Kõigepealt ikka see kirjutamine eksole. Kui ma 2013 suvi alustasin oma blogiga, siis olid mul suured plaanid kirjutada teile oma tegemistest Hollandis iga nädalavahetus. Need ajavahemikud venisid aina pikemaks ja pikemaks kuni nüüdseks läks mul terve blokk(ehk pool semestrit) aega, et siia jõuda. Ja see on sitt, sest ma olen paras emotsioonaalne Ameerika mägi(emotional rollercoaster) olnud. Lahe oleks, kui kirjutaksin ka sellistel aegadel, kus tunnen ennast kehvemini. Nüüd aga olen jälle siin, kui tunne on suht hea. Aga selle bloki jooksul pole ta kaugeltki mitte kogu aeg nii olnud.
Eelmine kord jäi pooleli sealt suve lõpust. Suvi oli ikka sitaks kõva. Seda kõvema pauguga lõi reaalsus mu nokauti, kui tulin tagasi Hollandisse. Võinoh, kõigepealt juhtus see Saksamaal Nilsi juures. Rääkisime Nilsi emale, kuidas me Laulukaare otsast alla hüppasime ja sealt oli jutt kiire laulupeoni jõudma. Truu eestlasena suutsin juba paari sõnaga kirjeldada, mis imeline üritus see laulupidu on ja pakkusin välja, et võin ka neile siis videot näidata. Siiri Sisask, "Mis maa see on". Nils ühendas veel oma tahvli suure telekaga õigeks HD elamuseks. Vajutasin play, istusin maha ja siis... Tra. Pisarad. Hammustasin huulde. Ma ei saanud, kuidas saakski? Emotsioonid kogu mu suvest, perekonnast, sõpradest ja üldse Eestist vallandusid seal diivanil kuskil talus keset Saksamaa põlde. Proovides kuidagi rahu säilitada, häält mitte väristada ja pisaraid varjata läksin Sisaski esituse lõppedes tahvli juurde ja valisin tantsupeo video, kus Liisi Koikson laulab "Puudutust" ja kaks tantsijat teevad kõige ilusama (rahva)tantsulise etteaste, mida mina oma silmaga näinud olen. Veel pisaraid.
"Lii-gu-tav, palun räägi veel kui raske sul on."
Groningeni tagasitulek jätkus kuidagi samamoodi. Noh, selles mõttes, et tudengielu läks kohe lahti ja alguses oli mitu peolkäiku ja muidugi mõned loengud ning ilusate ilmadega mõni pargis chillimine ka. Aga päeva lõpus koju jõudes tahtsid ikka mõtted Eestist pähe tungida.
"Keda huvitab, tra sa emod?"
Ma ise ka ei tea. Võinoh, tegelikult tean küll. Uus kooliaasta tähendas palju uusi väljakutseid/kohustusi(olenevalt vaatevinklist); ning kohustustevaba suvi tähendas, et ma muutusin mugavaks. Niisiis, nö. paberil elan ma produktiivsemat elu, kui kunagi varem: ma õpin täiskohaga psühholoogiat, ma võtan osa oma teaduskonnas ühest lisaprogrammist, ma olen neli tundi nädalas abiõpetaja ja ma käin iga nädalavahetus ühe hotelli restoranis tööl. Tegelikkuses olen aga olnud laisem kui kunagi varem. Saan küll kõik asjad tehtud, aga täpselt nii palju kui vaja. Esimese bloki jooksul oli küll neid hetki, kus olin inspireeritud uutest teadmistest, aga enamasti tahtsin lihtsalt koju magama saada. Või Breaking Badi vaatama minna. "Yeah, Science!"
Psühholoogia. Same old shit, just a different year. Kõik on suhteline. Freud ajas täiega sitta. Geenid mängivad sama suurt rolli kui keskkond. Mida rohkem inimesi meie uuringus osaleb, seda suurema tõenäosusega leiame mingi efekti, nii et ravimifirmad visake plekki. Jne. Teiseks ülikooliaastaks on psühholoogias mingi põhi alla laotud ja nii hakkad märkama teatud põhitõdesid, mida tihti mainitakse. Samas see juhtub vist igal alal. Geograafia eksamil sai omal ajal ainuüksi erosiooni mõiste teadmise eest ~10% kätte. Lihtsalt see teeb lugemise keeruliseks, sest paljudele asjadele vaatad peale mõttega, et "ah seda ju mäletan", aga hiljem tuleb välja, et päris ikkagi ei mäleta. Muidugi on ikka põnevat uut kraami ka. Nt. võib ajukahjustuse tagajärjel tekkida inimese jutus võõramaa aktsent. Veits perses, aga natuke ikka naljakas ka.
Lisaprogramm. Vot see on küll lahe. Põhimõtteliselt on seal vaja kahte asja teha. Esiteks, on meil iga blokis vaja kahestes või kolmestes gruppides kirjutada essee. Teemad on sellised teadus-filosoofilised. Laias laastus on küsimus selles, kuidas meie definitsioonid loovad uut tüüpi inimesi. Meie grupi teemaks oli surm. Oled sa mõelnud, millal inimene surnuks loetakse? Mina küll polnud. Tuleb välja, et see polegi nii sirgjooneline kui võiks arvata. Teiseks jaotati meid jällegi kolme- või neljakesti professorite juurde, et nendega koos teaduspraktikat saada. Meie grupp pole veel katseteni jõudnud, aga teema - idee, et meie tunnetus(kognitsioon) ei asu ainult meie ajus - on äärmiselt põnev.
Õpetamine. See on lihtsalt tipp praegu. Ma olen siis kahel esimese aasta õpilaste grupil akadeemiliste oskuste õpetaja. Kumbagi gruppi juhendab üks faculty mentor ja üks student mentor ehk mina. Minu osa seni on peamiselt olnud rääkida oma esimese aasta kogemustest, olla nagu eeskujuks ja rääkida nendega erinevatest õpioskustest. Ma loodan, et mu eestlasest õpilane seda ei loe(või et loeb), aga naljakas on nendega rääkida õpiplaani olulisusest, kui see endal puudub. Yolo. Lahe on aga osata vastata igasugu küsimustele ülikooli kohta, näha neid arenemas oma kirjutamises ja pakkuda neile tuge isiklikemate teemade puhul. Nt. sain kokku ja olin toeks ühele Maroko härrale, kes jäi viisaprobleemide tõttu kuu aega hiljaks, kuid kellele ülikool lubas, et sellest probleeme ei teki. Tekkis küll nahhui. Kaks professorit ütlesid, et ta on liiga paljudest praktikumidest puudunud, nii et ta ei saa eksamist osa võtta. Täielik süsteemiorjus. A noh, vahepeal pean ise ka süsteem olema ja laskma õpilastel esseesid ümber kirjutada, kui nad juhendeid ei järgi ja vales formaadis kirjutavad. Tra Times New Roman, font size 12, double-spaced, millest sa aru ei saa?
Töö. Tere tulemast elu ilma nädalavahetusteta. Tere tulemast täiskasvanuelu. Töötan siis nüüd selle sama saare peal, kus suvelgi kolm nädalat töötasin. Läksin küll üle tänava rivaalide hotelli kööki tööle, ja olen nüüd köögiabiline mitte nõudepesija. Sellega oli päris naljakas lugu tegelikult. Nimelt kuulis üks kokkadest, kellega ma suvel koos töötasin, et plaanin sinna esialgsesse hotelli jälle tööle minna. Sellepeale otsustas ta mulle helistada ja öelda, et ma sinna ei läheks, kuna teda ennast pole enam seal, sest seal on nüüd mingi munn peakokk. Nii sebis ta mulle töökoha teises hotellis. Idekas. Iga nädalavahetus kaks päeva tööd teha oli esialgu muidugi küllalt ränk, sest varem sai seda aega kasutatud, et noh, tead, puhata. Nüüd aga puhkan parasjagu siis, kui aega on. Või kui seda pole. Niisiis polnud alguses üldse tahtmist seal olla. Noh, ma ikka tegin tublisti tööd ja ei mõelnud iga juurvilja lõikamise/kanaliha luudelt koorimise/õhtuse koristamise ajal, et naaaaaahui ma siin olema pean. (Paps, kas ma võin su rahakoti peal edasi elada?) Nii et ma väga aktiivselt ei otsinud suhtlust teistega. Seda mõjutas ka osalt see, et ma nagu oskan ja ei oska seda hollandi keelt. Ma suudan basic teemadel päris hästi rääkida ja kui keegi mind esimest korda rääkimas kuuleb, siis tavaliselt avaldab see neile muljet. Aga sealt edasi jään sõnadega hätta. Ehk siis köögis tunnen ma ennast nagu natuke pahasti, kui ma hollandi keeles ei räägi, aga samal ajal ei oska ma paljude asjade kohta hollandi keeles küsida ja siis hoian ennast tagasi. Nüüd olen juba kauem seal olnud ja tunnen ennast inimestega paremini ja räägin rohkem. Pole niivõrd kinnine eestlane enam. Üks pihv veits möliseb ka vahepeal, aga noh Eesti tasemeni ikka ei küündi. Samas Eestis oskasin asju sõnadega paremini lahendada kui siin. Mida iganes, üldiselt liiguvad asjad paremuse poole ja suveks võiksin juba suht tasemel köögiabiline olla. Lõikamisskill on päris hea, aga selleks ajaks oskan loodetavasti midagi maitsvat ka kokku segada. Kuigi köök on suur, nii et enamiku ajast tegeleme ettevalmistustega mitte kokkamisega. Ja ma olen ikka pigem külma poole peal, kus küsimus on asjade ilusti taldrikule panemises mitte millegi kokku segamises. Lõppeks on mul vaja 56 tundi kuus tööd teha, sest sellisel juhul saab siinse haridusministeeriumi käest veel plekki lisaks. Siis olen suht nagu Finnish students in Estonia:
Või hoopis Euroz Dollaz Yeeniz? Sellest hiljemalt. Enne veel tahan rääkida sellest, mis sel aastal siin hästi lahe on olnud. Esiteks, meie osad Groningeni eestlased. Suhtlen nendega nüüd palju rohkem. Esialgne plaan iga nädal kokku saada läks küll luhta, aga mis sellest. Lähedasemad oleme ikka. Ma ei tea, kas see tuleb sellest, et nad on kõik eestlased või on nad niisama toredad, aga nad on ikka väga mõnusad. Pikkade inglisekeelsete perioodide vahel eesti keeles rääkida on vabastav.
Teiseks, meie maja. Nendest inimestest, kellega ma siin alguses elasin on praeguseks alles jäänud kaks tükki. Kolm tükki on vahetunud. Ma ei taha öelda, et keegi oleks parem või halvem inimene, aga praegune grupi dünaamika on lihtsalt midagi hoopis teist kui varasemalt. Oleme nagu perekond. Varem olime ka, aga tegeleti rohkem ikka iseenda asjadega. Ja pesemata nõusid oli rohkem. Nüüd on kodu palju rohkem korras, ja puhtam, ja õhkkond on väga armastust täis. Kallistamine on teemas. Kokkame üksteisele igasugu asju. Jällegi, seda juhtus varem ka, aga nüüd pea iga nädal ja vahel mitu korda nädalaski. Jagame oma muresid, saame aru, naerame, kuulame muusikat. Vahel on isegi harjumatu, et majas kogu aeg midagi toimub. Olen harjunud olema kodus selline oma toas vend. Aga jaa, rohkem armastust, inimesed, rohkem armastust.
Ma loodan, et mõnel teist tekkis ka küsimus, et mis värk selle faking ropendamisega ja slängiga on? Siin tulevad kõigepealt need Euroz Dollaz Yeeniz ja postituse pealkiri mängu ehk Eesti kultuurimaastiku praegune tegija Tommy Cash. No mis vend see veel on? Ma ei kuulaks kunagi sellist mussi, aga midagi tema juures nagu paelub. Karisma. Või siis need valged geelküüned. : D Kuulasin mingit intervjuud ja siis ta rääkis ka kuidagi omamoodi, et you know, ma olen nagu this type of muusik ja ma ei fiili üldse seda, et keegi võiks tantsida according to mida koreograaf juhendab. Midagi mulle tema juures meeldib, but I can't quite put my finger on it. Näiteks ütles ta, et talle meeldivad äärmused. Kõik või mitte midagi. Ise olen just selline kuldse kesktee vend. Aga ta ikkagi meeldib mulle. Muusika küll mitte, kuigi ta videodes oleks küll nagu mingi kunst või iroonia või whatever. Tema auks siis see släng.
Suurim respekt läheb siiski leheküljele nihilist.fm. Tü-ra, kui aus. Ja sealt see ropendamine. Ropendamine lisab valu nendele släppidele, mida lugejad sealt vastu nägu saavad. Ma olen tegelikult heal juhul kümmet nende lugu lugenud seal, aga juba tahan seda kõigile soovitada. Kuigi tundub, et see pole isegi vajalik, sest kõik teavad seda nagunii. Kõigega ma seal muidugi nõus pole. Näiteks soovitas seal keegi, et lapsele tuleks võimalikult vara just seesama ropendamine selgeks õpetada, sest siis on lihtsam selle maailma valuga toime tulla. Raudselt oli Kaur, aga ma ei leia seda teksti enam üles. Igastahes, saaks ju midagi konstruktiivsemat välja mõelda nagu sport, kunst, muusika vms. No poh, see on veits huupi praegu. Ja teine asi on see kooli maha tampimine. Olen sitaks nõus, et kõigile kool ei sobi, aga tra mis sobiks? Pigem võiks vähendada koolikeskkonna võistluslikkust ja lisada aineid, mis õpetaks lastele endale otsa vaatamist. Ise olen muidugi meditatsioonifänn, aga kui seda peale suruma hakata, siis tuleks kindlasti kuskilt neid putsisaatjaid, sest meil ei ole ju faking aega, et vahepeal niisama istuda ja oma mõtteid vaadata. Võiks olla, sest siis äkki inimesed saaksid rohkem aru, mida nad päriselt tahavad. Praegu tundub mulle vahel, et inimesed lihtsalt tahavad kogu aeg midagi muud. Kool nagu ei koti jah, aga midagi muud kotib vä? Tommyl jah, keris see tantsimine ja nihilistidel siis vist see kirjutamine. Võib-olla ongi kõigil mingi superkirg - lihtsalt mina mäletan omal ajal, et mind ei kottindki vahepeal mitte miski. Oleks tahtnud kodus arvutiga mängida ja 9GAGi vahtida ja sõpradega tina panna. Aga ma päris kindlasti kohe ei tahtnud, et see olekski mu elu. Siis hakkasin endale otsa vaatama ja mediteerima kuniks jõudsin välja selleni, et kuule, kõiges on midagi huvitavat. Armasta seda, mida teed. Koolis oli faking lahe, sõpradega oli faking lahe, jalka oli faking lahe. Naerata maailmale ja maailm naeratab vastu. Aga te nihilistid võite küll vittu käia, te olete ägedad.
