kolmapäev, 12. veebruar 2014

Tere jälle

     Olen juba paar nädalat üritanud aega teha, et siia jälle kirjutada, aga no ei ole jõudnud. Selle lehekülje avamisel oli tunne nagu võtaks riiulist mingi vana, tolmunud raamatu. Vanalt raamatult tuleb tolm ära pühkida, siin pidin uuesti sisse logima, sest ma pole seda lehte juba nii kaua kasutanud, et too logis mind automaatselt välja... Aga nüüd üritan jälle hoogu üles võtta. Nagu öeldakse: pole oluline kui tihti sa kukud, oluline on kui tihti sa püsti tõused.


Kartul ja hakklihakaste võtab siingi näo naerule.

     Kui eelmisest postitusest kiirelt tänase päevani jõuda, siis detsember siin Groningenis oli küllaltki mälestustevaene. Kõik ootasid jõule ja mina eriti. Tipphetk oligi jõuluõhtu sõpradega, mille korraldasin enda juures. Pakkusin kartulit ja hakklihakastet, mis kiideti kõigi poolt heaks. Teed päris jõulude poole alustasime kolmanda aasta psühholoogia õpilase Sandraga 20. detsembri varahommikul kell 02:15 kui astusime Groningenist bussi peale, et sõita Bremenisse, kust lendasime Riiasse, kust sõitsime trolliga lennujaamast kesklinna ja läksime Tallinna bussi peale, mis jõudis sihtkohta 17:00. Kui kojusõit kestab peaaegu 14 tundi, siis on sellel hoopis võimsam effekt!


AleCoq oli esimene tervitaja.

 Koju tulemine oli lihtsalt imeline. Juba Läti oli kodune oma hallide paneelmajadega ja luksusautodega nende ees - kumbagi neist asjadest on Groningenis eraldigi vähe, rääkimata sellest, et nad veel kokku peaksid sattuma. Eesti oli muidugi midagi kirjeldamatut. Kogu see kodune tuttavlikus linnapildis ja inimestes muutis mu nagu väikseks lapseks. Kõige parem oli muidugi näha armsaid inimesi, isa ja Kaisat, bussijaamas ootamas. Nii hakkaski minu natuke rohkem kui kahenädalane vaheaeg, mis oli väga kiire ja täis jõuluõhtuid, kohtumisi sõpradega, aastavahetust, natuke õppimist ning siis jälle valmistumist tagasiminekuks. Detailset ülevaadet ma muidugi kõigest ei tee, aga lemmikud hetked vaheajast olid:
  • Bussijaamast isa ja Kaisaga otse vanalinna kohvikusse minemine
  • Rahvaliiga aastalõputurniiri võit koos Reba, Tomi, Saare ja teistega
  • VHK jõuluturniir
  • Spontaane kohtumine Gerrerthiga keskraamatukogus
  • Jõuluõhtu Kaisaga
  • "Meie"-ga ehk vanade klassikaaslastega jõulud Muhumaal
  • Tegelikult kõik jõuluõhtud erinevate lähedastega
  • Piljard ja muud jutud Erkkiga
  • Rakvere kõrval metsas jooksmine
  • Perekond Pukkidel(vend ja tema pere) külaskäik Jõhvis
  • Etendus "Tuvi"
  • Aastavahetus Kreete juures
  • Uisutamine Harjumäel
  • Viimased hetked Stennuga, Kaisaga, perega
Kõige halvemad hetked:
  • Tagasiminek

"Ära mine"

     Polnud midagi parata, minemata ju ei saanud jätta. Tagasi läksin jälle Riia kaudu, kuid õnneks viisid isa ja kasuema mu seekord varahommikul Riiasse. Tunne oli siiski kohutav. Selline tunne nagu midagi oleks Eestis pooleli jäänud ning ees ootamas ainult mured. Nimelt ootasid mind kahe nädala pärast ees eksamid, kuid sel hetkel oli olulisem hoopis see, et pidin uuesti kolima. Jah, Giuseppe otsustas, et talle ei meeldi tema muusikakoolis ning ta tuli sealt ära. See tähendas, et mina ei saanud enam seal korteris ka elada, kuna ainult selle muusikakooli õpilased olid tegelikult sinna  lubatud. Uus koht oli küll Eestis olles läbi Facebooki leitud, kuid ärevust tekitas kolimine ikka. Uus kodu asub rattaga kesklinnast 15-20 minuti kaugusel, eelmine oli ca. 7-10 minuti kaugusel. Õnneks on mul juba siin selliseid sõpru, kes on valmis appi tõttama ning sõbranna Mariella pakkus lahkelt oma autot mööbli liigutamiseks. Ühe õhtupoolikuga saime kogu kraami liigutatud. Uude kohta väga sisseelamist ei olnud, sest tuli hakata keskenduma lähenevatele eksamitele.


Ühel õhtul sõpradega õppides tuli siin ka lõpuks lund ning saime vahelduseks lumesõda teha.

     Eksamiteks valmistumine õnnestus suurepäraselt! Arvestades seda, et esimesteks eksamiteks valmistusin palju paremini(enda arust vähemalt), siis tundub see ausalt öeldes uskumatu. Aga nii ta läks, sain palju paremad hinded ning eksamiteperioodi lõpuks olid mured lahtunud, sest muuseas olin oma uude kohta ka tasapisi sisse elanud. Uus kodu asub väga mõnusas ridaelamus. Ainuke miinus on see, et ta asub kesklinnast väheke kaugel, mis tähendab palju väntamist, kuid samas on see hommikuti hea äratus ja õhtuti koju tulles mõnus lõõgastus(kui just vihma ei saja või hullemal juhul lörtsi). Mu uus tuba on palju suurem, aga mitte kallim ja uued ridaelamukaaslased on väga toredad. Meid on siin kokku kuus: kaks saksa tüdrukut, kes õpivad minuga psühholoogiat; üks saksa kutt, õpib äri; üks inglise kutt ja üks eestlanna Laura, tänu kellele ma siia elama saingi. Viimased kaks õpivad mõlemad kunsti. Selline huvitav kamp inimesi kokku sattunud ja mulle meeldib see väga.


See on elu, kus kõik laabub.

     Meie viimane eksam oli teise eksamite nädala esmaspäeval, mis tähendas ühte tervet vaba nädalat. Õhtul jõid vist kõik psühholoogid ennast purju ja enamik läksid järgmisel päeval koju Saksamaale. Minul tuli tükike kodu aga siia, sest külla tulid omad poisid Tom ja Saare. Oleksin hea meelega sel nädalal puhanud, aga sellest polnud juttugi, sest tudengilinna tullakse ikka elu nautima. Näitasin kuttidele Groningeni, viisin neid siinsete sõpradega kokku ja tutvustasin väheke ööelu ka. Lisaks said nad kõvasti ratastega sõita ning oma vastupidavust arendada. Neljapäeval otsustasime siis ka Stennule Amsterdami külla minna ning olime enne lõunat poole kaheteistkümnest Groningeni rongijaama lähedal sillal hääletamas. Seal oli üks silt, mis näitas, et selle juures on hääletamiseks mõeldud koht. Kaks tundi külma käes tõi meid järelduseni, et kolm kutti neljapäeval lõunal Amsterdami(195km kaugusel) ei saa. Läksime koju tagasi, et puhata ja oma strateegiad üle vaadata. Järgmine hommik olime juba kell 10 maantee ääres. 20 minuti pärast olime kellegi ajakirjaniku autos, kes viis meid natuke maad edasi mingi küla äärde ringtee kõrvale, sest maantee peal hääletamine on illegaalne. Too ringtee tundus kohati veel nukram kui eelmise päeva sillal seismine, sest seal polnud palju autosid ja me olime kuskil väikeses kohas, mille nimi oli Drachten. Esimese ebaõnnestunud sessiooni järel käisime ennast kõrvalasuvas hotellis soojendamas, et uue hooga pöidlaid ja silti hoidma naaseda. Sildi unustasime kahjuks maha, aga pöidlad tegid tublit tööd ning 15 minuti jooksul saime auto peale. Autos olid mees ja naine, kes olid meid enne hotelli minemist näinud ja haletsusest otsustasid nad meid edasi viia. Seekord ideaalsesse kohta maantee ääres, kus oli McDonalds ja bensujaam ning väga palju autosid. Seal leidsime maast suvalise paberi, tegime sellest uue sildi ning üsna ruttu peatuski meie kõrval Volvo džiip. Roolis oli lühike, kiilakas mees, kes oli teel koju Amsterdami mingilt konverentsilt. Ta nägi natuke mu isa moodi välja. Maksimaalne lubatud kiirus maanteel oli 130km/h ning tänu sellele olime juba üsna pea Amsterdamis. Kesklinna jõudnud, saime kokku kohaliku poisi härra Mägusega, võtsime toa hostelis ning asusime seda vägevat linna avastama.


Giid ja turistid

     Avastada on selles kirjus linnas meeletult, sest ta pakub nii palju erinevat nii mitmes valdkonnas. Amsterdamis näed inimesi igast maailma nurgast, näed ilusaid vanu maju kanali ääres ning vahel jällegi mõnd uhket ja modernset ehitist, näed jalgratastel kõrvuti rohelist tuld ootamas ülikonnas ärimeest ja rastapatsidega noort jamaikalast, näed perekonda nautimas õhtusööki mõnes kohvikus ning järgmises tänavas poolpaljaid naisi ennast punaste laternatega akendel müümas... Nii me lihtsalt jalutasimegi terve õhtu mööda seda linna ringi, imetledes seda kummalist maailma ja arutades selle eripära üle. Pärast kehva ööd hostelitoas norskavate taanlastega otsustasime jääda veel teisekski ööks Amsterdami ning õnneks saime seekord endale kolmese toa. Teisel päeval seiklemine jätkus, kuid mitte enam nii intensiivselt, sest poiskadel Eestist oli soov õhtul ikka Amsterdamis klubisse ka minna. Nii vaatasimegi päeval poodides ja turgudel ringi ning asusime siis isiklikku hostelituppa ennast õhtuks üles kütma. Stennu poolt pakutud klubisse läksid lõpuks Tom ja Saare kahekesi ning said ikka korraliku elamuse osaliseks. Nimelt oli see nende sõnul kõige hullem tehnopidu, kus nad elus käinud on. Teate küll, selline kus on selline räme ilma meloodiata tehnobiit ja kõik näevad välja nagu nad oleksid ecstacyt teinud. Seal ilmselt olidki kõik ecstacyt teinud. Mõned normaalsed inimesed õnnestus kuttidel sees siiski leida, aga liiga kauaks nad ei jäänud. Viimasel päeval vaatasime veel natuke ringi ning asusime lõpuks rongiga tagasi Groningeni poole teele. Rahulolevate, kuid väsinutena jõudsime õhtul minu juurde ning minu vaba nädal oligi läbi. Järgmisel hommikul tuli jälle loengutesse minna ning õhtul juba väärt semudega hüvasti jätta.


Iam sterdam

     Nädal sõpradega ei andnud mulle küll võimalust välja magada, kuid uue bloki algusest saati olen uut energiat täis siiski. Mu elus ei toimu midagi erilist, aga nii rahulolev pole ma juba kuid olnud. Peamiselt tegelen praegu loomulikult jälle õppimisega, aga ma naudin seda nii väga. Oma kaaslastega rääkides jääb mulje nagu oleks õppimine vaevav, tüütu ja igav, kuid kui teha seda iseenda jaoks, siis jääb alles ainult rõõm enda arengu üle.

      Tean, et tuli pikk lugemine ja mul on hea meel, kui oled siiani vastu pidanud. Kirjutamine oli ka päris aeganõudev. Lõpetuseks veel pilte meie nädalast ja reisist Amsterdami:


Studentlife


Sõbrad siit ja sealt













Stennu kool






Punased laternad


Šokolaad





Vinüülikas




Show



Swagi täis








Papagoid


Põrnikas










Aitäh teile, sõbrad!



     





reede, 22. november 2013

Mis toimub?

 Pealkiri on kahemõtteline. Esiteks on ta selline pole-ammu-näinud-kuidas-läheb "mis toimub?" ning teiseks on ta tõsine küsimus mulle iseendale. Viimane sellepärast, et ma olen kuidagi vastuolus iseendaga. Olenemata sellest, et ma olen üldiselt heas tujus ning naudin siinsete sõpradega koosolemist ja nendega nalja viskamist, siis see hea tuju ei kandu üle mu kohustuslikele tegevustele. Kohe üldse ei viitsi loengutes olla, raamatuid lugeda, hollandi keelt õppida ega jalkatrennis käia. Jõuan sellistes olukordades igasuguste mõttetute mõteteni nagu "miks ma seda teen?"; "ma tahan Kaisaga olla"; "ma tahan kodus olla"; "miks ma psühholoogiat õpin?"; "miks ma kohe pärast gümnaasiumit edasi õppima pidin?"; "miks on üldse vaja midagi õppida?"; "miks on üldse vaja midagi teha?"; "miks me olemas oleme?" ja lõpuks muidugi "miks üldse peab midagi olemas olema?". Ja loomulikult ma siis äratan ennast jälle üles ja võtan ennast kokku ning tuletan meelde, et esmane ärevus välismaal õppimisest on nüüdseks möödas, ilmad lähevad külmemaks ja ootus lähenevatest jõuludest ning kodumaast ei soodusta siin olemist. Lisaks olen enam kui kindel, et mõtleksin selliseid mõtteid ka siis kui oleksin midagi muud valinud kui Hollandis õppimise. Lõppude lõpuks olen ma siinse eluga väga rahul. Lihtsalt praegu tekib tihti neid hetki, kus lihtsalt ei viitsi. Olen enam kui kindel, et neid mõtteid oleks mul tekkinud ükskõik, millise valiku puhul. Ilmselt tekib neid mõtteid paljudel inimestel, eriti praegusel ajal kui pimedamaks ja külmemaks läheb. Kui sümptomid liiga tugevaks läheb võib isegi teil isegi talvedepressioon(http://en.wikipedia.org/wiki/Seasonal_affective_disorder) olla. Ise leian, et D-vitamiin aitab päris hästi, aga talvedepressiooni raviks on spetsiaalsed lambid isegi olemas...

                                   

...eks igaüks kujundab ise oma arvamuse. Mis siis mu elus reaalselt toimunud on ka? Kolm nädalat tagasi olid mul esimesed eksamid. Sain kõik läbi, kuigi kolmest kahel oleksin lootnud paremat hinnet, aga mis seal ikka. Eksamite lõpp tähendab muidugi, et on vaja ka auru välja lasta ja seda me muidugi tegimegi. Alustasime mu siinse parima sõbra Nilsiga tema juures õlut juues. Kui me parasjagu koolitööd ei tee, siis jõuame temaga alati üksteise riikidest rääkimiseni. Ta rääkis mulle palju huvitavat Saksamaast, selle valitsemisest, ühiskonnas veel eksisteerivast natslusest, oma perest, kodukohast, kunagisest koolist ja endistest töökohtadest. Sellised asjad teevad alati meele heaks, sest Eestisse jäädes poleks ma neid kogemusi saanud. Mina muidugi alla ei jäänud ning näitasin talle Tulnukat. Ma polnud seda isegi ammu näinud ja saime ikka korralikult naerda. Pärast õllesid saime linnas veel inimestega kokku ja käisime tantsimas, ajasime suvaliste inimestega lolli juttu ja ostsime seina seest süüa.



Burgerid ja krokandid

 Jalgpall on nüüd täitsa regulaarne osa minu elust. Trennid on kaks korda nädalas ning lisaks üks mäng pühapäeviti. Mängin oma klubi teise võistkonna eest ja treenin koos esimesega. Teise võistkonnaga olen kolm korda mänginud ja alati oleme võitnud. See liiga on muidugi selline Eesti kolmas-neljas liiga, kus mehed tihti enam esimeses nooruses pole ja mängu järel on kombeks õlle avada. Meie mängijad on kõik õpilased ehk veel üsna noored ning on vanematel meestel on loomulikult raskem. Jama on see, et mängud on sellel tasemel päris robustsed ja peab ette vaatama, et vigastada ei saaks. Kohtunikega pole minu mängudel veel õnne olnud. Esimesel mängul lõpetati mäng 15 minutit varem, kuna nähtavasti oli meie 5-2 eduseis piisavalt suur, et meie võidus kindel olla. Teisel mängul tegi kuuekümnendates halli peaga ja õllekõhuga kohtunik igasuguseid naljakaid otsuseid, mida kroonis see, et ta teise poolaja mängu seiskas, ütles midagi ning läks siis sörkides riietusruumide poole. Küsisin siis võistkonnakaaslaselt, kuhu kohtunik läheb ning sain konkreetse vastuse:"He needs to shit!". Kolmandal mängul erakordseid veidruseid õnneks ei juhtunud, aga kohati kartsin küll, et mõnel meie mängijal sõidetakse jalaluud katki, kui kohtunik nii vabalt mängida laseb. Siiski on kogu see madalatasemeline jalgpall oma lihtsusega päris tore. Näiteks pakutakse poolajal vastastele alati teed , iga kord peab üks mängijatest peale võistlusi võtma särgid endaga kaasa ja need järgmiseks korraks ära pesema, ning muidugi pakub jalgpall head ajaviidet ja uusi sõpru.



Puhtad särgid

  Hollandi keel areneb ka tasapisi. Mu tunnid on üsna lihtsad, aga päriselus rääkimine on keeruline. Kursus saab detsembris läbi ning pean pärast seda korralikult praktiseerimist jätkama, muidu minust rääkijat ei saa. Kui aga samas tempos jätkan, siis kevadeks räägin juba päris hästi.

 Saite nüüd mu elust üle pika aja väheke aimu. Loodan, et teil tuleb hea nädalavahetus. Mul raudselt tuleb: