Kõigepealt ikka muidugi head uut, kallid sõbrad! Loodan, et
saabus kenasti, mul saabus täitsa toredalt. Veel toredam oli aga eilne päev
pärast pidu. Olin küll tööl ja tööpäev algas sellega, et sain insta* möliseda,
kuna tegin omale võileiva liiga kallist leivast. Ma ei teadnud ju, et see
kallis on. Igastahes, päeva tegi toredaks see, et oli vaja teha mitmeid
üksluiseid asju, mis võtsid kaua aega ja mille jooksul sai elu üle mõelda nagu
aastavahetusel ikka tehakse. Eile siis koorisin kaks tundi pirne ja muigasin
omaette, sest no pagan, on see alles aasta olnud.
*Vanadele inimestele siis, et insta = „kohe“
Jah, paningi päriselt siia sellise pirni maha praegu.
Räägiks teile tegelikult hea meelega igasugu asjadest, mis ma teinud olen, aga
kuna ma ei taha teid ära väsitada(või sind, Tom), siis lasen piltidel enda eest
rääkida, kuigi need on peamiselt Eestist. Muus osas oli see detsembrikuu ikka
selline, et tahtsin lihtsalt kohustused eest ära saada ja kodumaale jõuda.
Kuigi tuleb tõdeda, et Groningeni kodu on ka ikkagi väga koduks saanud. Muidu mainiks
ära Amsterdamis käigud, sest olen seal viimase kuu aja jooksul lausa kolm korda
käinud. Esimene kord sain teada, et kanep tehti omal ajal Hollandis
kättesaadavaks inimeste heroiinist eemale hoidmiseks ja et prostitutsiooni
legaliseeris algselt kirik, et kiimas meremehi Amsterdami naistest eemale hoida.
Teine kord sain teada, et Ben Howard laulab päriselus sama hästi, kui lindilt.
Kolmas kord sain natuke osa Somelaride perekonnareisist Amsterdami. Aga lähme siis piltide juurde.
Muhus secret santa kinke saamas, kuigi ma ei saanud, sest vaata
järgmisi pilte.
Struggle
Welcome to Tallinn
Fashion mamps
Lekker Glögg
: )
Libedakoolitusel käisin ka ära
Kirju seltskonnaga aastavahetus: taamal ~10 poolakat, ülejäänud olid hollandlased ja siis olin mina.
Ilutulestik jee
Ja natuke jalkahuligaansust, head uut!
Eesti oli küll jällegi täiesti imeline. Ja kõige
intensiivsem aeg vist seni mu elus. Tegelikult üldse alates 12. detsembrist kuni
29. detsembrini magasin ma keskmiselt öösiti kuskil 3-4 tundi. Eriti eriliseks
tegid seekordse koduskäigu minu jaoks need elulised arutelud, mida oli meil
kokku mu üheksa Eestis veedetud päeva jooksul tervelt neli. Muhus oli
vaidlus(heas mõttes vaidlus) nii elav, et me ei läinudki öösel magama. Oma
vaidluste jooksul sain oma toredate kaaslastega puudutatud teemasid nagu kanepi
legaliseerimine ja üldse narkootikumid, feminism, sõjavägi, LGBT õigused,
psühhopaatia, tulnukad, teadus ja igasugu muid asju ka. Vestluste sisu ma siin
kirjeldama ei hakka, küll aga tahan rääkida sõnumist, mida kuulsin nende
kõikide arutelude jooksul rohkem kui üks kord: „Sa ei saa maailma muuta.“ Jah, vaadake
nad ütlevad, et ma olen idealist. Hiljem nende vestluste üle veel ja veel
mõeldes on see nägemus mul endast veelgi enam kinnistunud. Ma tahangi olla
idealist. Ma tahan maailma muuta.
Tegelikult ei pea ma seda isegi tahtma ja sina ka mitte. Me teeme seda nagunii.
Maailm on meiega suhtes, kus mõlemad pooled muudavad pidevalt teineteist. Jätad
jälgi lumele, viid lindudele süüa, sööd ise midagi, ütled kellelegi mõne hea
sõna või pead hoopis rahvale jõulupäeval kõne – maailm muutub iga jumala hetk. Ma
siin muidugi väänan natuke sõnu, sest kui keegi ütleb mulle, et ma ei saa
maailma muuta, siis peetakse ikka silmas pigem sõdade eemaldamist või midagi sarnast.
Aga mõte mida ma nende sõnade väänamisega edasi tahan anda on see, et küsimus
ei seisne selles kas maailma on
võimalik muuta, vaid selles kui palju teda
on võimalik muuta. Ja kui me oleme juba siiani jõudnud, siis millises suunas
tahame me seda maailma muuta? Tean seda, et tahan enda valikud elus teha
tuginedes armastusele. Olla osa nendest, kes seda juba teevad ja ärgitada
teisigi seda tegema. Sest kui ma usun, et midagi ei muutu, siis ei muutu ka. Kui
me usume, et saame siia maailma natukenegi armastust juurde tuua, siis me seda
ka teeme. Naeratades naabritädile. Kuulates siiralt oma vestluskaaslast. Toetades
heategevust. Pöörates tähelepanu inimesele mitte tema soole ja/või rassile. Proovides
aru saada, mida koolis õpetatakse ükskõik kui keeruline see on. Jättes need
ebavajalikud asjad ostmata isegi siis, kuigi selleks raha justkui nagu on.
Usaldada, aga mitte pimesi. Olla kriitiline, aga mitte jagada hinnanguid.
Vaadata endale otsa. Valides vähemalt kedagi muud peale Edgar Savisaare. Teha
sporti. Kandideerides ise kuhugi, äkki saada peaministrikski. Jne. See nimekiri
on lõputu, guugelda „how to be happy“ vms ja leiad mõne klišeesid täis tumblri,
kus on öeldud, mida tegema peab. Armastus maailma vastu ei tähenda roosade prillidega
oma õnnelikus mullist elamist. Armastus tähendab seda, et me võtame endale
vaevaks proovida aru saada, mis meid ümbritsevas maailmas toimub. Armastaja
naeratus ei ole võlts probleemide varjamine. Armastaja naeratab, sest teab, et
siia maailma pole rohkem kurja vaja. Kui mitte praegu, siis millal veel? Elu on
inimese parim aeg. Kuskilt tuleb maailmarahu suunas sammumist ju alustada,
isegi kui minu enda silmad seda ei peaks nägema. Isegi kui olen vaid tilk
ookeanis. Isegi kui olen vaid suleke kaalukausil...
Sest sulgedel, armsad sõbrad, on imeline jõud(see on seda väärt, ausalt):
