõm temaga tutvuda.


Sai ka maha peetud iga-aastane rannasünna Haabneemes. Traditsioonilised kartulisalat, koogid, rannajalgpall, ujumine, SEE MÄNG, lõke ja head atmosfäär olid jällegi omal kohal.


Ja seejärel... trummipõrin... algas Baltimaade suurim ossipidu ehk Weekend Festival Baltic, mis toimus Pärnus.  Minu jaoks tähistas see ka 10-päevase festivaliralli algust. Esimene õhtu oli suht lamp, sest Sigma ei saanud „logiliste probleemide“ tõttu esineda ning Tiesto lihtsalt ei olnud hea. Kontserditele järgnenud öö oli aga küllalt okei. Saime  ööbida Christiani juures rannaäärses korteris, mille eest jällegi tuhat tänu talle. Pärast Tiestot läksime sinna ning seejärel Pärnu peale seiklema.


Mia the Boss


Tuleshow esimese päeva aftekal Apteegis.


VHK poiskad ja keegi tundmatu, kes näeb välja täpselt selline nagu sa ühte Weekendi külastajat ette kujutad. Ainult, et tema oli sõbralik ja ei kakelnud (ma loodan). Muidu seal ikka juhtus midagi pidevalt. Teise päeva hommikul levis Facebookis uudis, et otsitakse taga kedagi, kes tõuks kellegi teise vastu äärekivi ning sama päeva õhtul hakkasid mingid vennad Comarketi ukse taga järjekorras meie kõrval üksteisele lihtsalt täiega vajutama. Lisaks varastati Armin van Buureni ajal Triinel kotist telefon ja rahakott ära, mis oli kõige värdjam asi maailmas. Ei aga, muidu oli jumala tore üritus nagu.


Füll HD tervitab Weekend festivalilt


Tom naudib vaadet ja Christian naudib trenni


Ja siin ongi Agnes ja Triine juba ka õnnelikud olemas



Martin Murd 21! Kolmanda päeva hommikul sõitsin paar kilomeetrit Pärnust välja Paikusele, et soovida õnne Minile/Skelele ja veeta aega Remonditöökojaga. Remonditöökoda on FB grupp Mini sõpradega, kus on ~20 inimest ja see oli nagu paralleelreaalsus, sest mul on ~20 inimesega sõprade grupp nimega Löögirühm. Üks päev on vaja see Beerbongi vastasseis ära teha muide. 


Pidu peldikute vahel


Legendid



Saare elu üle mõtlemas


Kokkuvõtteks: Tiesto oli kehva; Darude (Sandstorm) oli ülikõva; Robin Schulz oli megahea; Arminil polnud ka viga, aga ta ekraanil oli Eesti lipp tagurpidi; David Guetta nägi välja nagu ta annaks kohe otsad puldi taga ja Martin Garrix oli lihtsalt super. Kes tantsumuusikat ei kuula, siis Martin (tegelikult Martijn) on 19 aastane ja juba maailma neljas DJ.


Afterparty klubis Sunset meie oma kodumaise Syn Cole’ga.

            Viimasel öösel jõudsin mingi poole viie paiku hommikul Christiani juurde: Vaatasin oma asjad üle ja rääkisin veits juttu ning sain vist mingi tunni magada. Eelmistel öödel magasin ka nii umbes 3-4 tundi. Ei taha ju magada, kui kogu aeg midagi põnevat toimub. Ja natuke enne kaheksat hommikul helistas mulle onu Siim teatega, et nad võtavad kohe minu ja Tomi peale. Jap, jätkasime Tomiga kohe Weekend festivalilt teekonda autodega Ungarisse NÄDALASELE festivalile nimega Sziget ja just sellise kambaga!


Kus oleks veel parem tripi alustamiseks üks pilt teha, kui mitte Weekendi sildi ees.