See on elu, see on ilus

Nonii, nonii. Halvaks saanud harjumus "pole pikalt näinud" on jälle teemakohane. Iseenesest võiksin öelda, et olen hõivatud olnud, aga see pole päris tõsi. Eelmisest postitusest saadik olen küll palju kooliasjadega tegelenud, aga vahepeale mahtus ka üks vaba nädal, mille jooksul ma ei teinud pea muud midagi kui sarjade ja filmide vaatamise. Kui rääkida konkreetselt viimasest kolmest nädalast, siis olen ma samm-sammult valmistunud eksamiperioodiks, mis algab järgmine nädal. Samal ajal olen jõudnud ka omajagu väljas käia ja muud moodi inimestega suhelda. Muuhulgas oli mu siinse parima sõbra sünnipäev; sushiõhtu paljude eestlaste ja teiste rahvustega ning viimane reede käisin veel meie kahe meie eesti tüdruku, Heidi ja Sandraga, väljas ka. Ah, ja muidugi oli 24. veebruaril ka eestlastega iseseisvuspäeva tähistamine. Sõime kartulisalatit, jõime Vana Tallinnat ja rääkisime elust. Viimase kuu aja jooksul olen siinsete eestlastega rohkem suhelnud kui varasema aja peale kokku. Ja väga mõnus on loomulikult. Eesti keeles rääkimine on ikka tunduvalt vabam.

Vana Tallinn jäätisega tegemisel.

Eesti uudistega olen ka üritanud ennast kursis hoida ja eks see Krimmi situatsioon tekitab parajalt kõhedust küll. Kogu maailm näeb, mis Venemaa teeb, aga keegi ei oska nagu midagi peale hakata. Jama on muidugi veel selles, et Venemaa vastased läänes eesotsas USA-ga on ka nii paljude jamadega hakkama saanud (alates privaatsete andmete kogumisest kuni erinevate sõjaliste aktsioonidega peamiselt Araabia riikides) ning lõpuks näeb ikka igaüks asja oma künka otsast. 

Kevadine Groningen

Ma pole viimasel ajal midagi eriti seiklusrikast teinud, seega ma räägin teile koolist(ei ole igav, ausalt). Alustan kohe hea uudisega - nimelt sain koha Honours College'is. Kui tavaline bakalaureus koosneb 180-st EAP-st, siis Honours tähendab, et teen 45 EAP-d lisaks. Ehk jah, ma olen nüüd nohik. Pooled punktid HC programmis süvendavad minu teadmisi psühholoogiast ning pooled laiendavad minu teadmisi teistest teaduskondadest. Lisaks tuleb meil millalgi selline asi nagu Summer School, kus HC õpilased(nohikud) lähevad umbes nädalaks kuhugi ekskursioonile. Varem on käidud nii New Yorgis kui siinsamas Hollandis kuskil saare peal. Summer Schooli jooksul tegeletakse globaalsete probleemide lahkamisega ning võimalike lahenduste otsimisega. Tundub põnev. Lisaks saame HC-s omajagu filosoofiaga tegeleda ja minu psühholoogia teadmiste süvendamine tähendab peamiselt seda, et aitan mõnel professoril teadustööd läbi viia. Kokkuvõttes, palju uusi teadmisi, kogemusi ja huvitavaid inimesi. Viitasin enne nohikutele, aga tegelikkuses olen programmiga liitunute hulgas kohanud ainult lahedaid inimesi. Ise loodan programmi abil inimesena areneda ning näha milline on teadustöö pool psühholoogias. Kui meeldib, siis äkki jätkan teadusega ka edaspidi. Kui ei, siis tean seda mitte valida.

Groningen loojumas

Kuna mul koolis pole väga millestki pilti teha, siis panen vahepeal lihtsalt toredaid pilte teile vaatamiseks. Järgmisena räägin teile ühest meie lahedast praktikumist. Nimeks on Intervention & Dialogue, mis ilmselt ei ütle teile midagi. Ühes grupis on 12 õpilast, keda juhendab üks vanem õpilane. Käesoleva bloki jooksul tegime algust erinevate nõustamisoskustega ning nende harjutamisega. Üks kohtumine kestab neli tundi ning koosneb teooriast ja rollimängude mängimisest. Me jaotume neljasteks gruppideks ning hakkame harjutama nõustamist. Grupis on neli rolli: vaatleja, supervaatleja(kui otse tõlkida), klient ning nõustaja. Kõik peavad olema korra igas rollis. Kliendirolli jaoks öeldakse meile iga nädala alguses, millist inimest me mängima peame. Mina pidin eelmine kord olema näiteks 17-aastane õpilane, kes ei saa oma vanematega läbi, kuna tahab oma 29-aastase tüdruksõbra juurde kolida. Kliendina tuleb informatiooni enda tegelase kohta anda aegamisi ja kui ma lõpuks välja ütlesin, et tahan oma 29-aastase naise juurde kolida, siis hakkasid kõik mu grupis lihtsalt täiega naerma. Kõik rollid küll nii põnevad ei ole, aga üldiselt saab palju nalja ja see teeb praktikumi väga lõbusaks. Kui seda kirjeldust lugedes tekkis selline äge-tahaks-ka-proovida tunne, siis saan vaid öelda, et tulge Groningeni õppima. Küll aga saate mind vaadata, sest viimane kord võeti rollimängud linti. Video on pea 18 minutit pikk ja muidugi ei pea kõike kuulama. Rollimäng algab kuskil 1.-2. minutil ning lõppeb 11. minutil. Lõpus annavad vaatlejad tagasisidet. Eks vaadake ise: 

Ega muud polegi praegu. Käisin siin esimest korda elus valimistel ja valisin ühe kuti oma jalkatiimist, kes on kohaliku õpilaspartei liige. Nad said linnavolikogus kaks kohta. Muidu mängin ikka vutti, käin korra nädalas ühes kohvikus Hollandi keelt harjutamas ja naudin niisama Groningeni mõnusat atmosfääri. Ilmad on ilusad ja inimesed lõbusad.

Sõltumatud sammud, olen paljajalu

Mina - ma iseennast talun

Ei lähtu valest, ei õigest
Mina - ma õpin kõigest