pühapäev, 20. september 2015

Ära maga elu maha vol 2: Pärnutivus

„YEAH BITCH! We both have 21 correct ones. The edge has been lived.“
Ma võtsin kätega peast kinni ja laskusin põrandale põlvili ja lihtsalt karjusin õnnest. Nii kõva. Kõik see viimase pooleteise kuu jauramine õppimise ja selle projektiga sai välja lastud. Ja nii on the edge kui veel võimalik. Nagu meile meeldib.


*****************************************************************

            Nii algaski suvi. Käisin paar päeva tööl, mõned päevad veel Groningenis ühte seminari lõpetamas, asju pakkimas ning jälle tagasi saarele tööle kaheks ja pooleks nädalaks. See oli küll päris jube. Kohati oli mõnus. Vahepeal võtsin isegi rannajalgpalliturniirist osa, kus tulime kolmandaks. Seejärel võtsin jällegi niisama aega iseendale või olin hoopis sealsete sõpradega. Peamiselt olin tööl, ja see ei tulnud vahel hästi välja. Ma pole just eriti talent selleks kõigeks kiiresti kätega töötamiseks, aga ma saan muidugi hakkama. Lihtsalt mingid päevad võtsid mõned üksikud asjad kaua aega ja lõpuks pani see ennast ikka tundma nagu mingi koorem ülejäänud inimestele köögis. Mis teha, elasin üle. Aeg lendas ja peagi olin ka mina valmis lendama tagasi koju. Veel enne Groningenist läbi asjade järel, siis rongiga 8. juuli õhtul Amsterdami lennujaama ning lõppeks 9. juuli hommikul lennukiga Tallinna poole.

            See elevus, see on midagi kirjeldamatut. Estonian Air, sinise sisuga ja sinistes vormides töötajatega. Vaated lennuki aknast Eesti põldudele ja Tallinna majadele. Hetk, kui lennuk puudutab maad. Heli, mis lubab turvavöö lahti teha. Pagasi ootamine. Viimane uks. Isa.
            Kallistasime muidugi ja istusime autosse. Rääkisime veidi juttu ja mõtlesime, mis edasi saab. Sõitsime Lasnamäele ja ma ostsin endale kasutatud telefonide poest uue telefoni, sest olen ju Hollandi rahadel elav Kalevipoeg. Veetsime veel natuke isaga aega ja õhtu poole pakkisin mõned kompsud kokku ning astusin kodu ukse ette. Ette sõitis auto Melissa, Kiki ja Villiga. Eos, nüüd hakkab pihta. Sõitsime poodi, võtsime süüa-juua ning asusime Pärnu poole teele. Teel jagasime mälestusi ja tegime pildi uue transpordiäpi nimega Hopp jaoks:


            Pärnus hakkas saama. Hiljem kuulsin suvel, et esiteks loeb mu blogi päris mitu inimest, kellest ma seda esialgu ei oleks arvanudki. Või siis, et nad seda siiamaani teevad. Teiseks kuulsin ma, et päris mitu inimest muretseb mu pärast, sest siit jääb mulje, et ma pidutsen palju (pidutsengi). See on armas teist! :) Teisalt veider ka, sest esiteks olen ma ju täitsa täiskasvanud inimene. Olgu, Ameerikas veel kevadel ei oleks olnud, kuid siiski. Teiseks, viimase ülikooliaasta jooksul sain ära tehtud rohkem asju, kui ühegi teise aasta jooksul oma elus. Pea iga nädalavahetus tööl, esimese aasta õpilaste õpetamine kord nädalas, lisaained ja -projektid ning, olgu, tõesti palju-palju pidutsemist, kuid lõppeks ka kõikide eksamite ära tegemine. Ma olen rahul, sest saan kõik tehtud ja samal ajal tutvun pidudel ka paljude inimeste ning nende elulugudega. Kah õppimine, küll vähe teistmoodi. Ja lõppude lõpuks:

            Ehk siis – kuna kordamine on tarkuse ema – Pärnus hakkas saama. Mitte vähe. Muretsemiseks aga põhjust pole, sest mu ümber on imelised inimesed!


Insta armastasusse

            Esimene õhtu oli Beach Grind. Ööbisime kohe ranna juures Kadi karavanis. Karavan on üks epic asi. Seal soojendamine oli supervinge, ja soojendatud sai kõvasti, sest Grind on hägune, kuid kestis hommikutundideni. Tagasi karavani jõudes paugutasime ennast kohe magama ära.


LÖÖGIRÜHM


BALLIN



„Oled siis nõus meie uue äpi kaanefotol olema?“
„Eos, nukid.“


French swag



Armastan nii väga


Kiired ja lihased

            Teine päev Pärnus hakkas sellega, et kõik olid paanikas ja otsisid Kikit. Leidsime ka ja seejärel otsustasime, et võiks Stefanisse sööma minna. Mõeldud-tehtud. Tee peal kohtasime Oliveri, Robertit ja Gertrudi, kes olid vist ka sinna minemas või liitusid meiega niisama. Igastahes Stefanisse me kõik jõudsime. Ja ma ei tea kust paganama kohast see alguse, aga seal hakkas järsku tulema nii ränkasid pagulaste nalju, et ise ka ei usu. Ning see kestis pea terve Pärnu reisi lõpuni. Püant seisneb selles, et kõige karmimaid nalju tegi Robert, kes on ise tumedama nahaga. No need naljad olid nii karmid, et tüdrukud kõrvallauas vangutasid pead, ütlesid midagi stiilis „Kurat, no nii ikka ei saa.“  ning üritasid samal ajal oma naeru alla suruda. Robert pidi aga Pizzat valima: „Hmm nii, mis meil siis siin on. Salamit ei taha, Hawaiid ka mitte... OOO Pizza Immigrante või? Mulle palun see.“ (Seltskonnas on tegelikult pea kõik inimesed, keda võiks vabalt tolerastideks kutsuda. Praegu ma vist ei läheks enam nende naljadega kaasa, sest asjad on Eestis sel teemal läinud natuke liiga kaugele.) Teise päeva õhtul sõitsime oma karavaniga Pärnu Katlamaja kõrvale, sest seal oli reede ja laupäeva õhtutel DJ-paraad nimega Lokomotiiv. Mina sinna reedel ei jõudnud.



Viasat

Laupäeva hommikul kell 8 oli äratus, sest pidime kella üheksaks Viasati tiimis rannajalgpalli esiliigat mängima. Pean tõdema, et kella üheksaks ma kaine küll ei olnud. Siiski alustasime Tomiga põhikoosseisus kaitsjatena. Esimene kord, kui palli sain võeti see mult ära ja meile löödi värav. Vahepealset mängu käiku ma täpselt ei mäleta, aga viimase kolmandiku alguseks olime 1:2 taga. Alustasin seda kolmandikku jälle väljakul. Õige pea saime nurgalöögi ning jooksin ka alla. Lõin kaasmängija antud tsenderduse peaga ära. 2:2. Mõned mõnutid hiljem tegid meie ründajad vahetuse ja äsja väljakule tulnud uus ründaja lõi esimese puutega järgmise värava. 3:2. Jooksin ka väravajalööja poole ja sain siis aru, et see on Saare. Haha, hea töö kutid. Edasine küll väga hästi ei läinud ning pärast teist mängu luges meeskonna kapten meile ränga moraali („Ei räägi mängu ajal Swedbanki poistega juttu!“ :D :D). Kolmanda matši saime ka ülinapilt pähe ja oligi aeg „koju“ ära minna või siis hoopis vastu viimasele õhtule Pärnus, sest oli laupäev. Karavani pidime kahjuks ära andma, aga õnneks lubas Vaido mingi 15-20l inimesel oma Pärnu korteris ööbida.



Fänn nimega Raio soovis Viasati põhimeestega pilti teha


Soojendamise idüll

Vaido ise mängiski seal Swedbanki võistkonnas ja kuna nemad jõudsid kaugemale, siis ta andis meile korteri võtmed, et saaksime juba sinna minna. Tal on seal korterikaaslane ka, kellele Vaido ei öelnud 20 inimese kohta midagi. Ta oli päris üllatunud kui me kõik koos sisse lendasime. Olime siiski piisavalt viisakad, et pärast seda kui kõik said kolme tunni jooksul ennast puhtaks pestud, otsustasime minna Pärnu jõe ääre enne pidu soojendama. See oli mõnus olemine. Kohtasime seal kahte veidi vanemat meest napsu võtmas ja pagulaste nalju ning nende lahkudes võttis Robert jälle nende naljade tegemise üle. Robi pole küll eriti pika jutu mees, nii et ta tegi umbes ühe nalja iga poole tunni tagant, aga alati kui see järgmine nali tuli olid kõik täiesti krampides ja siruli. 
Õhtune pidu tuli aga vägev. Katlamajas oli kohal palju vanu tuttavaid erinevatest seltskondadest ning tore oli nendega jaurata millest iganes. Kohtasin ka uusi inimesi ning järgneval pildil ongi mind näha poseerimas uue sõbra Kerdiga, kes oli üks neist kellega pidu jätkus umbes üheksani järgmisel hommikul.


Pärast paaritunnist und, väikest sööki ja viimaseid pagulaste nalju olimegi juba pärast seda meeletut nädalavahetust Tallinna poole teel. Villi tegi kõigest loomulikult video ka: 


Sain olla natuke kodus, käisin külas Stennul ning tegin oma suve esimese õhtuse jalatustiiru vanalinnas.


            Ning uus nädal algas jälle pihta. Väga-väga kiirelt, sest esmaspäeva õhtul kella 19 paiku pidi maanduma lennujaamas sõber Nils oma järjekordseks Eesti visiidiks ning samal õhtul pidime ka jõudma Saaremaale Heidi sünnipäevale. Lihtsalt et selleks polnud meil transporti. Nii ma siis tegelesin päeval selle otsimisega ning muude asjaajamistega. Näiteks tuli hakata Füll HD pidu korraldama. Olin arutanud Heinzi, oma onu Siimu ja Mattisega erinevaid peokohti. Mõtteid oli mitmeid, aga Siimu ja Mattisega arutades kerkisid kaks kohta teistest esile: Prive ja Erinevate Tubade Klubi. Mattise käest sain otse Prive juhataja numbri, aga sealt ei saanud ei tol päeval ega ka järgnevatel päevadel kedagi kätte. Erinevate Tubade Klubi sain kohe kätte ja sain ka kohe sel samal esmaspäeval nendega juttu minna rääkima.
„Nii, mis teil täpsemalt siis plaanis on?“
„Nii, sõber on mul teinud pikemat aega elektroonilist muusikat, kuid seni vaid jaganud seda väheste inimestega. Nüüd tahame selle muusikaga välja tulla ning selle jaoks korraldada peo, kus me ise esinemene.“
„Ah-ah, okei. Ja kui palju inimesi te mõtlete selle ürituse jaoks?“
„Niimoodi 500 inimese kanti.“
„Aa, no kui kohe nii enesekindlalt...“
Hahaha, no muidugi enesekindlalt. Lühidalt (sest tegemist polnud üldse pika jutu mehega) rääkis ta ära, mis nad pakuvad ning mis hinna eest. Vägev tunne oli see orgunnimine. Pärast jagasin ka Heinziga infot ning käisin sealsamas lähedal Mattisel töö juures külas, et ka temaga mõtteid vahetada. Ta jagas oma DJ-kogemusi ning aitas mõningate inimestega kokku viia.


Nils back in Estonia!

Õhtul olingi lõpuks Nilsil lennujaamas vastas ning sättisime sealt otse ennast Pärnu maanteele Miaga kokku saama, et sõita bussiga Laagrisse hääletama. Bussis kohtasime ka Hannat, kes soovis mitte eriti lootusrikkalt palju edu, sest kell kaheksa õhtul häälega kolmekesi Tallinnast Saaremaale jõuda pole just kerge katsumus. 20 minti hiljem saime esimese auto peale. Ja kus neid autosid alles tuli, esimesed kaks tükki olid ikka väga väiksed. Kolmas oli väga pikk ots, kuskil 75 km ühe tõenäoliselt vähe napsuse vanema mehega, kes kuulus jutu järgi varem kuhugi mingisse Eesti Maffia taolisesse ringkonda, kuid oli meiega sõbralik ning tegi head nalja:
„Pagulased siin ja pagulased seal. Ma ütlen ausalt, mina rassist ei ole. Tegelikul kui peaksin ühe rahvuse ära mainima, siis just türa need eestlased on need kõige värdjamad. Koguaeg nad kommenteerivad ja nuhivad ja uurivad midagi üksteise kohta. Olete tähele pannud? Olin just ühes seltskonnas ning tuli ühe paari lahkuminek teemaks. Keegi küsis algul mehe kohta paar küsimus, siis naise kohta ka ja siis kui kogu lugu oli ära räägitud, siis ta küsis ikka uuesti, et "aga miks nad siis ikkagi lahku läksid?" No putsi MIKS-MIKS, lihtsalt läksid noh.“
            Järgmised kaks autot viisid meid ka ainult kõigest väheke edasi ning lõpuks olime ~15km kaugusel Virtsu sadamast tund aega enne viimast praami. Vähesed autod veel möödusid ainult ning keegi peale ei võtnud. Kõndisime vaikselt mööda teed edasi, et end soojas hoida ja mõtlesime, mis saab selle õhtuga. Sai see, et nägime tee ääres üks hetk mingit toredat maja, mille hoovis seisis kolm autot. Kõndisin hoovi ja ei märganud, et üheski aknas tuli põleks, kuid lõpuks suutsin tuvastada telekavalguse välkumist ühe akna kardinatel. Lasin siis kella ja kõigepealt hakkas kuskil sees koer räigelt haukuma. Hoovis ringi vaadates märkasin mingeid laste asju ja lootsin, et ma mõne pisikese und ära ei rikkunud. Järgmine hetk läks uks lahti ja ees seisis palja, lihastes torsoga Eesti mees.
„Tere?!“
„Eee.“ Ehmatasin veits ära. „Tere! Mina ja mu kaks sõpra oleme hääletamas ning me jõudsime Tallinnast viie autoga siiamaani, kuid enam pole pool tundi üldse näkanud ning jalutades ka enam viimase praami peale ei jõua. Kas teil oleks võimalik meid ära viia?“
„Ah nii, kuule ma olen juba vähe võtnud täna, et ma küll sõita ei saa...“
Hakkasin juba vabandama tülitamise eest, kui: „... aga mu naine võib muidugi teid ära visata.“


            Praami pealt me autot ei leidnud, kuid õnneks saime veel marsa peale, kuhu meile tulid Heidi vanemad juba vastu. Mingi kahe paiku vist jõudsime lõpuks Heidi tallu, kus jätkasime naermist ja laulmist kuskil 7-8ni hommikul. Järgnevad päevad ja õhtu olid maksimaalne chill!








Kolmapäeval sättisime end jälle tagasi Tallinna poole, sest meil ei õnnestunud leida transporti otse Saaremaalt Positivusel. Mõtlesime küll ühe õhtu puhata, kuid kuna Tallinnas oli legendaarse klišeeürituse ehk Hollywoodi LADIES NIGHTi 18. sünnipäev, siis otsustasime ikkagi välja minna.



Igasugu legendid LADIES NIGHTIL

            Jäime ööbima Mia juurde, kes teatas küllalt varakult neljapäeva hommikul, et võiksime vaikselt minema hakata, sest tal on plaanid. Küsisin vastu, et kas me tema juurde ei või jääda? Võisime. Nii saimegi lihtsalt päev läbi Nilsiga mitte midagi teha ja õhtul vähe linnas ringi vaadata. Kohtusime Kertuga ning liitusime hiljem eelmise dekaadi ambient muusika suurtegijate Bongo Brothersi kokkutulekuga.


Reede hommikul helistas onu Siim ja teatas, et on aeg Positivusele sõita!


Teekond ei tõotanud küll head...


kuid meil oli õlut


ning kohapeal tervitas ka päike.


Cuuuuuuurly Strings!


Badassid


Brotherhood goals




A lost Latvian sleeping next to our tents



Selfie stick game strong or something




Kui avastad hommikul, et olid eelmine õhtu mingi rämeda hobusega koos



LexSoulDanceMachine oli minu lemmik esineja!


Silent disco



Igaaastane kohustuslik kuldse trio Positivuse pilt


            Sain see aasta tasuta Positivuse passi ja seda tänu sellele mehele laval! Rääkisin seda lugu suvel mingi 100 korda, aga panen selle lõpuks siia kirja ka, sest sellest on saanud tore sõprus ja veel teisi põnevaid lugusid. 2014. aasta Positivuse viimasel õhtul kohtusin Ericuga telklas, kui ta ise minu poole nimeliselt pöördus. Olin väga üllatunud, et ta mind teab ja jäime mõneks ajaks juttu rääkima. Ta on üks kohe äärmiselt muhe ja avatud inimene. Pärast seda ei puutunud me kokku kuni 2015. aasta kevadeni, kui olin üks päev siin Hollandis raamatukogus õppimas ning mõte läks uitama eesolevale suvele ja sealhulgas ka Positivusele. Teiste mälestustega tuli ka meelde seesama Ericuga kohtumine varasemal aastal. Umbes tund hiljem läksin raamatukogu arvutis Facebooki ja nägin uut sõbrakutset – see oli tema. Kirjutasin talle kohe, et kae nalja, mõtlesin just su peale. Ta oli online ja rääkisime jälle mõnda aega juttu. Jagasin oma Hollandi muljeid ja tema oma muusikuelu muljeid. Ja siis:
„Kuule Dan aga see aasta ka Positivusele?“
„Jaa ikka! Sellepärast sa mulle enne meelde tulidki.“
„Cool. Kuule me esineme seal pühapäevasel päeval, kui tahad võid +1 saada.“
„Mm jaa ee, mis see endast kujutab siis?“
„Kolme päeva passi. Telkla pead minu arust ise ostma, aga see mingi 8€ vms.“
„Vau mees, ma oleks muidugi nõus, aga palju sa neid siis saad? Ses mõttes, et ma ei taha mõne lähedasema inimese kohta ära võtta.“
„Mis lähedasema inimese? Mul tüdruksõpra praegu ei ole ja ema ju nagunii sinna ei tule.“
:D :D :D Vot selline mees on Eric. Trehvasime Positivusel pühapäevase päeva jooksul ning vedasin hulga inimesi tema bändi Something Something (jah, see ongi nimi) esinemist kuulama.


Positivuse idüll



This is Positivuuuuuus!

Seekord tegin ise ka video. Telefoni kvaliteet ja kohati vertikaalne kaamera, aga mis sa teed:


Tagasisõiduks mul tegelikult transporti polnud, aga viimasel päeval õnnestus mul selline koht skoorida. Ainuke tingimus oli, et pean taga keskel istuma... Eee, eos kirss Positivuse tordi otsa ju!




reede, 18. september 2015

Ära maga elu maha vol. 1: Full HD algus

Empathy – is not sympathy.
Empathy – is not about you.
Empathy – is forgetting yourself.
It’s stepping inside someone else’s shoes.
Feeling what they feel,
feeling their music.
Empathy – is feeling the music of someone else’s soul.

We need more empathy.
More trust.
More understanding.
We need more love.
To forget ourselves,
for each other.
Our souls intertwined...
Together.
United.

We feel
We trust
We understand
We love
We –

Heinz alustas muusika produtseerimisega kuskil neli aastat tagasi. Pea kogu selle aja jagas ta oma loomingut teiste inimeste hulgas ka minuga, et tagasisidet saada. Alguses olin vist pigem kriitiline. Valusalt ma ei ütle, aga ütlesin oma arvamuse edasi ikka, kui tundsin, et Heinzi saadetud lugu mind eriti käima ei tõmba. Mäletan mingit hetke, kui mulle üks lugu meeldis ja ta ütles midagi stiilis „Nonii, lõpuks sulle natuke meeldib ka midagi.“ See oli gümnaasiumi ajal veel. Tegelikult oli ta vist ise ikkagi see kõige suurem kriitik enda osas. Mitmete inimestega pakkusime välja, et Heinz peaks oma muusikat üritama mängima hakata ja üleüldse DJ-ks olemist harjutama, aga sel ajal ta seda ei soovinud. Ta ei olnud rahul.
            
„Kuule aga mis siis kui sa hakkaks koos minuga laval tõmblema.“ 
Heinzi mõte selle aasta veebruaris.
„Mm, mis mõttes siis nagu?“
„No ma mängin mussi, sa hüppad niisama ringi ja karjud 'käed üles' vms. Koos oleks ju laval palju kõvem.“ 

Olime jälle vahetanud mõtteid Heinzi lugude üle ja siis ta pakkus sellise asja välja. Järgmine hetk mida mäletan sellest varakevadisest ajast oli järjekordne hommikune sõit tööle saare peale. Bussis kuulasin esitusloendis järjest nelja või viite Heinzi lugu ja ühte neist aina rohkem kui teisi. Panin selle viimase korduse peale ja lihtsalt läksin sellega kaasa. Ja kuskilt hakkas vaikselt tulema. Empathy. Suvaliselt hakkasin loo ajal empaatia teemal sõnu välja mõtlema. Ikka ja jälle see sama lugu repeadil. Praamil hakkasin juba midagi kirja panema, olin nii hoos. Kui saarel oma tuppa jõudsin, olid sõnad valmis kirjutatud. Mul oli tööleminekuni vähe aega, aga tahtsin enne need linti lugeda ja Heinzile saata. See kõlas kohutavalt. Enda hääl selles telefonisalvestises, lisaks mikrisse hingamine... Ko-hu-tav. Läksin tööle.
            Töötan pea alati laupäeval lõunast 22 või 23ni ning seejärel chillin sõber Jellega. Tavaliselt ühe-kahe paiku lähen magama, et kella seitsmest järgmisel hommikul päeval kolmeni jälle tööd teha. Ehk ma olen pärast seda küllalt läbi (SURNUD), aga ma harva lähen pärast tööd kohe magama ka, sest tööst vaba olemise üle on lihtsalt nii hea meel. Too viimane kord olin veel lisaks ülielevil oma sõnadest. Saarelt pühapäeva õhtul tagasi Groningeni jõudes olin juba otsustanud, et teen Heinzile video sellest, kuidas need sõnad seal loos võiks olla. Ehk panin kodus mussi mängima, laskusin kaamera ette põlvili ja esitasin selle loo. See video... kui kunagi kuulsad oleme, siis avalikustame selle.
            Ta irnus selle video peale ennast pooleks ja kirjutas mulle, kui naljakas see on ja küsis kas ta võib selle Melissale saata. Lubasin. 5 minutit hiljem tuli ka Melissalt sõnum selle kohta, kui naljakas see on, kuid lisas siiski, et ta loodab sellest täitsa päris lugu. Järgmine päev tänas Heinz mind, sest mu naljakas video andis talle motivatsiooni juurde muusikaga tegelemiseks. Ning see andis seda mulle omakorda juurde. Mul oli mingi 10ne Heinzi looga playlist, mida ma järjepidevalt kuulasin nädalaid järjest. Ma läksin kogu sellest teemast nii hoogu, et mõtlesin pidevalt lugudele välja mingeid teemasid, sõnu, showtrikke ja muusikavideosid ammutades inspiratsiooni sellistelt suurtelt DJ-delt nagu Avicii ja Martin Garrix või hoopis meie kodumaiselt meelelahutajalt nimega Tommy Cash. Ideed panin Wordi documenti kirja, et saaksin millalgi Heinzile edasi anda. Nime osas mõtlesime ka igast erinevaid asju, kuigi seda päris õiget tunnet ei tulnud pikka aega kuni:
"Ou mees, välja mõtlesin. Paneme nimeks Full HD."
"Eos!... Oota, kas see HD oligi mõeldud nagu Heinz ja Dan v?"
"Looog, mees."
"Eos."


Mul läks telefon kevadel katki ja polnud millegagi pilti teha, nii et siin on Füll HD juba suvel skeemimas

            Koolilõpust ka. Ma olen juba ju natuke oma kevadest kirjutanud oma eelmises neljaosalises triloogias „Kõrguste lisand“, kuid Full HD-d ma sel ajal polnud blogis veel maininud. Nüüd teate, kuidas see alguse sai. Mai ja juunikuu olid aga tihedad. Terve eelmise akadeemilise aasta töötasime kahe kursakaaslasega koos ühe professoriga ühe projekti kallal. Meile oli see mõeldud praktikana, tema sai noori õpilasi kasutada uurimuse läbiviimiseks. Lihtsalt et... ta ei olnud väga hea organiseerija. Kui teised grupid alustasid juba talvel oma eksperimentide läbiviimisega teiste professorite juures, siis me alles lugesime tausta. Ja arutasime. Ja ootasime. Pidevalt tekkisid mingid väiksed probleemid, mille tõttu projekt edasi lükkus. Mai lõpus pidid kõik grupid tegema presentatsiooni oma aasta aega kestnud projektist ja meie alustasime reaalse andmete kogumisega mai keskel. Tegelikult tegime kõik ühe päevaga ära, mis tähendas, et me eriti sügavat arusaama oma teemast lõpuks ikka ei saanud. Ettekande ajal me ka päris hästi aru ei saanud, millest me räägime, aga tegime näo, et saame ning kõik oli tore. Räägi kõva häälega, aja selg sirgu ja kõnni publiku ees edasi-tagasi ning nii ta läheb. 5. juuniks pidime raporti ka sisse andma, kuid seda küll ei jõudnud. Meie professor ütles, et meie tähtaeg lükkub edasi 30. juunini esimese versiooni jaoks, millele ta annab tagasiside paari nädala jooksul ning seejärel on meil esimese augustini viimase versiooni sisse andmiseks. Nojah.
            Lisaks olid juunikuus eksamid. Muu polnud väga midagi hullu, aga statistika eksam oli tulemas. Õigemini selle teine osa. Esimene osa oli aprilli lõpus. Kokku oli kahe osa peale 30 küsimust, mille peale võis teha kokku 9 viga. Esimeses pooles tegin juba 6 viga. Mis tähendas, et võisin teises osas teha täpselt kolm viga. Küllalt ebameeldiv, kui tead enne eksamit ette, et sul on võimalik vähem vigu teha. See kõik kuidagi mõjutas mu olemist juba siis kui maikuu lõpus tulid külla Lizette ja Kertu. Tavaliselt olen sõprade siia tulles elust väga sillas, aga siis tundsin, et ei saa ennast ikka päris vabaks lasta.
            Sellegipoolest oli kõige selle kõige juures mingi nauding ka. Väljakutse, loomulikult. Piiride tunnetamine. Statistika eksam oli juuni keskel ühel teisipäevasel päeval ning tavaliselt olen ju iga nädalavahetus laupäeval ja pühapäeval tööl. Seekord sain tööpäevi natuke varasemaks tõsta ning töötasin kolmapäevast reedeni, et saaksin laupäevast esmaspäeva õhtuni statistikat õppida. Kui hakkasingi pärast reedest tööpäeva järgmise laupäeva hommikul kella poole kaheksase laevaga sõitma, mõtlesin, et pagan, miks ma rohkem ei maganud? Seejärel tuli paadiga mandrile jõudes välja, et buss ei sõida sadamast laupäeva hommikuti  otse Groningeni. Vandusin kõva häälega eesti keeles (Türa!). Pidin sõitma bussiga kuhugi suvalisse külasse ja sealt võtma rongi Groningeni poole. 50 minuti asemel 2 tundi sõitmist. Kuskil Hollandi põldude vahel hommikul vara mingi neljatunnise unega õõtsuda teadmisega, et sul on 3 päeva aega õppida sama palju kui teistel nädalaga... sürr. Jõudsin Groningeni ja läksin rongijaamast otse raamatukokku, kus mind ootas Nils ning hakkasime lahendama. Olime seal mingi 12 tundi. Õhtul raamatukogust välja astudes avastasin, et mu ratast pole raamatukogu ees. Õigus – alati kui saarele tööle lähen, siis jätan ratta kodu juurde bussipeatusesse, aga seekord naasesin Groningeni läbi rongijaama, seega ratas oli ikka seal kodubussikas. Egas midagi, kõndisin raamatukogust peaväljakul asuva bussipeatuse poole. See oli kinni, sest peaväljakul toimus mingi üritus (vandusin jälle). Pidin kaugemale bussipeatusesse kõndima. Seal tuli ka välja, et pean veel 20 minutit bussi ootama, mis on sama kaua kui rattaga raamatukogust koju sõita (vandusin). Tegelikult ma ei olnud üldse endast väljas, aga kui mitu asja niimoodi ühe päeva jooksul kokku satub, siis tekib küll küsimus, et no mida?! Järjekordset sammu tehes tundsin midagi talla all ning tõstsin jala üles. Kokkuvolditud kahekümne eurone. Võtsin selle üles ning kae nalja – sees oli teine kokkuvolditud kahekümne eurone. Vaatasin ringi ja igalpool seisid või liikusid inimesed, kuid keegi ei tundunud  raha otsivat. Järgmine hetk avas buss minu ees uksed ja oskamata muud teha - astusin peale. Nojah, 40€ siis.
            Kaks päeva hiljem hakkasin kirjutama statistika eksamit. Teise aasta jooksul vaibus eksaminärv eksam eksami haaval ning kevadeks ma eriti väga ei tundnudki seda. Nüüd tundsin jälle. Tegelikult ei olnudki sellest midagi, tuli lihtsalt küsimustele ära vastata. Tund hiljem astusin välja ja pidu võis alata. See oli viimane eksam ja nüüd oli mul kolm õhtut enne kui pidin jälle saarele tööle sõitma. Ehk järgmised neli õhtut käisin ma peol. Esimene õhtu läks ~200 inimest parki. Järgmine päev oli meil Jaaniga külaskäik Sandrale, kes õpib Maastrichtis. Pilte muidugi pole, sest polnud pildistavat telefoni, aga vähemalt oled sa lugenud juba rohkem kui tuhat sõna, mis on põhimõtteliselt nagu üks pilt. Kolmandal päeval tulime Jaaniga Maastrichtist tagasi ning õhtul oli viimase aasta psühholoogiaõpilaste suur lõpupidu, kuhu läksid ka kõik ülejäänud psühholoogiatudengid. Neljanda päeva hommikul ärkasin väga raske peaga üles ja läksin arvutisse, kus ootas mind Nilsi sõnum:
„YEAH BITCH! We both have 21 correct ones. The edge has been lived.“
Ma võtsin kätega peast kinni ja laskusin põrandale põlvili ja lihtsalt karjusin õnnest. Nii kõva. Kõik see viimase pooleteise kuu jauramine õppimise ja selle projektiga sai välja lastud. Ja nii on the edge kui veel võimalik. Nagu meile meeldib.