Dan

Nonii, nonii. Halvaks saanud harjumus "pole pikalt näinud" on jälle teemakohane. Iseenesest võiksin öelda, et olen hõivatud olnud, aga see pole päris tõsi. Eelmisest postitusest saadik olen küll palju kooliasjadega tegelenud, aga vahepeale mahtus ka üks vaba nädal, mille jooksul ma ei teinud pea muud midagi kui sarjade ja filmide vaatamise. Kui rääkida konkreetselt viimasest kolmest nädalast, siis olen ma samm-sammult valmistunud eksamiperioodiks, mis algab järgmine nädal. Samal ajal olen jõudnud ka omajagu väljas käia ja muud moodi inimestega suhelda. Muuhulgas oli mu siinse parima sõbra sünnipäev; sushiõhtu paljude eestlaste ja teiste rahvustega ning viimane reede käisin veel meie kahe meie eesti tüdruku, Heidi ja Sandraga, väljas ka. Ah, ja muidugi oli 24. veebruaril ka eestlastega iseseisvuspäeva tähistamine. Sõime kartulisalatit, jõime Vana Tallinnat ja rääkisime elust. Viimase kuu aja jooksul olen siinsete eestlastega rohkem suhelnud kui varasema aja peale kokku. Ja väga mõnus on loomulikult. Eesti keeles rääkimine on ikka tunduvalt vabam.

Vana Tallinn jäätisega tegemisel.

Eesti uudistega olen ka üritanud ennast kursis hoida ja eks see Krimmi situatsioon tekitab parajalt kõhedust küll. Kogu maailm näeb, mis Venemaa teeb, aga keegi ei oska nagu midagi peale hakata. Jama on muidugi veel selles, et Venemaa vastased läänes eesotsas USA-ga on ka nii paljude jamadega hakkama saanud (alates privaatsete andmete kogumisest kuni erinevate sõjaliste aktsioonidega peamiselt Araabia riikides) ning lõpuks näeb ikka igaüks asja oma künka otsast.

Kevadine Groningen

Ma pole viimasel ajal midagi eriti seiklusrikast teinud, seega ma räägin teile koolist(ei ole igav, ausalt). Alustan kohe hea uudisega - nimelt sain koha Honours College'is. Kui tavaline bakalaureus koosneb 180-st EAP-st, siis Honours tähendab, et teen 45 EAP-d lisaks. Ehk jah, ma olen nüüd nohik. Pooled punktid HC programmis süvendavad minu teadmisi psühholoogiast ning pooled laiendavad minu teadmisi teistest teaduskondadest. Lisaks tuleb meil millalgi selline asi nagu Summer School, kus HC õpilased(nohikud) lähevad umbes nädalaks kuhugi ekskursioonile. Varem on käidud nii New Yorgis kui siinsamas Hollandis kuskil saare peal. Summer Schooli jooksul tegeletakse globaalsete probleemide lahkamisega ning võimalike lahenduste otsimisega. Tundub põnev. Lisaks saame HC-s omajagu filosoofiaga tegeleda ja minu psühholoogia teadmiste süvendamine tähendab peamiselt seda, et aitan mõnel professoril teadustööd läbi viia. Kokkuvõttes, palju uusi teadmisi, kogemusi ja huvitavaid inimesi. Viitasin enne nohikutele, aga tegelikkuses olen programmiga liitunute hulgas kohanud ainult lahedaid inimesi. Ise loodan programmi abil inimesena areneda ning näha milline on teadustöö pool psühholoogias. Kui meeldib, siis äkki jätkan teadusega ka edaspidi. Kui ei, siis tean seda mitte valida.

Groningen loojumas

Kuna mul koolis pole väga millestki pilti teha, siis panen vahepeal lihtsalt toredaid pilte teile vaatamiseks. Järgmisena räägin teile ühest meie lahedast praktikumist. Nimeks on Intervention & Dialogue, mis ilmselt ei ütle teile midagi. Ühes grupis on 12 õpilast, keda juhendab üks vanem õpilane. Käesoleva bloki jooksul tegime algust erinevate nõustamisoskustega ning nende harjutamisega. Üks kohtumine kestab neli tundi ning koosneb teooriast ja rollimängude mängimisest. Me jaotume neljasteks gruppideks ning hakkame harjutama nõustamist. Grupis on neli rolli: vaatleja, supervaatleja(kui otse tõlkida), klient ning nõustaja. Kõik peavad olema korra igas rollis. Kliendirolli jaoks öeldakse meile iga nädala alguses, millist inimest me mängima peame. Mina pidin eelmine kord olema näiteks 17-aastane õpilane, kes ei saa oma vanematega läbi, kuna tahab oma 29-aastase tüdruksõbra juurde kolida. Kliendina tuleb informatiooni enda tegelase kohta anda aegamisi ja kui ma lõpuks välja ütlesin, et tahan oma 29-aastase naise juurde kolida, siis hakkasid kõik mu grupis lihtsalt täiega naerma. Kõik rollid küll nii põnevad ei ole, aga üldiselt saab palju nalja ja see teeb praktikumi väga lõbusaks. Kui seda kirjeldust lugedes tekkis selline äge-tahaks-ka-proovida tunne, siis saan vaid öelda, et tulge Groningeni õppima. Küll aga saate mind vaadata, sest viimane kord võeti rollimängud linti. Video on pea 18 minutit pikk ja muidugi ei pea kõike kuulama. Rollimäng algab kuskil 1.-2. minutil ning lõppeb 11. minutil. Lõpus annavad vaatlejad tagasisidet. Eks vaadake ise:

Ega muud polegi praegu. Käisin siin esimest korda elus valimistel ja valisin ühe kuti oma jalkatiimist, kes on kohaliku õpilaspartei liige. Nad said linnavolikogus kaks kohta. Muidu mängin ikka vutti, käin korra nädalas ühes kohvikus Hollandi keelt harjutamas ja naudin niisama Groningeni mõnusat atmosfääri. Ilmad on ilusad ja inimesed lõbusad.

Sõltumatud sammud, olen paljajalu

Mina - ma iseennast talun

Ei lähtu valest, ei õigest
Mina - ma õpin kõigest

Olen juba paar nädalat üritanud aega teha, et siia jälle kirjutada, aga no ei ole jõudnud. Selle lehekülje avamisel oli tunne nagu võtaks riiulist mingi vana, tolmunud raamatu. Vanalt raamatult tuleb tolm ära pühkida, siin pidin uuesti sisse logima, sest ma pole seda lehte juba nii kaua kasutanud, et too logis mind automaatselt välja... Aga nüüd üritan jälle hoogu üles võtta. Nagu öeldakse: pole oluline kui tihti sa kukud, oluline on kui tihti sa püsti tõused.

Kartul ja hakklihakaste võtab siingi näo naerule.

Kui eelmisest postitusest kiirelt tänase päevani jõuda, siis detsember siin Groningenis oli küllaltki mälestustevaene. Kõik ootasid jõule ja mina eriti. Tipphetk oligi jõuluõhtu sõpradega, mille korraldasin enda juures. Pakkusin kartulit ja hakklihakastet, mis kiideti kõigi poolt heaks. Teed päris jõulude poole alustasime kolmanda aasta psühholoogia õpilase Sandraga 20. detsembri varahommikul kell 02:15 kui astusime Groningenist bussi peale, et sõita Bremenisse, kust lendasime Riiasse, kust sõitsime trolliga lennujaamast kesklinna ja läksime Tallinna bussi peale, mis jõudis sihtkohta 17:00. Kui kojusõit kestab peaaegu 14 tundi, siis on sellel hoopis võimsam effekt!

AleCoq oli esimene tervitaja.

Koju tulemine oli lihtsalt imeline. Juba Läti oli kodune oma hallide paneelmajadega ja luksusautodega nende ees - kumbagi neist asjadest on Groningenis eraldigi vähe, rääkimata sellest, et nad veel kokku peaksid sattuma. Eesti oli muidugi midagi kirjeldamatut. Kogu see kodune tuttavlikus linnapildis ja inimestes muutis mu nagu väikseks lapseks. Kõige parem oli muidugi näha armsaid inimesi, isa ja Kaisat, bussijaamas ootamas. Nii hakkaski minu natuke rohkem kui kahenädalane vaheaeg, mis oli väga kiire ja täis jõuluõhtuid, kohtumisi sõpradega, aastavahetust, natuke õppimist ning siis jälle valmistumist tagasiminekuks. Detailset ülevaadet ma muidugi kõigest ei tee, aga lemmikud hetked vaheajast olid:

Bussijaamast isa ja Kaisaga otse vanalinna kohvikusse minemine
Rahvaliiga aastalõputurniiri võit koos Reba, Tomi, Saare ja teistega
VHK jõuluturniir
Spontaane kohtumine Gerrerthiga keskraamatukogus
Jõuluõhtu Kaisaga
"Meie"-ga ehk vanade klassikaaslastega jõulud Muhumaal
Tegelikult kõik jõuluõhtud erinevate lähedastega
Piljard ja muud jutud Erkkiga
Rakvere kõrval metsas jooksmine
Perekond Pukkidel(vend ja tema pere) külaskäik Jõhvis
Etendus "Tuvi"
Aastavahetus Kreete juures
Uisutamine Harjumäel
Viimased hetked Stennuga, Kaisaga, perega

Kõige halvemad hetked:

Tagasiminek

"Ära mine"

Polnud midagi parata, minemata ju ei saanud jätta. Tagasi läksin jälle Riia kaudu, kuid õnneks viisid isa ja kasuema mu seekord varahommikul Riiasse. Tunne oli siiski kohutav. Selline tunne nagu midagi oleks Eestis pooleli jäänud ning ees ootamas ainult mured. Nimelt ootasid mind kahe nädala pärast ees eksamid, kuid sel hetkel oli olulisem hoopis see, et pidin uuesti kolima. Jah, Giuseppe otsustas, et talle ei meeldi tema muusikakoolis ning ta tuli sealt ära. See tähendas, et mina ei saanud enam seal korteris ka elada, kuna ainult selle muusikakooli õpilased olid tegelikult sinna lubatud. Uus koht oli küll Eestis olles läbi Facebooki leitud, kuid ärevust tekitas kolimine ikka. Uus kodu asub rattaga kesklinnast 15-20 minuti kaugusel, eelmine oli ca. 7-10 minuti kaugusel. Õnneks on mul juba siin selliseid sõpru, kes on valmis appi tõttama ning sõbranna Mariella pakkus lahkelt oma autot mööbli liigutamiseks. Ühe õhtupoolikuga saime kogu kraami liigutatud. Uude kohta väga sisseelamist ei olnud, sest tuli hakata keskenduma lähenevatele eksamitele.

Ühel õhtul sõpradega õppides tuli siin ka lõpuks lund ning saime vahelduseks lumesõda teha.

Eksamiteks valmistumine õnnestus suurepäraselt! Arvestades seda, et esimesteks eksamiteks valmistusin palju paremini(enda arust vähemalt), siis tundub see ausalt öeldes uskumatu. Aga nii ta läks, sain palju paremad hinded ning eksamiteperioodi lõpuks olid mured lahtunud, sest muuseas olin oma uude kohta ka tasapisi sisse elanud. Uus kodu asub väga mõnusas ridaelamus. Ainuke miinus on see, et ta asub kesklinnast väheke kaugel, mis tähendab palju väntamist, kuid samas on see hommikuti hea äratus ja õhtuti koju tulles mõnus lõõgastus(kui just vihma ei saja või hullemal juhul lörtsi). Mu uus tuba on palju suurem, aga mitte kallim ja uued ridaelamukaaslased on väga toredad. Meid on siin kokku kuus: kaks saksa tüdrukut, kes õpivad minuga psühholoogiat; üks saksa kutt, õpib äri; üks inglise kutt ja üks eestlanna Laura, tänu kellele ma siia elama saingi. Viimased kaks õpivad mõlemad kunsti. Selline huvitav kamp inimesi kokku sattunud ja mulle meeldib see väga.

See on elu, kus kõik laabub.

Meie viimane eksam oli teise eksamite nädala esmaspäeval, mis tähendas ühte tervet vaba nädalat. Õhtul jõid vist kõik psühholoogid ennast purju ja enamik läksid järgmisel päeval koju Saksamaale. Minul tuli tükike kodu aga siia, sest külla tulid omad poisid Tom ja Saare. Oleksin hea meelega sel nädalal puhanud, aga sellest polnud juttugi, sest tudengilinna tullakse ikka elu nautima. Näitasin kuttidele Groningeni, viisin neid siinsete sõpradega kokku ja tutvustasin väheke ööelu ka. Lisaks said nad kõvasti ratastega sõita ning oma vastupidavust arendada. Neljapäeval otsustasime siis ka Stennule Amsterdami külla minna ning olime enne lõunat poole kaheteistkümnest Groningeni rongijaama lähedal sillal hääletamas. Seal oli üks silt, mis näitas, et selle juures on hääletamiseks mõeldud koht. Kaks tundi külma käes tõi meid järelduseni, et kolm kutti neljapäeval lõunal Amsterdami(195km kaugusel) ei saa. Läksime koju tagasi, et puhata ja oma strateegiad üle vaadata. Järgmine hommik olime juba kell 10 maantee ääres. 20 minuti pärast olime kellegi ajakirjaniku autos, kes viis meid natuke maad edasi mingi küla äärde ringtee kõrvale, sest maantee peal hääletamine on illegaalne. Too ringtee tundus kohati veel nukram kui eelmise päeva sillal seismine, sest seal polnud palju autosid ja me olime kuskil väikeses kohas, mille nimi oli Drachten. Esimese ebaõnnestunud sessiooni järel käisime ennast kõrvalasuvas hotellis soojendamas, et uue hooga pöidlaid ja silti hoidma naaseda. Sildi unustasime kahjuks maha, aga pöidlad tegid tublit tööd ning 15 minuti jooksul saime auto peale. Autos olid mees ja naine, kes olid meid enne hotelli minemist näinud ja haletsusest otsustasid nad meid edasi viia. Seekord ideaalsesse kohta maantee ääres, kus oli McDonalds ja bensujaam ning väga palju autosid. Seal leidsime maast suvalise paberi, tegime sellest uue sildi ning üsna ruttu peatuski meie kõrval Volvo džiip. Roolis oli lühike, kiilakas mees, kes oli teel koju Amsterdami mingilt konverentsilt. Ta nägi natuke mu isa moodi välja. Maksimaalne lubatud kiirus maanteel oli 130km/h ning tänu sellele olime juba üsna pea Amsterdamis. Kesklinna jõudnud, saime kokku kohaliku poisi härra Mägusega, võtsime toa hostelis ning asusime seda vägevat linna avastama.

Giid ja turistid

Avastada on selles kirjus linnas meeletult, sest ta pakub nii palju erinevat nii mitmes valdkonnas. Amsterdamis näed inimesi igast maailma nurgast, näed ilusaid vanu maju kanali ääres ning vahel jällegi mõnd uhket ja modernset ehitist, näed jalgratastel kõrvuti rohelist tuld ootamas ülikonnas ärimeest ja rastapatsidega noort jamaikalast, näed perekonda nautimas õhtusööki mõnes kohvikus ning järgmises tänavas poolpaljaid naisi ennast punaste laternatega akendel müümas... Nii me lihtsalt jalutasimegi terve õhtu mööda seda linna ringi, imetledes seda kummalist maailma ja arutades selle eripära üle. Pärast kehva ööd hostelitoas norskavate taanlastega otsustasime jääda veel teisekski ööks Amsterdami ning õnneks saime seekord endale kolmese toa. Teisel päeval seiklemine jätkus, kuid mitte enam nii intensiivselt, sest poiskadel Eestist oli soov õhtul ikka Amsterdamis klubisse ka minna. Nii vaatasimegi päeval poodides ja turgudel ringi ning asusime siis isiklikku hostelituppa ennast õhtuks üles kütma. Stennu poolt pakutud klubisse läksid lõpuks Tom ja Saare kahekesi ning said ikka korraliku elamuse osaliseks. Nimelt oli see nende sõnul kõige hullem tehnopidu, kus nad elus käinud on. Teate küll, selline kus on selline räme ilma meloodiata tehnobiit ja kõik näevad välja nagu nad oleksid ecstacyt teinud. Seal ilmselt olidki kõik ecstacyt teinud. Mõned normaalsed inimesed õnnestus kuttidel sees siiski leida, aga liiga kauaks nad ei jäänud. Viimasel päeval vaatasime veel natuke ringi ning asusime lõpuks rongiga tagasi Groningeni poole teele. Rahulolevate, kuid väsinutena jõudsime õhtul minu juurde ning minu vaba nädal oligi läbi. Järgmisel hommikul tuli jälle loengutesse minna ning õhtul juba väärt semudega hüvasti jätta.

Iam sterdam

Nädal sõpradega ei andnud mulle küll võimalust välja magada, kuid uue bloki algusest saati olen uut energiat täis siiski. Mu elus ei toimu midagi erilist, aga nii rahulolev pole ma juba kuid olnud. Peamiselt tegelen praegu loomulikult jälle õppimisega, aga ma naudin seda nii väga. Oma kaaslastega rääkides jääb mulje nagu oleks õppimine vaevav, tüütu ja igav, kuid kui teha seda iseenda jaoks, siis jääb alles ainult rõõm enda arengu üle.

Tean, et tuli pikk lugemine ja mul on hea meel, kui oled siiani vastu pidanud. Kirjutamine oli ka päris aeganõudev. Lõpetuseks veel pilte meie nädalast ja reisist Amsterdami: